Mees, kes liigutas vaimuliku muusika piire

Ines Maidre on plaadistanud kogu Rudolf Tobiase oreliloomingu 1995. aastal ja teist korda tänavu.

ENE PILLIROOG

Ines Maidre hoolib hooletusse jäetud heliloojatest ja loomingust.

Ines Maidre hoolib hooletusse jäetud heliloojatest ja loomingust.

Erakogu

Millistest printsiipidest lähtusite plaadi koostamisel 1995. aastal ja millest 2015. aastal?

Ines Maidre: Alustaksin sealt, et Tobiase orelilooming kuulub vaimuliku muusika valdkonda, mille kirjastamist ja esitamist religioonivaenulik nõukogude aeg ei soosinud. Seetõttu eksisteerisid Tobiase oreliteosed üksnes käsikirjalisel kujul kuni Eesti taasiseseisvuseni, mil lõpuks sai hakata seda muusikat nii kirjas kui ka helides avalikkuse ette tooma. 1995 CD (Forte) puhul oli põhieesmärgiks kogutud oreliteoste esmakordne väljaandmine ajakohasel helikandjal. Eestis tuli leida salvestuskõlblik orel, kuna toona polnud orelid pool sajandit korralikku hoolt saanud ja paljud neist hingitsesid vaevu. Pealegi eeldab osa Tobiase oreliteoste dünaamiline skaala parajalt suurt, kolmemanuaalilist instrumenti. Selliste renoveerimisteni jõuti alles hiljem ja nii oli valida vaid kontserdimajade orelite vahel. Otsus langes Estonia kontserdisaali Rieger Klossi oreli kasuks, mille lai tämbrivalik võimaldas salvestada Tobiase loomingu igati soliidsel tasemel. Siiski jäi mul hinge rahulolematuse vari: adusin, et niivõrd tugeva religioosse alltekstiga muusika, nagu seda on Tobiase oma, vajaks salvestamiseks tõelist kirikuruumi ja selle akustikat. Kui paari aasta eest avanes tänu Toccata Classicsile uus publitseerimisperspektiiv, ei olnud minu meelest paremat salvestuskohta kui Tallinna toomkirik, arvestades nii selle paiga eriliselt õilsa kõlaga orelit ja akustikat, aga ka seda, et gümnaasiumipäevil oli Tobias Tallinna toomorganisti Ernst Reinicke õpilane. Praegune orel polnud küll sama pill, kuid osa toonasest klassikalisest Ladegasti instrumendist heliseb kaasa ka nüüdses hilisromantilises Saueris. Nii kõnnime mingis mõttes Tobiase jalajälgedes.

Kas salvestuste 20aastasel ajavahel on ka sügavam ja sisulisem tähendus?

See oli pigem asjade õnnelik kokkulangemine. Usun aga, et paarikümne aasta jooksul olen muusikuna küpsenud ja omandanud suurema teadlikkuse eesti muusika vahendamise missioonist. Pärast Peeter Süda CD väljaandmist 2012. aastal pakkus Toccata Classics lahkelt võimalust jätkata eesti orelimuusikaga, andes üsna vabad käed selle sisu suhtes. Kuigi kordagi avaldamata eesti orelimuusikat on tegelikult veel palju, tundsin vajadust pöörduda veel kord Tobiase juurde, et viia tema muusika lõpuks õigesse keskkonda ja avaldada see Toccata Classicsi avaramas distributsioonivõrgus. Lisaks lülitasin seekord kavva mõned eelnevast salvestusest puudunud Tobiase oopused, muu hulgas viis lühikest koraalieelmängu, Largo („Eks teie tea“), soololaulu „Agnus Dei“ oreli saatel ja oreliseade „Joonase lähetamise“ monumentaalsest Sanctus’est. Seda seadet õhutas mind tegema plaadifirma kunstiline juht Martin Anderson ja julgen kinnitada, et tulemus õigustas end igati. Seda muusikat suurel orelil mängides tunnen end ürgjõude liigutava titaanina! Tore kokkusattumus uue CD saamisloos oli teede ristumine võrratu noore soprani Arete Teemetsaga. „Komistasin tema otsa“ poolkogemata, kui teda Tobiase duettidesse sopraniks kauplesin ja tema mulle vaimustusega „Agnus Dei’st“ rääkima hakkas. Loomulikult tundsin seda laulu, millest olin teinud oreliredaktsiooni, kuid ei osanud sopranile pakkuda lugu, mida peetakse rohkem metsosoprani repertuaariks. Tema esituses kõlavad nii „Agnus Dei“ kõrged kui ka madalad noodid ühtlaselt kaunilt ja kandvalt ning ta esitusest õhkub hingestatust. CDd 14. mai kontserdil Gustav Adolfi gümnaasiumi Mederi saalis esitledes kogesin veel üht toredat kokkusattumust. Selgus, et Rudolf Tobias on selle kooli vilistlane, kuigi tema ajal nimetati kooli Nikolai gümnaasiumiks. Jälle olime sattunud Tobiase jälgedesse!

