Osakem hoida ja hinnata seda, mis meil on

Robert Jürjendal: „Kui juhuslik heli on tekitatud veenvalt, nii et juhust kontrollitakse, siis see paradoksaalsel kombel ei olegi juhuslik.“

KAUR GARŠNEK

Aasta muusiku tiitliaasta on Robert Jürjendalil seljataga, kuid ega tööd-tegemised sellest hooli. Eesti muusika päevadel toob Yxus Ensemble esiettekandele Jürjendali seisundispetsiifilise topeltkvinteti „Raba“, mis helilooja sõnul on inspireeritud tema kui rabafänni kogemustest selles Eestile nii omases looduskeskkonnas, mille selgus, puhtus ja värskus aitab uueneda ka mõttel. Viimase aja tegemiste hulka mahuvad kooriteos „Missa brevis“, ülesastumised löökpillimängija Madis Metsamardiga, muusika Vanemuise lavastusele „Kalevipoeg“, heliriba lendorava dokile sarjast „Eesti lood“, muusikaõhtute sari Jaan Tammsaluga, Valdur Mikita tekstidele loodud ja segakoori K.O.O.R. osalusel ERMis ette kantud „Pööriööriöö“, samuti kontserdisarja „Soolo“ korraldamine Tallinna Kunstihoones ja improvisatsiooni õpetamine Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Nimistusse kuulub ka märtsis ilmunud ja Austraalia muusiku Colin Edwiniga (Porcupine Tree, Ex-Wise Heads) kahasse salvestatud album „Another World“.

Kaur Garšnek: Albumi „Another World“ helikeel liigub kargelt atmosfäärilise nu jazz’i ja elektroonilise produktsiooniga progressiivse roki vallas, mis ei ole kaugel sinu sooloalbumitest, kuid võiks viia mõtted ka koosseisudele nagu Stick Men ja Tuner. Kuidas sai alguse sinu koostöö Colin Edwiniga, kes on peaaegu 20 aastat olnud tuntud briti progerokkbändi Porcupine Tree bassimängija?

Robert Jürjendal: See kõik algas kunagi sellisest vahvast koosseisust nagu Slow Electric, kus osalesid peale minu veel Aleksei Saks (UMA), Tim Bowness (No-Man) ja Peter Chilvers. Salvestasime ühe plaadi, kus osales külalisena veel Tony Levin (King Crimson, Stick Men), ja andsime isegi Eestis paar kontserti. Siis esinesime aga Kiievis, kuhu tuli kaasa ka Colin Edwin, kes oli Porcupine Tree kaudu olnud otsapidi seotud Bownessi ansambliga No-Man. Oli mõte teha järgmine plaat koos Coliniga, kuid isiklikel põhjustel vajus koosseis laiali. Puhusime siis Coliniga need söed uuesti lõkkele.

Garšnek: Kui pikalt plaati tegite ja kuidas selline distantsilt töötamine välja nägi? Vahetasite helifaile?

Robert Jürjendal: „Tänapäeval ei ole kerge olla millegi poolt või vastu, kuid ainuke alternatiiv oleks kahepalgelisus ja lõhestumine.“

Signe Jürjendal

Jürjendal: Jah, see oli päris tihe töö, mis kestis ühtekokku kaks aastat. Colin tegi bassipartiid ja lugude struktuurid ehk ladus vundamendi. Mulle jäid edasiseks täiesti vabad käed, nii ma siis katsetasin, kuni avastasin lugudele teemad ja ehitasin nende ümber harmooniaplaanid. Praegu neid lugusid tervikuna kuulates tundub täiesti ebaloogiline mõelda, et bassipartii tekkis esimesena. Viimases faasis võtsime veel kampa Austraalia trompetisti Ian Dixoni ja norra elektronmuusiku Isak Nygaardi. Distantsilt töötamist on mul viimasel ajal järjest rohkem ette tulnud ja seal kehtib põhimõte, et tuleb algusest peale jätta ruumi – ei tohi kõike täis maalida. Hiljem tullakse uue ringiga materjali juurde tagasi, visatakse ebavajalik minema, ehitatakse samal ajal teisel tasandil edasi ja minnakse niimoodi justkui aste-astmelt trepist kõrgemale.

Garšnek: Bassipartiid on päris tihedad ja dub’ilikult kandvad, ometi on albumi kõlapilt minu meelest palju eneseteadlikumalt põhjamaine kui sinu soolo­plaadid.

Jürjendal: See on kummaline. Colin on ju pärit päikeselisest Austraaliast, ta on ka ise väga rõõmus ja sõbralik inimene, kuid bassiteemad olid tal tõesti valdavalt kurvameelsed ja meenutasid kohati lausa regilaulumotiive. Aga sellist taotlust meil ei olnud. Muide, ma ei tea, kas sa märkasid, et plaadi viimases loos on üks naljakas asi …

Garšnek: Potsataja ja Gena laul või?

Jürjendal: Ah?

Garšnek: Viimases loos on koht, kus kitarr püüaks justkui kobamisi, kuid järjekindlalt mängida kromaatilist salmimotiivi laulust „Sinine vagun“.

Jürjendal: Ah soo! (Naerab.) Mina ei ole selle peale mõelnud, see võib olla mingi ebateadlik rudiment. Ei, ma mõtlesin tegelikult seda, et mängin seal justkui bluusisoolot, olgugi et harmoonia on täiesti ebabluusilik, nimelt harmooniline minoor. Ma üldiselt ei fänna neid tüüpilisi bluusikäike, mis kitarril kipuvad nii kergesti tulema – kõik need ülespoole venitused ja pooltoonid pentatoonika taustal. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi rääkida kellegi teise keeles. Aga selles loos on bluusile omaseid venitusi ja pinget, ometi me ei kuule otseselt ühtegi bluusinooti ega -riffi.

Igavesti fripilik?

Garšnek: Selle albumi pressitekstis on taas kord välja käidud Robert Fripp, tehtud juttu „fripilikest kitarrismidest“. Kuidas suhtud nendesse kleepuvatesse turundussiltidesse – kas pragmaatiliselt ja leplikult või tahaksid vahel ka uue lehekülje keerata?

Jürjendal: Eks minu puhul on jäänud mingisugune märk, kuna käisin tema juures õppimas, aga otsest sidet ei ole. Turunduse mõttes on need sildid vajalikud, aga mina ise sellega ei tegele. Silte panevad ikka teised, vahel ka huupi ja hooletult või siis tuginedes perioodile, mis on ammu möödas. Maailm pöörleb selles mõttes üsna aeglaselt.

Garšnek: Nojah, tänapäeval tuleb uut muusikat pidevalt tiheda voona peale, kuid juba tehtu on samuti kättesaadav, hõlpsasti reprodutseeritav ja justkui kohal. Samal ajal on ju sinu helikeeles siiani mõningaid sarnasusi Fripiga. New standard’i kvinthäälestus võimaldab kitarril hõlpsasti mängida avaras seades ja laiendatud harmooniaga helgekõlalisi akorde. Ka sellel plaadil on soolodes tajuda sellist ülespoole tunglemist astmete kõrgendamise kaudu, tavalise mažoori peale on mängitud lüüdia jne. Rääkimata sinu saundist …

Jürjendal: Meil on teatud ühine esteetika, aga ma ei kasutanud sellel plaadil üldse new standard’i häälestust, siin on ainult kitarri standardhäälestus. Muus osas olen üldjoontes nõus.

Garšnek: Oled komponeerinud ka koorile ja muudele koosseisudele. Kas või mil viisil sinu töövõtted sellisel juhul erinevad? Näiteks oled kasutanud oma soolo­albumitel luuperit kompositsiooni­vahendina, kuid kas oleks võimalik kirjutada luuperi põhimõttel a cappella kooriteos?

Jürjendal: See on katsetamise koht, aga miks ka mitte. Viimased koori­teosed „Missa brevis“ ja „Veel“ on kirjutatud koorile ja kitarrile ning algimpulss tuligi kitarrimängust. Salvestasin telefoniga mõned harmooniakäigud, pärast ümisesin peale. Mul on kogunenud terve hulk ideejupikesi, mis on salvestatud mõnel vabal hetkel, näiteks akadeemias tundide vahel. Neil mõtetel tuleb sabast kinni saada, muidu on nad kadunud. Edasi läheb noodipaberil, vahel klaveri taga, vahel kitarriga, vahel täitsa ilma. Arvuti on ainult noodi printimiseks, kompositsioonivahendina püüan seda kasutada võimalikult vähe.

Garšnek: Kas või kuidas püüad luuperiga tehtud muusikas vältida etteaimatavust? Tead ju küll seda mudelit: hakkad muudkui kihte üksteise peale laduma, kuni faktuur saab täis, võib-olla eemaldad lõpuks mõned kihid ja ongi valmis. Järgmine!

Jürjendal: Meil on väga levinud ühekülgne arusaam luuperist kui bändi­asendajast: et lähed, kitarr kaenlas, lavale, koputad ja lööd duure ja laulad juurde, ehitad üles salmi ja refrääni, kordad seda, lõpuks teed soolo. Seda võib teha virtuoosselt ja hästi, kuid selleks ei ole kõnealune masin loodud. Luuperiga on võimalik saavutada täiesti eriline kõla, mille jäljendamiseks peaks olema kümme inimest, kes teevad sünkroonselt, kuid spontaanselt ühte ja sedasama asja. Isegi sellisel juhul tekivad mitme instrumendi koosmängul igasugused häälestuslikud ja tunnetuslikud probleemid, ühe instrumendiga luupides kujuneb tervik aga kõlaliselt kompaktseks ja täpseks. See on ikka täiesti eraldi loominguvorm. Mis puudutab etteaimatavust, siis mina panen tavaliselt kordusesse kõige vähem märgatava partii. Parimal juhul saab seda lausa ignoreerida, päris kindlasti ei tohi ta energeetiliselt võimutseda selle üle, mida sinna hiljem peale mängida. Samal ajal aitab ta lugu edasi vedada.

Üldiselt on luuperi aeg minu meelest möödas. Turg on küllastunud ja kõik need algoritmid on ühed ja samad: topeltkiirem, topeltaeglasem, tagurpidi ja ongi kõik. Ja kuna luupimine on tõepoolest kompositsioonitehnika, siis on tekkinud olukord, et hulk muusikat kõlab väga sarnaselt. See puudutab muidugi kogu kitarriefektide maailma: efekti saund on tihtilugu tugevam kui mängija enda võnge.

Garšnek: Sarnane põhimõtteline probleem tekib minu meelest kitarrisüntesaatori kasutamisel: kui kitarri enda isikupärane kõla ei huvita, siis võiks ju kohe võtta klaviatuuriga aparaadi, mille helivõimalused on üldiselt suuremad. Erand on muidugi see, kui tahad kuulda dubleerivat süntesaatoripartiid kitarriheliga täielikus sünkroonis.

Jürjendal: Mina kasutan kitarrisüntesaatorit, aga seal on omad nipid, kuidas see maailm endale ära kodustada, et ei kõlaks nagu General MIDI. Üldiselt keeran mingid parameetrid paigast ära või kasutan näiteks löökpilliheli koos pedaaliga – ühesõnaga, ajan kõik sassi. Niimoodi lähenedes on see palju ägedam ja kiirem kui klahviga mängides, sest mõlemad käed jäävad vabaks kitarritehnika jaoks, mille jäljendamiseks peaks vastavatel nuppudel klaviatuuri taga ohverdama ühe käe. Samal ajal saab pedaalidega elektroonilist tämbrit kontrollida.

Garšnek: Tänapäeval on olemas ka kontiinumi tüüpi liidesed, mis ei meenutagi enam klaviatuuri. Hiljuti nägin videopildi vahendusel üht sündimängijat sellise riba taga esitamas Jimi Hendrixi lugu „Little Wing“, mis kõlas lausa kõhedal moel kitarripäraselt.

Jürjendal: Sellega tegeles juba Jan Hammer, kui salvestas Jeff Beckiga 1980. aasta plaadi „There and Back“. Samamoodi pakub kitarrisüntesaator põnevaid võimalusi minna mõne teise instrumendi maailma. Aga üldiselt üritab tehnika meid tänapäeval ikkagi pikali joosta. Probleem on selles, et kõik need efektid kõlavad kohe karbist välja võttes jube hästi ja see teeb mugavaks. Näiteks Strymoni kajaalgoritmid, mida ma viimasel ajal igalt poolt kuulen, tekitavad meeletult panoraamilise ja rikkaliku spektriga heli, mis paradoksaalsel kombel toob kaasa selle, et paljud artistid ei eristu enam üksteisest. Tänapäeval oleks originaalne tulla välja hoopis mingi monoheli lahendusega. Selles mõttes võivad mõned 1970ndate salvestised kõlada tänapäeval isegi võimsamalt ja värskemalt kui praegused näited.

Garšnek: Kui end mugavustsoonist välja upitada, siis on ju eristumisvõimalusi tänapäeval rohkem?

Jürjendal: Seda muidugi. Lähen maikuus Budapesti kitarrifestivalile, mida korraldab Sándor Szabó, kes on tegutsenud nii kitarristi kui ka programmeerijana näiteks TC Electronicu juures. Just hiljuti rääkisime temaga, et tegelikult ei ole füüsiliselt võimalik paigutada väikesesse efektikarpi hea kvaliteediga kaja. Kui ka oleks, siis see läheks kohutavalt kalliks, mistõttu meie turul ongi palju igasuguseid poolikuid nišitooteid. Samal ajal on ta ise loonud väga originaalseid delay-lahendusi, mis käituvad täiesti mittelineaarselt: soovitan üles otsida ja kuulata. Ta improviseerib näiteks kajaefekti peale, kuid korduse periood on piisavalt suur ja moonutus piisavalt ettearvamatu, nii et see mõjub täiesti teise instrumendina, mis tuleb siis justkui ringiga tagasi ja inspireerib järgmisi sündmusi.

Improvisatsioon ja juhus

Garšnek: Mulle on jäänud mulje, et sa ise soovid muusikas pigem vältida juhuslikkust ning heli võimalikult täpselt kontrollida.

Jürjendal: Küsimus on veenvuses. Kui juhuslik heli on tekitatud veenvalt, nii et juhust kontrollitakse, siis see paradoksaalsel kombel ei olegi juhuslik.

Garšnek: Tekitad juhuslikkuse mo­mendi, olles juba valmis reageerima?

Jürjendal: Täpselt, olen ise juba järgmisel astmel valmis. Siis on juhus inspireeriv ja seal ei ole sogasust ega ebaselgust, mis mulle tõesti ei meeldi. Kuulasin näiteks New Yorgis klubis The Stone John Zorni kontserti, mis oli täielikult improviseeritud, kuid seal polnud mingit lõtva suvalisust ega sisutühja veiderdamist. Kõik mängijad suhestusid pidevalt üksteisega ja olid kohal, kokkumäng oli ülimalt täpne ja keegi ei kadunud improviseerides oma maailma ära. Väga hea kogemus!

Garšnek: Kas impro puhul võivad sõrmed olla targemad kui kõrv?

Jürjendal: Miks mitte. Isegi suured kihutajad nagu John McLaughlin on tunnistanud, et teatud staadiumis nad enam ei tea, mida mängivad.

Garšnek: Paistab, et sellisel juhul lülitab kitarrist oma peas ümber automatismide mustreid ja närvikimpe umbes nagu DJ, kes mängib plaate ja miksib neid loominguliselt kokku. Sa ise vist pigem väldid kitarriheeroste stiilis ludistamist? Talvel nägin sind esinemas Indrek Patte plaadiesitluskontserdil Tapperis, kus astus üles ka kitarrivirtuoos Mathieu Spaeter, ning paistis, et hiljem elasid talle publiku seas kaasa, kuid ma ei ole kunagi kuulnud sind ennast niimoodi mängimas.

Jürjendal: Kontserdil on sellist asja tõesti täitsa vahva kuulata. Palusin tal isegi mängida mõned partiid ühe projekti tarbeks, mida ajame praegu Venezuela elektronmuusiku Miguel Noyaga, ja ta tegi päris huvitavaid asju. Mul endal on see kõik palju mudasem, sellist ülikiiret legato’t ma oma vahenditega teha ei saagi. Niimoodi kihutamiseks peavad olema keeled hästi õhukesed ja kaelale lähedale tõstetud ja võimsamad helipead …

Garšnek: Kiiruse nimel on ohverdatud kõlaline paindlikkus.

Jürjendal: Jah, sellisel juhul on saund lihtsalt hea ja helispektri mõttes midagi enam ei muutu. Kõik on ühtlane ja kompresseeritud, noodid on ühetugevused. Kõik suured eeskujud on muidugi väga selgelt kosta. Aga vahel on tore kuulata neid, kes selle tehnika on omandanud.

Garšnek: Tegu võib olla üsna sportliku harrastusega. On ju olemas võistlused, kus mängitakse metronoomi järgi kiiruse peale Rimski-Korsakovi surematut teost „Kimalase lend“ rokk-kitarri seades, et välja selgitada maailma kõige kiirem kitarrist …

Sümbolid ja konfliktid

Garšnek: Seoses võidukarikatega, kas on ka veidi kergem hingata, kui aasta muusiku tiitel on edasi antud Jaan-Eik Tulvele?

Jürjendal: (Naerab.) Mul on tõesti hea meel, et Jaan-Eik selle sai! Tunnustus oli muidugi tore, aga lõpuks kiskus juba veidi tüütuks, et seda epiteeti pidevalt külge kleebiti. Lähed näiteks lavale ja enne seda teadustatakse, et nüüd astub lavale aasta muusik – nagu oleks see midagi väga olulist või olemuslikku.

Garšnek: Ehk ütleb see midagi meie üldise kalduvuse kohta omistada sümbolitele ebaproportsionaalselt suurt tähtsust? EV 100 tseremoonia on kõigi kirgede kiuste õnnelikult möödas, aga tegelikult oli see ju samuti üks meelevaldne tähis, mis markeeris ühe pikema protsessi vilju. Samamoodi autasustab Eesti Rahvusringhääling aasta muusiku tiitliga teatud resultaati, teisalt on riiklikus õppekavas üldhariduskoolide muusikatundide arvu järjekindlalt vähendatud, sisuliselt miinimumini. Tahame end reklaamida laulurahvana, kuid koorijuhtide tunnitasu on väidetavalt umbes viis eurot bruto, mis on koorijuhtide järelkasvu osas kaasa toonud kriitilise seisu. Avalikkuse silmis tekib aga probleem alles siis, kui enam ei ole võimalik laulupidusid korraldada.

Jürjendal: Sa jõudsid nüüd väga olulise teema juurde. Minu meelest on siin tegemist omamoodi uneseisundis viibimisega – igal juhul ei ole see teadvusel olemine. Vaata näiteks, kuidas me reageerime mingitele välispoliitilistele sündmustele, mida meedia meile vahendab. Kui Ukrainas või kusagil mujal toimub midagi dramaatilist, siis kõik vahutavad sel teemal ühismeedias ja on korraks justkui väga teadlikud. Mõne aja pärast lainetus vaibub ja probleem oleks justkui lahenenud. Aga ei ole ju! Me lihtsalt tüdineme ära ning meil ei ole jõudu ega vastutust, et neid teemasid edasi kanda. Või siis see Kataloonia olukord: mul on üks katalaanist sõber ja temal kestab see kõik edasi. Kurb on see, et me ei suuda teha sellest kõigest kasulikke järeldusi, vaid suudame heal juhul jõuda mingisse emotsionaalsesse seisundisse, kus mõistame kedagi hukka. Ma kahtlen, et see meid kuidagi paremaks või targemaks teeb. See on lihtsalt pinnapealsuse vohamine ja tühine reageerimine. Samal ajal ei ole meil isegi selget pilti sellest, mida oleks vaja ära teha Eestis. Mingid rahahunnikud lähevad vasakule ja kaovad pildilt, siis on järsku terve valdkond omadega kuival. Paljud otsused on kas valesti tehtud või lihtsalt tegemata – kahjuks.

Garšnek: Ju on need sellised pikema mõjuga otsused, mida on raske järgmise valimistsükli ajaks poliitiliseks kapitaliks muuta. Ning kardetavasti oleme kõik üsna tuimaks tehtud kogu selle meediapildi ühtlase intensiivsusega, kuhu kuuluvad ka Trumpi säutsud ja muud hüsteerilised meediatooted.

Jürjendal: Eesti kontekstis puudutavad mind need teemad näiteks seoses Tartu tselluloositehase rajamise või Rail Balticuga. Olen andnud allkirja Rail Balticu vastu ja jälginud seda protsessi, kuid toimuv jääb arusaamatuks. Kes otsustab? Kui palju on juba ära otsustatud? Kui palju saame kodanikena üldse muuta? Need on need küsimused, mis mind kummitavad.

Garšnek: Ilmselt hägustavad pilti ka igasugused huvide konfliktid ja põimumised, mis tulenevad väikese riigi dünaamikast. Neid leiab küllaga ka muusikavaldkonnast. Näiteks mõned mu kolleegid Klassikaraadiost on puutunud kokku huvitava olukorraga, kus on vaja kirjutada muusikaarvustus ja nädal hiljem kutsuda arvustatav saatesse intervjuud andma. Mõistagi on meeldivam intervjueerida inimest, kes viha ei kanna. Arvustus on subjektiivne žanr ning muusikud võivad olla väga tundlikud. Aga kui selle kõigega juba kirjutades ette arvestada, suubub muusikakriitika lihtsalt turundusse.

Jürjendal: Eestis võivad isiklikud suhted tõesti vahel lained üle pea lüüa, aga seda toredam, et on neid, kes suudavad siiski säilitada neutraalsuse ja jääda ausaks. Tänapäeval ei ole kerge olla millegi poolt või vastu, kuid ainuke alternatiiv oleks kahepalgelisus ja lõhestumine. Ka muusikute ringkonnas on tulnud ette olukordi, et teatud ideoloogiat pooldav inimene läheb mängima hoopis vastandlikku ideoloogiat kandvale üritusele. Samas ei saa unustada, et Eesti väiksusel on ka omad eelised.

Mis on läbilöömine?

Garšnek: Lähme päevapoliitikast edasi muusikatööstuse juurde. Märkasin, et Spotifys sinu muusikat eriti ei ole. Kas see tähendab, et oled voogedastusplatvormide suhtes kriitiline?

Jürjendal: Nagu ennist mainisin, ei tegele ma üldse oma muusika turundamisega, selleks on teised inimesed. Minu meelest pakuvad voogedastusplatvormid lihtsalt hea võimaluse oma muusika reklaamimiseks, aga majanduslikku kasu sealt esitajatele või autoritele muidugi ei tule. See on veidi laiem küsimus: ma olen juba ammu aru saanud, et salvestatud muusika ei ole tõsiseltvõetav sissetulekuallikas. Vahel saab küll ka selle eest natuke raha, aga üldiselt on see pigem muusikategemise vajaduse väljendus. See aitab mul olla inimesena terviklik, kui saan peale muusika kirjutamise ja mängimise olla kokkupuutes ka produktsiooni poolega. Niimoodi on palju huvitavam.

Garšnek: Klikiajastul on järelikult mõistlikum panustada rohkem live-muusikale, mis pakub endiselt ehedat kogemust?

Jürjendal: Lootus jääb. Teisalt on kontsertide korraldamine võrdluses piletihindadega väga kallis. Ma ei kujuta näiteks ette, kuidas saavad Eestis hakkama rokkmuusika koosseisud.

Garšnek: Minu tagasihoidlik kogemus on ka olnud selline, et kui koha ja tehnika rendist ja helitehniku töötasust midagi üle jääb, siis on juba hästi läinud. Üksikuid erandeid on muidugi olnud.

Jürjendal: See ongi üks põhjus, miks ma olen juba ammu suurematest koosseisudest loobunud ja tegutsen kammerlikumas vormis. Pean silmas ka logistikat. Üksi-kaksi toimetades on pilt selge, kes mille eest vastutab, ning saab üht-teist isegi ära teha, vahel päris peensusteni lihvida. Nii kui on suurem kamp koos, tekib probleem, kuidas leida jätkuvalt aega ja pühendumust. Noorematel inimestel ei ole veel eriti palju muid kohustusi, näiteks perekondlikke. Aga mis saab edasi? Esimene pauk tuleb ära ja hoog raugeb: olen seda nii palju kõrvalt näinud. Võrreldes lääne bändidega ei ole meil kuigi palju küpseid koosseise, kes on jõudnud teismeliseenergiast kaugemale. Müts maha nende ees, kes on seda siiski suutnud. Eks see lõpuks taandub ikkagi sellele, et kui muusikatööstus ei toimi, siis kaua sa omal initsiatiivil teed. Garšnek: Ometi on meil ju Tallinn Music Week ja loomemajandus. Meil on näiteid popmuusikast, nagu Ewert and The Two Dragons, Tommy Cash, Laur Joamets, Iiris. Järelikult on ikkagi võimalik läbi lüüa.

Jürjendal: Need on kõik väga kihvtid näited, täiesti nõus. Aga laiemalt vaadates tundub mulle ikkagi natuke hirmutav kõik see, mida noored bändid peavad tänapäeval ise tegema, kuidas ennast esitlema ja olema, et üldse pildile pääseda. Kui see lõpuks õnnestub ning minnakse tuurile, siis on see väga teretulnud võimalus oma muusikat tutvustada, aga ei pruugi alati olla kasumlik, sest ka väljaminekud on suured. Seoses selle läbilöömise jutuga meenub mulle ikka Riho Sibul, kes on korduvalt rääkinud, et meil puudub isegi selge ette­kujutus, mida selle sõnaga silmas peame. Inimese eksistentsi juures on pigem oluline, et suudetakse midagi ära teha ja kellelegi on see vajalik. Kuidas keegi seda hindab, on iseasi: mõni ütleb, et see on väärtuslik, teine jälle, et see ei ole midagi.

Garšnek: Läbilöömine võiks ju tähendada lihtsalt üldisest mürafoonist kõrgemale tõusmist.

Jürjendal: Võtame näiteks eesti keeles laulmise. Kus sa seal lõputult läbi lööd? See on hoopis teine väärtus, mis on just eesti inimesele väga vajalik. Samal ajal ei saa niimoodi lõputult laieneda, sest meid on vähe. Alati ei peagi mõtlema väga kaugele. Kõigepealt tuleb ikkagi oma inimesi hoida, mitte mõelda, et kodupublikule esinemine on lihtsalt mingi vaheetapp.

Garšnek: Võtame Tormise näite: ka oma pärandi hoidmine võib olla üks läbilöömise viise.

Jürjendal: See on ilus mõte, et kui ajad veendunult oma asja, siis jõuab see ka teistele kohale. Muidugi, ega siin Eestis ka iseenesest viga ei ole. Väga kergesti võib fookusesse pääseda: võib minna raadiosse ja hommikutelevisiooni, kergesti eri strateegiaid läbi mängida. See ring on küll väike ja tõmbub järjest koomale, kuna meie elanikkond väheneb, mis omakorda tähendab, et pinnal püsimiseks peab pidevalt jõupingutusi tegema. Aga ikkagi on olelusvõitlust vähem kui mõnes suures riigis. Mul üks tuttav muusik otsis näiteks USAs mitu aastat ülikoolis töökohta, saatis laiali tuhandeid CVsid, viimaks sai ühe vastuse ja ka mitte kõige atraktiivsemasse kohta. Sellise pingutusega võrreldes on meil ikkagi heas mõttes provintslik elukorraldus. Kerge on tehtuga rahule jääda.

Garšnek: Pealegi ei keela keegi vahelduseks Abja raamatukogule anda kontserte näiteks Tšiilis, nagu te Kaido Kirikmäega eelmisel aastal tegite.

Jürjendal: Oi, see oli äge kogemus, kuigi kultuuriliselt väga võõras. Meil on siin ikkagi selline saksa kultuuriruumi mõju, teatud arvestav ja kalkuleeriv täpsus, mis puudub seal täiesti. Samal ajal jooksevad igal pool nähtamatud niidid ja pidevalt rivaalitsetakse. Kuhugi ligipääsemiseks peab alati olema kellegi sõber ja kõik tegevusvaldkonnad on ära jaotatud. Tegime Peruu Raadiole ühe klipi, kuid see ei ole vist siiamaani kuhugi jõudnud, kuna seal tekkisid mingid konfliktid. Tahtsime Santiagos kaasaegse kunsti muuseumis tasuta esineda, aga selle koha haldajal oli juba oma seltskond kunstnikke ja muusikuid, meid ligi ei lastud. Usaldus oleks tulnud mingil moel välja teenida – kuidas täpsemalt, jäi arusaamatuks. Eestis on meie väiksusest hoolimata rohkem avatust ja üldjuhul on siiski võimalik igasugustele ringkondadele väljastpoolt ligineda. Mis puutub sellesse, kas Abja raamatukogu või mõni välisesinemine, siis ega seal vahet olegi. Teatud tüüpi muusika koondub lõpuks ikkagi mingisugustesse punktidesse, mis ei pruugi üldse olla glamuursed kohad, olgugi et neil võib olla oma ajalugu ja nimekiri headest esinejatest.

Garšnek: Millise mõttega soovid lõpetada?

Jürjendal: Soovin, et osataks hoida ja hinnata seda, mis meil on, et vastastikune soe lugupidamine ei läheks kogemata kaotsi selle muust maailmast tuleva müra ja välisuudiste taustal, millega me ei oska tegelikult midagi peale hakata. Ja et oleks inimesi, kes suudavad olulisi mõtteid edasi mõelda ja ka teistele selleks jõudu anda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht