Mati Turi kahe Siegfriedi vahel

Kersti Inno

Piia Ruber Eesti Filharmoonia Kammerkoori laulja ja solistina tuntuks saanud tenor Mati Turi sai esimesed ooperiristsed 1998. aastal John Adamsi ooperi „Nixon Hiinas” kontsertettekandel (Mao), aastal 2004 järgnesid esimesed rollid lavastustes: Soomes Aleksandri teatris Dvořáki ooperis „Näkineid” (Prints) ja Nargeni Ooperi produktsioonides. Tema nähtav ooperilaulja karjäär algas aga järgmisest aastast, kui ta oli jäänud vabakutseliseks ning hakanud esinema Soome ooperilavadel: Tampere Ooperis tegi ta kaasa Verdi „Othellos” (Cassio) ja Kokkoneni „Viimastes kiusatustes” (Juhani), Kokkola Ooperis Bizet’ „Carmenis” (Don José) ja Bergi „Lulus” (Alwa), Soome Rahvusooperis laulis peaosalist Pauli Korngoldi „Surnud linnas”, Schleswig-Holsteinis Mihkel Kütsoni käe all Busoni „Doktor Faustis” (Mefistófeles), olulised on olnud ka esinemised Estonias Erkki-Sven Tüüri ooperis „Wallenberg” (Wallenberg 2) ja Vanemuises Purcelli ooperis „Haldjakuninganna”. On üsna haruldane, et Eesti laulja astub Euroopa lavadel üles Richard Wagneri ooperis peaosatäitjana. Kuidas sinust sai Siegfried? Kes tegi konkreetselt ettepaneku ja millest ajendatuna? MATI TURI: See oli ajendatud Alban Bergi ooperist „Lulu”, kus ma laulsin 2009. aastal Alwat Kokkola Ooperi etendusel Helsingi vanas kaablitehases. Pärast seda, kui ooperi salvestust oli Soome TVs näidatud, helistati mulle agentuurist Allegro ja kutsuti ette laulma, öeldi, et tahetakse kuulda Wagnerit. Laulsin stseeni „Tannhäuseri” kolmandast vaatusest. Sellel ettelaulmisel viibisid ka Hollandi Nationale Reisopera inimesed, sealhulgas kunstiline juht Guus Mostart. Hiljem paluti mul tulla Hollandisse ette laulma. Esimesel korral oli seal minuga koos kuus Siegfriedi kandidaati, teiseks korraks kutsuti mind üksinda tagasi mõõgatagumise stseeniga. Näib, et Soome ongi andnud sulle ooperilaval järjest innustust ja tuge ning siitkaudu on sinust ka mujal maailmas rohkem teada saadud. Kas see oli esimene kokkupuude agentuuriga Allegro? Olen nendega koostööd teinud juba üle kolme aasta. See on toonud kaasa palju kontserte huvitavate dirigentidega nagu Hannu Lintu, Leif Segerstam jt. Sakari Oramo ja Kokkola Ooperiga algas suhe juba varem, seoses „Luluga”. Ja nüüd tema kutsub juba ise. „Lulu” on väga põnev ooper, väga huvitav helikeel: hilisromantism ja uuemad toonid vaheliti. Alwa on väga raske roll: kõrge, mahukas, muusikaliselt keeruline. Töö selle rolliga osutus minu puhul võimalikuks tänu sellele, et minu elus oli toimunud tähtis kohtumine Jaakko Ryhäneniga. „Lulu” tuli, kui olime Jaakkoga mõne aasta tööd teinud. Pärast seda oli võimalik minna ja teha veel raskemaid asju – hääl võimaldas. Ryhänen oli ka esimene, kes nägi minus Wagneri laulja potentsiaali.

„Lulu” ja „Siegfriedi” vahel debüteerisid detsembris 2010 Soome Rahvusooperis Erich Korngoldi ooperis „Surnud linn”. Kuidas sind sinna kutsuti?

Samuti Allegro vahendusel. Ettelaulmisel kuulas mind Mikko Franck. See on väga ilus ooper, aga kohutavalt raske. Peaosalise Pauli rolli kutsutakse tenorite killer-rolliks. Töö, mis sai tehtud Soome Rahvusooperis, võttis väga paljud mu pained maha. Siis ma juba teadsin, et pean laulma Siegfriedit.

Edasised tööd viimasel paaril aastal on kontsentreerinud seda head tunnet, et saab küll, ja väga hästi saab. Sellest on endale väga suur rõõm ja tugi.

Tegelikult on kontserdielu oratooriumiga üks asi, aga hoopis midagi muud on süüvida selliste heliloojate maailma, nagu on Korngold ja Wagner. Kohutavalt mõnus, et sellega on võimalik toimetada! Üks roll sillutab teed ja valmistab ette järgmist. Tõepoolest, viimased kolm-neli aastat on mul kujunenud väga teistsuguseks, võrreldes mu eelneva elukäiguga.

Oled teinud koos nimekate soome solistidega kaasa ka Einojuhani Rautavaara esikooperi „Kaevandus” („Kaivos”) kontsertettekandel ja salvestusel (2009). Mulle hakkas silma, et see CD nomineeriti tänavu Grammyle parima ooperisalvestise kategoorias.

Mulle tuli koju personaalne kutse, aga täpselt samal ajal laulsin Helsingis Musiikkitalos „Carmenis”, Sakari Oramo juhatas.

Rautavaara ooperi ettekanne ja salvestus oli Tamperes. Seal viibis ka helilooja ise, kuigi ta tervis oli väga halb ja liikumine raskendatud. Abikaasa toetas teda ja ta oli seal väga õnnelik. Rautavaara ooper on fantastilise helikeelega, meil võiks ka seda teha. Mõnikord võiks ju esitada ka selliseid teoseid, mis nii palju sisse ei too. Ka neile jaguks kuulajaid. Publikut ei tasu alahinnata.

Sul on tegelikult juba varemalt suurkogemus nüüdisrepertuaari omandamisel. Wagneri partiid on aga üüratult mahukad ja rasked. Kas õpid kiiresti? Kuidas sul meeldejätmisega on?

Kahtlemata on see probleem inimesele, kes tuleb oratooriumilavalt, kus sa peast ei laula midagi. Võin küll öelda, et mulle on antud hea kujundlik meeldejätmise võime. Õpin suhteliselt kiiresti ja saksa keel saab ka aina omasemaks.

Räägiksime nüüd lähemalt Siegfriedist. Kas Hollandisse proovidesse sõites oli partii selge ja peas?

Siegfriedit õppisin umbes poole aasta jooksul paralleelselt muude ülesannetega. Partii oli selge, aga mitte peas. Ma ei ole seda meelt, et esimestes proovides ilma noodita olla. Mina arvan, et inimene peab proovis oma vead ja eksimused ära tegema, siis ta on laval selline, nagu teda sinna oodatakse. Perspektiiv peab olema õige. Inimene peab minema rollini täpselt selles perspektiivis, nagu temale sobib.

Kui palju tegi dirigent proovides muusikalist eeltööd?

Ed Spanjaardi peetakse väga suureks Wagneri spetsialistiks. Ta ei arva, et Wagner peab olema kohutavalt suur ja kõva ja monumentaalne. Vastupidi, tema on see inimene, kellega me saime koos väga hea tunnetuse, sest minu meelest on Wagneri muusika isegi kohati intiimne. Wagnerit ei pea röökima. Wagner ei ole selleks, et minna lavale lammutama. Wagner on selleks, et laval elada ja rääkida asjadest, mida oled ise elus läbi elanud. Usun, et siin mängib rolli ka vanus, milleta jääks Wagneri esitus poolikuks. Arvan, et noored inimesed ei ole Wagneri rollideks valmis nii hääleliselt kui vaimselt. Wagner on väga piltlik helilooja ja tal on väga suured perspektiivid. Ta võtab aega kõigele, mis vaja. Ta ei kiirusta, ja kui on vaja kiirustada, siis „kogu raha eest”.

Lavastaja Antony McDonald oli teine võrratu inimene. Ta lavastas selle väga hästi, üldsegi mitte väga tänapäevases võtmes, aga metsaeluga on vastandutud nii, et näiteks esimeses vaatuses Mime triikis pesu ja gaasipliit oli nurgas.

„Siegfriedi” etendusi oli kokku kuus. Tegemist on väga pika ooperiga, kusjuures viimase vaatuse stseen Brünnhildega kestab ligi kolmveerand tundi. Kuidas võhma jagus ja kuivõrd muutus enesetunne etendusest etendusse?

Läks aina paremaks. Pärast esietendust olin kõige õnnelikum selle üle, et ma jäin ellu, et suutsin laulda lõpuni. Pärast seda etendust oli kuidagi eriliselt mõnus olla. Mul polnud ju vähematki ettekujutust, mida võib endaga kaasa tuua see, kui laulad ooperit, mis kestab kokku viis ja pool tundi ja kus on nii palju laulda. Võhma jätkus ja see oligi põhiline. Kõige parem tunne oli see, et ma sain hakkama ja et nemad (kutsujad ja publik) arvasid samuti.

Siegfried esimese Wagneri-kogemusena oli sulle ilmselt suur väljakutse?

Minu lavapartnerid Hollandis imestasid ka, et see oli minu esimene Wagneri roll üldse. Nüüd ongi nii, et kõige raskem roll on ära lauldud, eks paistab, mis edaspidi saab.

Mullu oli kohutavalt suur õnn see, et kogu lavastusgrupp toetas mind 500 protsenti. Nad teadsid, et see on minu esimene Wagner, nad olid sellega nõus, mida ma nii muusikaliselt kui vaimselt pakkusin. Ma ei oleks iialgi arvanud, et seda on nii hea ja mõnus teha. Ma olen õnnelik, et mul on olnud selline esimene Wagner ja sellise tiimiga. (Mati Turi lavapartnerid Enschedes olid inglise tenor Adrian Thompson Mime, hollandi nimekas bass Harry Peeters Wandereri, ungari alt Judith Németh Brünnhilde rollis jt – K. I.) Ja veel õnnelikum olen selle üle, et kohtun nendega sel aastal uuesti. „Jumalate hukus” ootab ees umbes samasugune katsumus – kuus ja pool tundi. Ega seal vähem laulda pole, aga teised laulavad ka.

Millal algavad „Jumalate huku” proovid ja millal on etendused?

Proovid algavad kõigepealt Londonis 21. mail ja kestavad üle kuu aja. Siis minnakse edasi Longborough’sse, tehakse lavaproove ja antakse neli etendust Longborough’ ooperifestivalil Inglismaal. Dirigeerib selle festivali kunstiline juht Anthony Negus, sama mees, kellega koos valmistasin ette Siegfriedi rolli Enschedes. Tema abikaasa Carmen töötas teksti ja saksa keelega, mis ei ole sugugi väiksem osa kui muusikaline külg, sest saksa keele peale läks mul tõesti palju energiat ja aega. Eks edaspidi ole sellevõrra lihtsam. „Jumalate huku” partii, mida praegu õpin, tuleb juba palju kergemini.

Longborough’st sõidangi edasi Enschedesse, kus algavad seadeproovid. Need on kaks täiesti erinevat produktsiooni, aga ma kujutan juba ette, kui palju lihtsam on mul Hollandis proove teha, kuna lugu on tehtud ja muusika juba veres. Enschede Nationale Reisoperas tuleb kuus etendust septembri lõpust oktoobri keskpaigani.

Kas on tehtud juba ettepanekuid ka muudeks Wagneri rollideks?

Jah, järgmine aasta toob endaga kaks uut ooperit: „Parsifal” Saksamaal Chemnitzi teatris 2013. aasta kevadel ja loodan, et ka „Tannhäuser” – aga sellega läbirääkimised veel käivad –, sealt edasi suvel kuus „Siegfriedi” etendust Inglismaal.

Tore on kuulda sinu praegusest põhiliinist – tööst Wagneri rollidega. Loodame väga mõnda neist ka Eesti teatris näha-kuulda. Kõrvalt vaadates tundub, et naudid sealjuures vahelduvat tegevust: kord on sind näha Eesti Filharmoonia Kammerkoori, kord Eesti Rahvusmeeskoori ridades, kord koori ja orkestri ees solistina, siis on soolokontsert, siis ooperiroll …

Mina elan praegu siin, selles ajas. Arvan, et see ongi just see, mida me soovime: teha seda, mis meile meeldib, mis pakub energiat ja jõudu selleks, et teha asju, kui oleme kodus ja omade keskel. See on suur kingitus, et saab teha seda, mis on sulle selles elus antud teha.

2005. aastast peale oled vabakutseline artist. Millised on vabakutselise muusiku plussid ja miinused?

Plusspoolel on kindlasti see, et ma ei ole kusagil seotud päevast päeva ja kellaajaliselt, see annab võimaluse teha mitmesuguseid asju. EFKst saigi omal ajal ära tuldud ju sellepärast, et koor ei olnud enam see koor, mis ta oli koos Tõnu Kaljustega, ja ka võimalused teha mujal solistitööd olid aina piiratumad. Teisest küljest oli äratulek EFKst tugev impulss, mis suunas mind radadele, kus nüüd on mul rohkem võimalusi ja aega. Mul oli see õnn, et sattusin kokku õigete inimestega ja mind pandi tähele.

Ühelt poolt on see õnn, teiselt poolt toob kaasa vastutuse oma aega planeerida.

Oluline koht sinu lauljaelus on ka kammermuusikal, kus sul on hea koostöö pianist Martti Raidega. Üks laul klaveri saatel võib olla lauljale sageli nõudlikumgi ülesanne kui osalemine mõnes suurteoses: siin tulevad halastamatult esile kõik laulja omadused – tema vokaaltehnika, musikaalsus, võime muusikat mõtestada. Sina oled kammerlaulu alal muu kõrval regulaarselt ja süvenenult tegutsenud. Laulda Wagnerit või Schubertit või Saart – need on aga täiesti erinevad maailmad.

Ma vajan neid erinevaid maailmu. Üks saab teisest alguse. Minu meelest on kammermuusika väga oluline osa laulva inimese elus. Kui ta on elu vaadanud natukenegi lahtiste silmadega või mõelnud elu üle või tal on elus olnud raskemaid ja kergemaid hetki, häid ja vähem häid kohtumisi, tema ümber on olnud erinevaid inimesi, siis see maailm väljendub kammermuusikas läbi laulva inimese kõige ausamalt, juhul kui ta ise on aus muusik. Ma arvan, et laulud mis tahes heliloojalt annavad võimaluse väljendada aega, mis sa oled elust kõrva taha pannud. Kas või viimasel kontserdilgi: Schuberti luigelauludes on päris traagilisi, õudseid hetki ja seal on väga ilusaid momente. See ongi see, millest ma rääkisin: see on elukogemus, mida saad nende laulude abil väljendada. Võib-olla sellepärast ongi nii keeruline seda kõike laval edasi anda, aga mulle see väga meeldib. Mulle ei meeldi ümber nurga rääkida, olen otsekohene inimene. Ja väga tore on seda teha muidugi koos Marttiga, kellega oleme juba viis aastat kammerkavu ette valmistanud. Meil on ühtemoodi tunnetus ja mõtlemine, me ei arutle asjade üle, kuidas- või mismoodi peab olema. Räägime pigem muusikalistest terminitest ja fraasidest, kuna laulude põhiolemus on meil alati selginud väga kiiresti.

Viimasel ajal on palju juttu olnud eesti muusika ja muusikute ekspordist. Mida sina oma kogemustele tuginedes selle kohta ütled? Mil määral vajab muusik eestkostet ja toetust, et pääseda Eestist välja suurtele lavadele?

Kindlasti ta vajab seda, aga nende inimeste puhul, kes on tõesti välja kujunenud muusikuks, kes tahavad oma tööd teha ja teevad väga hästi, ei ole ma täheldanud, et nad jääksid tähele panemata. Põhiline on kvaliteet: muusik peab pakkuma kvaliteeti! – ja see peab tulema inimesest endast. Muusik on üks keeruline mehhanism. Muusika on see, mis paneb inimese kuulama. Kui laval on viiulimängija või laulja ja sealt ei tule muusikat, siis oleme selle hetke juba tunni aja pärast unustanud. Aga kui mäletame, siis me tahame seda veel kuulata. Minu arvates käivad muusikamaailmas asjad nõnda: kutsutakse neid, keda tahetakse kuulata veel ja veel. Igaühel on oma tee käia, kunstlikult puššimine ei tööta.

Tundub, et oled praegusel eluetapil õnnelik. Kust sa energiat saad?

Üks väga oluline koht iga inimese hinges ja südames on see, kui tal on üks sadam, kuhu ta võib rahulikult sisse sõita. Minu sadam on minu kodu, kus on see inimene, keda ma esimesena näha tahan, kus on minu maailm, mille ma võin kaudselt edasi kanda ka lavale, ja kuhu jääb palju jutuajamisi, toredaid istumisi ja söögitegemisi inimestega, kes mulle aeg-ajalt külla tulevad, kust välja minnes ja kuhu sisse tulles ma ei pea kunagi ennast muutma. Minu kodu on paik, kus saan olla mina ise sellisena, nagu ma olen ka kodust väljaspool. See on väga lihtne ja suur õnn. Tänu sellele ma saan teha seda, mida ma teen oma igapäevases elus. Jah, ma olen õnnelik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming