Pealelend – Kaspars Putniņš, Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) peadirigent

Mirje Mändla

aa_sirp_15-39_0029__art_r1

EFK peadirigent Kaspars Putniņš jätkab innukat koostööd eesti heliloojatega. Sel hooajal on kavas Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Helena Tulve ja Märt-Matis Lille teoseid ning oktoobri alguses tuuakse sarja „Vitraažid“ avakontserdil „Puudekummardajate maa“ esiettekandele Mirjam Tally ja Ülo Kriguli teos.

Olete öelnud, et pöördute noorte heliloojate poole, et näidata nende silmade ja kõrvade kaudu Eesti Filharmoonia Kammerkoori uues valguses. Palun selgitage oma mõtet lähemalt.

Kaspars Putniņš: Riias Läti Raadio koori juures tegutsedes kujunes mul juba 1990. aastate alguses välja põhimõte teha heliloojatega süstemaatiliselt koostööd, kusjuures mitte ainult selleks, et nad kirjutaksid uusi teoseid. Pean äärmiselt oluliseks, et koorile kirjutaksid muusikat need heliloojad, kes tunnevad kollektiivi põhjalikult. Kõigepealt on tähtis olla osaline muusikalises arenguprotsessis. Kunst üleüldse ja eriti muusika võib täita meelelahutuse rolli, ülendada vaimu, olla nauditav puhtalt ilu tõttu, tasakaalustada meeli, aga kunsti kaudu mõistame ka oma aja olemust, tajume, kes me inimestena hetkel oleme. Ühiskonna seisukohast on see kunsti kõige olulisem ülesanne, ehkki vahel on ka kunsti raske mõista. Kunstnike, muusikutena tuleb osaleda selles protsessis. Teine põhjus on tehniline aspekt. Interpreetidena sõltume teiste loomingust: me ei suuda partituure luua, vaid peegeldame teiste loomingut. Idee kristalliseerumine leiab aset helilooja loomeprotsessis ja publik tunnetab seda tänu meie instrumendile, häälele. Mind inspireerib ja stimuleerib selline loomeprotsess. EFK saab sellest samuti inspiratsiooni ja leiab väljakutseid. Tänu heliloojate kujutlusvõimele ja visioonile näed iseennast uues valguses, teadlikkuse kõrval kasvab ka tehniline võimekus. Tegemist on tervikliku protsessiga koos selles sisalduvate allhoovustega.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor on minu meelest Rolls-Royce, üks paremaid kammerkoore maailma kõrgliigas oma eripalgelise repertuaariga. Tegemist ei ole eksperimentaalse nüüdismuusika esitamisele keskendunud kooriga, kuid nad on võimekad selleski vallas. Olen nendega esitanud nõudlikku repertuaari. Algaval hooajal tuleb ettekandele Schnittke ja Saariaho XX sajandi olulisi teoseid. Omaette väljakutse saab selle repertuaari puhul EFK suhteliselt väike koosseis.

Eestis ei tegutse väga palju heliloojaid, aga selle kompenseerib nende loominguline eripalgelisus. Iga nime taga on väga ere isiksus ainulaadse heliloomingu ja kõrge tehnilise võimekusega. Eestis on Arvo Pärt ja Veljo Tormis, kelle looming on rahvusvahelise koorimuusika eksistentsiaalne osa. Koostööd eesti heliloojatega nautisin juba esimese Eesti-perioodi aegu, kui olin RAMi peadirigent (2005–2008). Kevadel toon ettekandele Märt-Matis Lille ja Helena Tulve muusikat ning oodata on ka esiettekandelisi teoseid. Lisaks mainituile on mulle oluline autor Toivo Tulev, kellega jätkan huvitavat ja viljakat koostööd Läti Raadio koori juures. Olen vaimustunud eesti heliloojate andekusest.

Uue sarja „Vitraažid“ avakontserdi pealkiri „Puudekummardajate maa“ viitab Mirjam Tally Kristiina Ehini tekstiga uudisteosele, esiettekandele tuleb ka Ülo Kriguli Ilmar Laabani tekstile loodud teos „Vesi“. Kuidas iseloomustate neid teoseid?

Mirjam Tally ja Ülo Krigul olid teadlikud kontserdi kontekstist, mille keskmes on Kaija Saariaho Hölderlini tekstile loodud „Tag des Jahrs“ (2001). Lisaks oli mul algusest peale soov, et heliloojad kaasaksid elektroonilise poole, kuid jätsin neile vaba voli konkreetse lahenduse osas. Tally ja Krigul vaatavad oma uutes teostes mõneti ühes suunas – tegemist on atmosfäärilise muusikaga. Mõlemale teosele on omane teatav ajatunnetus, voolamine, mis seostub looduse protsessidega. Inspiratsiooni on ammutatud Põhja-Euroopa loodus­helidest. Teosed on mulle lähedased muusikaliste kujundite ja struktuuri poolest.

Lääne-Euroopas on üsna levinud suhtumine, et koor on suhteliselt konservatiivne kooslus, millele kirjutamiseks on vaja spetsiifilisi teadmisi. Arvatakse, et noorema põlvkonna heliloojatel pole piisavalt praktikat ja nad ei oska tulemust ette kujutada. Mina arvan, et tuleb olla avatud ja lasta eksperimentidel sündida. Tõenäoliselt kirjutatakse alguses muusikat, mis pole traditsiooniline koorimuusika, aga kui seda ei võimaldata, siis ei saa heliloojad areneda. Tagajärg on küllaltki kitsas arusaam hea muusika olemusest ja arengu puudumine kooriloomingus. Heliloojate puhul hindan ma loomingulist võimekust ega toetu üldjuhul oma arvamuse kujundamisel autori panusele koorimuusikas. Mulle on oluline muusika kvaliteet. Loodan, et mu koostöö eesti heliloojatega jätkub ja et see süveneb järje­pidevalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar