Maailma esiettekanne metropolis

Tiina Mattisen

V rahvusvahelise muusikafestivali „Euroopa jõulud” (26. XII 2012 – 7. I 2013) lõpetas Moskvas roomakatoliku katedraalis Andres Uibo autoriõhtu, maailma esiettekandel tema sümfoonia „Uus Jeruusalemm”, esitajaiks Venemaa klassikakanali Radio Orfei sümfooniaorkester, koor Blagovest ja organist Aleksei Šmitov dirigent Andrei Jakovlevi juhatusel. Uibo on 1980. aastast andnud üle tuhande soolokontserdi peamiselt Euroopas (Skandinaavias, Itaalias, Šveitsis, Poolas, Tšehhis, Monacos, Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias, Hollandis), sh endise NSVLi olulisemates oreli­linnades. Ja kuigi ka tema heliloomingut on kõlanud mitmel pool Euroopas, ka Venemaal ning Aasias ja Ameerikaski, jõuab sümfoonia­tellimus mõnest metropolist siiski harva Eestisse. Kuidas seekord nii läks, uurime äsja Moskvast naasnud autorilt.

Paistab, et oled Venemaal tehtud mees, vaatad sealse suurima muusikaajakirja Muzõka i Vremja mulluselt juuninumbrilt vastu kaanepoisina ja Vene oreliajakiri Organ hoiab sinu ettevõtmistel vist pidevalt silma peal, kui otsustada mulluste numbrite põhjal: avaintervjuu teises ja Tallinna orelifestivali mahukas ülevaade kolmandas numbris. Nüüdisautori ligi tunnise suurvormi esituski on pigem erand kui reegel, ammugi siis sellise helitöö tellimine.
Andres Uibo: See, kuidas mu sümfoonia sattus Moskvasse väga suurele, nimekate esinejate ja huvitava kavaga festivalile, on päris omapärane lugu. Nimelt olin eelmisel suvel kutsutud sinna konkursi „Soli Deo Gloria” žüriisse. Konkurss on huvitav selle poolest, et seal võistlevad nii noored organistid kui ka heliloojad. Žüriisse oligi Šveitsist, Austriast, Inglismaalt jm kutsutud seitse tuntud organisti, kes on ühtlasi heliloojad, et nad saaksid hinnata nii orelimängijaid kui heliloojaid. Konkurss korraldati avalike kontsertidena, mille esimeses pooles esines iga päev neli võistlejat ja teises pooles pidi üks žüriiliige esitama oma pooletunnise kava. See oli ääretult põnev väljakutse ka meile: esinemine noorte ja andekate kõrval nõuab ju teatud ettevaatust. Mõte on siiski tore, sest näitab ka žürii võimekust. Kuna oli soovitav, et žüriiliige esitab vähemalt ühe loo ka oma maa nüüdismuusikast, siis mängisin esimese ja viimase osa enda orelisümfooniast ja vahele Bachi Passacaglia. Pärast kontserti tulid paljud kuulajad ütlema, et kuuldu oli erakordne – ma ei suutnud kõigist neist epiteetidest arugi saada, aga oli tunda, et teos neile tohutult meeldis. Nagu muuseas tuli jutuks, et orelisümfooniast on ka orkestrivariant. Tegelikult olin Andres Mustoneni ettepanekul orkestreerinud üksnes sümfoonia IV osa „Uus Jeruusalemm” (esitati 28. I 2011 Estonia kontserdisaalis), aga nemad said vist aru, et orkestreeritud on kogu sümfoonia. Igatahes saabus mulle oktoobri algul meil, et kunstinõukogu on lülitanud teose festivali lõppkontserdi kavva. Vastasin siis, et partituuri valmimine võtab mul aega ja saatsin tutvumiseks trükitud viimase osa. Siis hakkas kirjavahetus, kus mina ütlesin, et mul läheb veel aega, ja nemad vastasid, et noote oleks ikka kohe vaja … Kolme osa orkestreerimine oli ikka väga mahukas töö, sest teos on ligi 50 minutit pikk ja koosseis väga suur. Aga sain kenasti hakkama ja hea kolleeg Toomas Trass sisestas kõik arvutisse – mina kirjutan kõik oma lood ju käsitsi, aga tänapäeva ükski orkester enam käsikirjast ei mängi … 23. novembril läkski Moskva poole teele partituur ja nädal hiljem orkestrihääled järele. Nüüd jäi vaid oodata.

Nii juhtuski, et kui sinu korraldatav II Bachi festival Nigulistes oli alles täies hoos, sõitsid ise hoopis ära.
Jah, kui 6. jaanuaril proovi kuulasin, siis selgus, et tegemist on fantastilise kollektiiviga. Orfei on Venemaa suurim klassikaraadio, kellel on ka oma kollektiivid, nende seas kõnesolev sümfooniaorkester. Sain ka orkestri nimekirja ja seal on peaaegu iga nime taga mitte rahvusvahelise konkursi, vaid rahvusvaheliste konkursside laureaat … Kooriks oli kutsutud Blagovest, mis on ju väga tuntud kollektiiv. Meil teatakse seda vaimuliku muusika ansamblina, mis on eksitav – laval oli ikkagi 50-liikmeline koor. Aga eriti hämmastas mind Andrei Jakovlev: täiesti fenomenaalne dirigent! Ta oli minu paljukihilise ja keerulise partituuri nii põhjalikult läbi töötanud, et dirigeeris peast! Tõepoolest, ta teadis teost palju paremini kui mina ise, ja kui imestasin, sain vastuseks, et see on normaalne: „Kui tahame teha muusikat, siis peame materjali läbi töötama kuni viimse detailini”. See näitab, millise süvenemisega töötati.
Selles mõttes on põnev, et kui oled ise laval ja mängid, siis tundub kogu aeg, et saad midagi muuta ja teha, aga heliloojana saalis istudes ei sõltu sinust enam midagi. Lihtsalt kuulad ja vaatad. Ja kui on õnn, et laval on niivõrd suurepärased muusikud, nagu Moskvas oli, siis on see nauding. Katedraal oli puupüsti rahvast täis, 35eurosed piletid juba paar kuud ette müüdud. Kohal oli ka Moskva konservatooriumi rektor ja palju ajakirjanikke, telekanal RTR-Planeta tegi pooletunnise erisaate ja võttis üles ka kontserdi, millest valmib DVD. Nii et huvi oli suur ja vastuvõtt vaimustav. Üksnes ERRi korrespondent Krister Paris vastas mu sõnumile, kus Moskvas toimuvast teada andsin, et kultuuritoimetust ei huvita …
Dirigent ütles mulle, et orkester armus sellesse teosesse ja et juba sel aastal üritatakse sümfooniat veel kord esitada, siis juba Tšaikovski-nimelises kontserdisaalis, kusjuures tekkis mõte lisada muusikale ka koreograafia. Juttu oli ka soovist viia „Uus Jeruusalemm” festivalidele Kaliningradi ja Barcelonasse – tundub, et teos hakkab väljaspool oma elu elama. Mõni esitus on veel teada: Mustonen juhatab seda 31. mail Jeruusalemmas ja 28. augustil Riias.

Kas „uus kuub” teose kaalu ja/või sisu kuidagi muudab, arendab?
Kõlapilt väga palju ei muutu, sest orel on orkestrile kõige lähedasem pill. Ja kõik organistid on võimelised orkestreerima, sest pill on selline. Mulgi läks orkestreerimine kiiresti, kuigi ma ei ole seda ju päevagi õppinud.
Tegelikult võime ajaloost nimetada vähe heliloojaid, kes ei ole olnud organistid. Ma ei hakka nimetama Bachi või Beethovenit, aga võtame prantslased, olgu Saint-Saëns, Fauré, Franck, Messiaen – kõik on töötanud organistina. Isegi George Enescu oli organist. Nii et õppige ainult orelimängu ja siis on teil orkestratsioon omast käest võtta – oreli kõlavärvides on ju kõik orkestripillid ja -värvid olemas! Tegelikult ei peaks õppima ka heliloomingut: vanasti oli ju traditsioon, et kõigepealt õpiti mingit pilli ja mängiti seda väga hästi … Ainult tänapäeval on helilooja ja interpreedi tee lahknenud, sellepärast tuleb ette küsimisi, et tahaksin orelile midagi luua, aga mis on selle kõige kõrgem ja madalam noot. Tavaliselt vastan, et mis tähtsust sellel on – keskel on ka noodid! Pilli tundmine on väga oluline.

Nii et sa ei positsioneeri end heliloojana?
Ei, olen sellega tegelenud küll juba päris kaua ja teoseidki on juba palju, aga ega keegi mulle selle eest maksnud ei ole. Minu ainukene honorar ostukomisjoni kaudu tuli 2003. aastal, kui mu teos „Ja ma nägin …”,„Then I saw …”­­ nüüdseks sümfoonia I osa, võitis uute heliteoste konkursil Tallinnas esikoha ja publikupreemia.
Omamoodi kummaline situatsioon. Viimane soolokontsert Moskvas oli mul 2010. aastal esindusliku muusikakeskuse Dom Muzõki Svetlanovi-nimelises kontserdisaalis, kuhu mahub 2400 kuulajat. Mõtlesingi, et olen Eestis vist ainukene muusik, kes ühes metropolis on saanud soolokontserdi nii interpreedi kui heliloojana. Rudolf Tobias ehk tegi sama omal ajal Leipzigis, aga kas praegu on keegi niisuguse viguriga hakkama saanud? Nüüd on mul veel suur unistus, et kui Moskva konservatooriumi Suure saali orel paari-kolme aasta pärast korda saab, veel seal ka mängida – siis on selle metropoli tähtsamad kohad „ära proovitud”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming