Mirjam Tally menukas loominguaasta

Priit Kuusk

Noore helilooja Mirjam Tally senisel loominguteel on just tänavune aasta tulnud silmapaistvalt edukas. Meenutamist väärt asju on palju: sündinud on tema teoste ettekanded suurematel festivalidel kui ei kunagi varem; meid rõõmustas äsja ka Rootsi kuningliku muusikaakadeemia maineka Christ Johnsoni heliloojapreemia andmine Mirjam Tallyle. Helilooja elab ja töötab 2006. aastast Gotlandil ning on ka Rootsi heliloojate ühingu liige. 

Kuningliku muusikaakadeemia kodulehel on ära märgitud (mis loeti tseremoonial ka ette), et akadeemia väikese preemia vääris su orkestriteos „Turbulence”, „kus helilooja on unikaalse kõlakäsitluse kaudu suutnud kombineerida innovaatilisuse ja kunstilise küpsuse”. Mis tunne oli istuda kroonprintsessiga koos pidulauas ja enne temalt preemia vastu võtta?

Preemiatseremoonia toimus 24. novembril  muusikaakadeemia suures saalis Stockholmi Nybrokajenil ja need andis üle kroonprintsess Victoria. Väikese kontserdi järel pidulikul õhtusöögil istusin peaaegu printsessi kõrval, nii et sain temaga päris palju pidulauas juttu ajada! Kuulsin mõndagi n-ö kuningliku perekonnaelu poole pealt, lähimatest kuninglikest sugulastest naaberriikides – põnev! Selles mõttes on uhke tunne elada kuningriigis ning kohata ja rääkida kuningliku perekonna liikmetega.  Kuningriik on ikka kuningriik, kuigi ka rootslased ju vaidlevad selle vajalikkuse üle.

Gotlandile tuli isegi mitu preemiat?

Naljakas lugu on selle auhinnaga seekord, et kolm laureaati on ühest ja samast kohast, Gotlands Tonsättarskola’st: Sofia Jernberg, kes õpib siin, sai aasta jazziauhinna, siis mina ja suure Christ Johnsoni auhinna sai Per Mårtensson, kes on meil õpetaja ja kooli kunstiline juht. Varem on ka Henrik Strindberg, kes  samuti siin õpetab, saanud mõlemad Christ Johnsonid. Stockholmi lumetormist tulnud, on ka minu preemia ilusti käes ja töö juures Visby heliloojate keskuses seinale riputatud.

Tagasi Gotlandil, mis ootab ees?

Lõpetasin just ühe väikese laulu Norras elavale Kersti Ala-Murrile ja akordionist Jaak Lutsojale Tui Hirve tekstile. Kevadel on oodata esiettekandeid Eestis, näiteks on märtsi algul viiuldaja Mari Targo ja Tallinna Kammerorkestriga kavas minu uus lugu, mida juhatab Mikk Murdvee. Veel on visuaalsed plaanid koostöös Ülo Pikkoviga ta joonisfilmide juures. Üht-teist on pooleli. Osalen heliloojate liidu autorisarjas „Helilooja, kes sa oled?”. Rootsi-kesksed plaanid on esialgu väikesed. Elame, ootame ja loodame, et tuleb tellimusi, eriti nüüd Rootsist.

Milles seisneb sinu töö Tonsättarskola’s ja Visby Rahvusvahelises Heliloojate Keskuses? Olid ka ise 2005. aastal siin keskuses  kutsutud stipendiaadina.

Heliloojate keskus ja Gotlandi heliloojate kool asuvad koos ühes ja samas hoones (tegemist on endise tollilaoga). Nii on terve maja heliloojate päralt. Keskuses on mu ülesandeks külalisheliloojate plaanimine stuudiotesse ja kirjavahetus, mis puudutab avaldusi ja siiatulemist – heliloojatel on vaja ka oma noodid saata. Lisaks sellele muud igapäevaelu küsimused, et me külaliste elu siin mugavaks teha.  Keskus töötab aasta läbi, kuigi juulis ning jõuluajal ja aastavahetusel on suletud. Tavaliselt on meil siin kolm heliloojat korraga, maksimaalselt 4-5 nädalat. Külalisi saabub maailma eri nurkadest, just nüüd on meil kolm naisheliloojat: Türgist, Austraaliast ja Kanadast. Koolis on mu ülesandeks tunniplaani koostamine, workshop’ide ning õpilaste reiside planeerimine (õpitoad toimuvad sageli mujal Rootsis) ja muud praktilised küsimused, alates katkisest  printerist kuni külmade radiaatoriteni. Koolis õpib 23 noort heliloojat, nii et see on kammerlikult väike kool. Õpilased on pärit peamiselt Rootsist, praegu on ka kaks välistudengit USAst ja Norrast.

Kuidas sattus sinu „Turbulence” Veneetsia biennaali tänavusse kavva ja sinust sai tuntud itaalia helilooja Luca Francesconi soosik?

Luca Francesconi, kes on Veneetsia biennaali kaasaegse muusika festivali kunstiline juht,  osales ISCMi maailma muusikapäevade 2008. aasta žüriis. Talle hakkas mu lugu „Turbulence” nii meeldima, et võttis ise minuga ühendust ja ütles, et tahab, et seda esitataks ka 52. festivali avakontserdil 2. oktoobril. Mängis Teatro La Venice orkester Eliahu Inbali juhatusel. Lisaks kutsus ta mind osalema oma meistriklassis „EarLab”, mis toimus nii Bergenis kui ka Itaalias Stresas, kus töötasime Norra ansambliga BIT20. 

Meistriklassis kirjutasingi kammeransambliteose „Shift”, mille Norra ansambel tõi esiettekandele Stresa rahvusvahelisel festivalil septembri algul. Francesconi on üsna karm õpetaja, kes ütleb oma sageli kriitilise arvamuse ka otse välja. See mõjus virgutavalt. Ja et pidime oma teose kirjutama peaaegu n-ö reaalajas, sai äsja kirjutatud materjali kohe ka muusikute esituses kuulda, et teha vajalikud parandused või vaadata, mis suunas lugu edasi arendada.  Sellises workshop’i vormis töötamine on iga helilooja unistus, pealegi kui saab veel ka kohe tagasisidet.

Mis mulje jätsid Vilniuse maailma muusikapäevad, kus Eestist oli ainsana kavasse valitud „Turbulence”?

Minu teose esitas 30. oktoobril Leedu RSO Robertas Šervenikase juhatusel, olin ise seal ka helipuldis. Vilnius kui linn jättis väga sügava mulje ja sinna tahaks kindlasti veel  sõita. Festivali enda elamused on vastakad, oli nii positiivset kui ka mitte. Huvitav oli Läti Rahvusorkestri 24. oktoobri kontsert Eötvösi, Harvey ning Olofssoni teostega; veel kiidan Ensemble Moderni kava 26. oktoobril Eötvösi, van der Aa, McNamara ja Yongi teostega. Ungarlane Peter Eötvös oli ju festivali keskseid heliloojaid ning eelmainitud kontserte juhataski ta ise.

Kas meenutaksid veel oma teoste ettekandeid  väljaspool Eestit?

Tänavu juulis esitati Fääri saartel festivalil „Summartoner” minu elektrooniline pala „Blow”. 2006. aastal on seda mängitud Islandil festivalil „Dark Music Days”. „Blow” on osalenud ka mitmel filmifestivalil, millest mul aga pole ülevaadet, kuna Ülo Pikkov on selle meie ühistöö sinna teele saatnud. Siiski on Veneetsia, Stresa ja Vilnius seni suurimad festivalid, kus ka minu muusika on kõlanud. 

Meie muusikutega on sul olnud ju väga tihedad loomingusidemeid: oled neile kirjutanud kümneid oopusi ja väga põnevatele koosseisudele.

Minu enda jaoks üks põnevamaid ettevõtmisi oli lugu „Swinburne” (2000, kaks lauljat, näitleja, elektrikitarr, akordion, löökpillid), mis valmis Eesti muusika päevade tellimusel ja kus mulle jäeti vabad käed muusikute valikul. Nii paningi kokku n-ö omaenda bändi, kokku kuus muusikut, juhtisin ka algusest lõpuni teose proove. Seal on päris palju tempode vahetusi, rubato’sid ning üksteise kuulamist, aga saime ilma dirigendita hakkama, millest mul oli hea meel; oli ka teatraalseid elemente, mis tegid eriti Ardo Ran Varrese ning ka Alar ja Katrin Pintsaare esituses teose esiettekandest publikule päris lõbusa ja meeldejääva elamuse. Ka Hasso Krulli tekst siin loos on kentsakas, huumoriaspekt sellest tuleneski. 

Olen varem ja hiljemgi oma lugude juures produtsendiks olnud, kuni oma autoriplaadi ilmumiseni 2003. Aastal 2001 kutsusin kokku 15-liikmelise ansambli, millega kandsime Oistrahhi festivalil ette teose „Tean, et taassünnin linnuna”. Pärast autoriplaadi ilmumist olen aga aktiivsest asjaajamisest pisut tagasi tõmbunud, kirjutan lugusid põhiliselt siis, kui tuleb ametlik tellimus muusikult, festivalilt või kontserdikorraldajalt. Hindan seda perioodi  oma elus siiski kõige põnevamaks ja, mine tea, äkki ka jätkan tulevikus.

Millest oled unistanud kirjutada, kui avaneb võimalus?

Huvitav oleks kirjutada kammerooper, kus saaks kasutada üheskoos nii klassikalisi-, jazzkui ka poplauljaid, vaba improvisatsiooni, klassikalisi ja jazzmuusikuid, elektroonikat ja võibolla ka mingeid pisut ebatraditsioonilisi pille. Sofia Jernberg, kes õpib meil Gotlandil, sobiks  oma hääle ja stiiliga näiteks väga hästi selles minu kujuteldavas ooperis osalema.

Küsinud Priit Kuusk, Stockholm/Tallinn

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming