„Mis mulle jutustad, koidikutuul”

Ants Soots

Miina Härma 150

„Enne …
Vahepeal väideti ajalooõpetuses tõsimeeli ja uhkelt, kuidas Nõukogudemaa siirdus unikaalselt ja edukalt feodalismist otse sotsialismi, jättes kapitalismi vahele. Unikaalseks see jäigi: selgus, et vahele jätta ei saa midagi.
Jaapanis (aga ka mujal) imestatakse siiralt meie kooriloomingu rikkuse üle, mille varamu sisaldab häid näiteid nii erinevatest ajajärkudest. Miks Härma jutu juures nii kauged paralleelid? Aga sellepärast, et näeksime Miina Härma tähendust ja kohta eesti muusikakultuuri arenemise ajateljel. Meie esimese kõrgharitud naishelilooja, -koorijuhi, -organisti panus inspireeris kindlasti nii tema kaasaegseid kui ka järeltulevaid muusikategelasi. XIX ja XX sajandi vahetusel ja järgnenud kümnenditel ei olnud Tobias, Saar, Kreek ja Artur Kapp sugugi veel laialdasse muusikaellu süvitsi kinnistunud, vähemasti rahvuskultuuri kontekstis mitte. Võib-olla oligi Härma erinevalt Tobiasest rohkem „siin ja praegu“ vaatega: aktiivne tegevus kõrgetasemeliste kooridega, kontserdid organistina, koorilooming tollaste kooride tarvis (kui paljukest siis oli tollal meie oma professionaalset kooriloomingut, mis ka laiale lauljaskonnale mõistetav ja kättesaadav?). Härma astus sammu edasi ka eesti rahvalaulu kasutuses. Mitmetes koorilauludes (nt „Vaenelaps”, „Orjalaul”) eksponeerib ta solisti autentse rahvaviisi esitamisel, kaugenedes nii liedertafel’likust harmoniseerimisest.

… ja nüüd”
Härma umbes 200st koorilaulust on kümmekond läbi aastakümnete oma elujõudu tõestanud: „Meeste laul”, „Enne ja nüüd”, „Tuljak”, „Ei saa mitte vaiki olla”, „Kui sa tuled …”, „Nooruse unenägu”, „Küll oli ilus mu õieke”, „Tule koju”, „Kojuigatsus”.
Miina Härma 150. sünniaastapäeva tähistamiseks korraldas Eesti Segakooride Liit kooride kontserdi Tartus ja Tallinnas. Siinkohal tänu ja tunnustus kooridele, dirigentidele, iseäranis aga kava kunstilisel juhile Elo Üleojale ja vahetekstide koostajale Saari Tammele sisulise süvitsiminemise eest.
Hoolikas „inventuur” Härma loomingus tõi kuuldavale levinud lauludele lisaks ka üllatavaid ootamatusi: „Vaenelaps”, „Tule mulle, neitsikene”, „Emakesele”, „Õhtul”. Härma loomelaad, kompositsiooniline dramaturgia avanes aga sootuks täiuslikumas võtmes meeskoorilauludes „Viimse veretilgani” (kantaadist „Kalev ja Linda”) ja „Orjalaul” ning segakoorilaulus „Issand, jää meie juurde” (millegipärast üks väheseid vaimulikule tekstile loodud laule). Üks järeldusi kontserdist ongi teadmine, et ärakulutamise ohuga lauludele võiksid lisanduda aeg-ajalt kontserdikavadesse ka need (ja teised) väärtuslikud leiud.
Saar – Kreek – Mägi – Tormis ei saanud tekkida ei millestki, kõik nad on toetunud järjepidevalt kasvanud pärandile, mille ahela üks arvestatav lüli oli Miina Härma.

PS Aegade kokkupuude: Tormise „Helletuste” dramaatilise, valusate dissonantsidega kulminatsiooni ja küsimärgid lahendab tsitaat Miina Härma laulust „Lauliku lapsepõli”.