Millist eeltööd vajasite Tobiase käsikirjalise loomingu salvestamiseks?

Esmalt nimetaksin autentse nooditeksti väljaselgitamist, mis on salvestatud muusika puhul üks olulisemaid kriteeriume. Kui näiteks Peeter Süda puhaste ja selgete käsikirjade puhul ei ole muud probleemi, kui et ole mees ja mängi need noodid ära, siis Tobiase puhul on sageli küsimuseks, mis noote üldse mängida. Tobiase käsikirjade visandlikkus, kohati lõpetamatus, variantide rohkus ja isegi tindi laialiminek jätavad nii kirjastajale kui ka interpreedile palju vastamata küsimusi. Senistes Eresi väljaannetes on Tobiase käsikirjadega võrreldes rida põhjendamata erinevusi, mistõttu enne salvestamist oli vaja teha tõsist uurimistööd, võrrelda käsikirju ja väljaandeid, täpsustada lahknevusi, lisada omalt poolt puuduvaid takte ja „juppe“ jne. Vajadus vastu võtta kõikvõimalikke teksti­kriitilisi otsuseid on üks suuremaid ülesandeid Tobiase interpreteerimisel. Ühtpidi vajab see muusika sekkumist, et seda üldse ette kanda, aga seda peab tegema nii delikaatselt kui võimalik, et säilitada Tobiase omapärane käekiri. Üheks problemaatilisemaks teoseks on ciacona „Macht hoch die Tür“, millest on säilinud kaks visandit. Erinevused on silmatorkavad, kuid arusaadavalt on siiski tegemist sama teosega, millega Tobias on lihtsalt edasi töötanud. Kerkib küsimus: milline variant on viimane? Oletatavasti see, mille algusosast on säilinud puhas ümberkirjutus, kuigi lõpulehed puuduvad. Lõpu peab rekonstrueerima mitmel lehel laiali olevatest sigri-migri-nootidest, mille kõrgusi-pikkusi võib vaid aimata. Mitmed Tobiase vokaalteosed, muu hulgas „Agnus Dei“, on üles tähendatud kaherealises klaveri­redaktsioonis, kuigi ilmselgelt kasutas Tobias neidsamu noote ka orelit mängides. Järjekordne koht nuputamiseks, kuidas jagada kirjapandud hääli orelil käte-jalgade vahel, mis oktaavis neid mängida, mida dubleerida jne.

Seega esitab Tobiase interpreteerimine organistile ettenägematuid väljakutseid.

Kaasaegsete kirjeldused Tobiase rahutust ja impulsiivsest mänguviisist annavad meile väärtuslikku infot helilooja muusika mõistmiseks ja interpreteerimiseks. Tobiase orelimängu võrreldi äikeseraksatuste ja tormihoogudega, mis panid laest krohvi langema. Tuima ja lohisevat koraalimängu kuulma harjunud rahvast rabas tema mängu uudne vabadus, julgete dissonantside ja kiirete tempode kasutus. Mõned pidasid sellist mängu lausa jumalavallatuks. Tobiase interpreteerimisel ongi minu meelest tähtis just ürgtobiasliku hoo ja tempolise retoorika tabamine, dissonantside, rõhkude ja ebasümmeetrilise fraasi väljamängimisoskus. Mitu teost on tehniliselt nõudlikud, eriti pedaali kiirete figuuride ja ülisuurte, ebamugavate hüpete tõttu. Eraldi peab mainima Tobia­sele iseloomulikku torm-tee­klaasis-sündroomi, mis tuleneb asjaolust, et ta on oma grandioossed ja impulsiivsed ideed valanud oreli miniatuursetesse vormidesse. Prelüüd ja fugett on heaks näiteks Tobiasele omasest suurejoonelisest stiilist n-ö pähklikoores: ülimalt muutlik ja tihe muusikaline materjal on pressitud vaid viieminutilisse loosse ja jõuab vaid vilksatada, kui kõik ongi juba läbi! Arvesse võttes oreli kõlalist inertsust, kus dünaamika muutmiseks on vaja liigutada igasuguseid rulle-nuppe-kange, panevad Tobiase paaritaktilised suured tõusud ja langused organisti üksjagu lõõtsutama. Mõnda lugu ei olegi võimalik ilma assistendita mängida.

Mis on ainulaadset Tallinna toom­kiriku oreli kõlakultuuris?

Toomkiriku oreli puhul kohtame erakordselt hästi õnnestunud sünteesi kahe erineva oreliehitustraditsiooni vahel. Kui 1913–1914 valmis praegune hilisromantiline Saueri orel, võeti kasutusele ka suur osa eelmise vararomantilise Ladegasti oreli viledest, mille tulemusena sündis kahe eri ajastu kõlaesteetika kvaliteetne sulam. Sauer lisas klassikaliselt selge kõlaga registripaletile hulga vaiksemaid, äärmiselt laulvaid keelpilli­tämbreid ja keelregistreid, mis muutis orelikõla orkestraalsemaks ja laiendas tugevusskaalat ppp-st fff-ni. Analoogset klassika ja hilisromantismi sünteesi näeme ka Tobiase enda loomeprintsiipides. Tema teoste klassikaline vorm ja kompositsioonimeetod sulandusid romantilise harmoonia, dünaamiliste tundepuhangute ja äärmuslike kõlakontrastidega. Kuigi osa tema koraaliprelüüdidest on edukalt mängitavad Tobiase noorepõlvekodu, Kullamaa kiriku klassikalisel ühemanuaalilisel orelil, jääb see paljudes teostes helilooja tiivalöögi jaoks lootusetult ahtaks. Nii et paremat orelit kui Tallinna toomkirikus, ei oskagi Tobiase jaoks tahta.

Kas vaimuliku ja ilmaliku orelimuusika interpreteerimisel on mingeid tuntavaid erisusi?

Kindlasti on. Huvitav on lugeda, et Tobiase koraaliteemalistes improvisatsioonides täheldasid kaasaegsed hämmeldusega jooni, mida nad pidasid ilmalikuks. Pietistlikult range koraalimänguga harjunud kuulajaid jahmatas ilmselt Tobiase mängu puhanguline jõud, tempoline vabadus, ekspressiivsus, rütmi ja harmoonia teravused – kõik need omadused, mida kohtame ka tema koraaliprelüüdides. Koraaliteemat pole mõnedes Tobiase prelüüdides sugugi kerge ära tunda, sest see on esitletud fragmentaarselt, peaaegu muusikalise peitepildina. Selles suhtes liigutas Tobias vaimuliku muusika piire ja esitusprintsiipe lausa revolutsiooniliselt, tuues sinna ilmaliku poole tunglevuse ja väljendusrikkuse, ent osates suurepäraselt säilitada vaimuliku muusika ülevuse ja paradiisliku rahu.

Süda ja Tobiase CDdega on need heliloojad saanud teilt süvakäsitluse, kes tuleb järgmisena ja miks?

Eesti muusikas leidub hooletusse jäänud heliloojaid ja teoseid. Tahaksin hakata tõsisemalt tegelema Alfred Karindi loominguga, mida olen seni vaid põgusalt puudutanud. Ka Tobiasel on veel vaimulikke aariaid ja duette oreli saatel, mida oleks tore salvestada. Eks paistab, kuidas asjaolud jälle kokku satuvad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming