Maailm ja mõnda muusikast

Igor Garšnek: „Ükski autasu ei tee iseenesest inimest paremaks või targemaks, küll aga tõstab loomeinimese motivatsiooni.“

IGOR GARŠNEK

Helilooja Peeter Vähi ja helilooja-muusikaloolane Igor Garšnek said Eesti muusika päevade eel kokku, et vestelda üksteise loomingust ja viimase aja tegemistest.

Igor Garšnek: Saime mõlemad vabariigi aastapäeva eel presidendilt Valgetähe teenetemärgi. Mida sulle tähendab nii kõrge tunnustus?

Peeter Vähi: Küllap kõik loomeinimesed on õnnelikud, kui vabariigi president on märganud tema tegemisi. Ka mina olen nii õnnelik kui ka tänulik. Kahju ainult, et ei saanud ordenit vastu võtma tulla, sest pidin sel päeval olema oma teosega Tel Avivis Israel Camerata proovis.

Üldse võiks teenetemärke välja anda palju vähem. Siis muidugi, suure tõenäosusega, ei oleks mina seda saanud, aga oskaksime rohkem hinnata nende väärtust. Kui neid anda sadade kaupa, tekib sama lugu nagu näiteks Vene rublade või Zimbabwe dollaritega, mida trükiti aina juurde. Teenetemärkide väärtus lihtsalt devalveerub. Äkki sina suhtud asjasse teistmoodi?

Shanghai Symphony Halli Peeter Vähi teose „Müstilisel Kaydara-maal“ lavaproovi kogunevad Shanghai Sümfooniaorkester, Shanghai ooperimaja koor ja Eesti Rahvusmeeskoor.

Erakogu

Garšnek: Ka mina suhtun kõnealusesse tunnustusse väga suure heameele ja ka teatud üllatusega. Eks ma olin muidugi kõrvust tõstetud, et minu aastakümnetega kogunenud tagasihoidlikku panust eesti muusika, muusikasaadete ja muusikakirjutiste kujul nii kõrgel tasandil märgati. Ükski autasu ei tee iseenesest inimest paremaks või targemaks, küll aga tõstab loomeinimese motivatsiooni, minu puhul jätkata mõningaid muusikaprojekte või ideid, milles olin ise juba pisut kahtlema hakanud. Niisugune tunnustus ei devalveeru ka siis, kui see orden kuhugi põõsasse ära kaduma peaks.

Aga sina, Peeter, tulid just Shanghaist. Mis seal sulle olulist toimus?

Vähi: Shanghais käimine oli tähtis, sest minusuguse heliloojaga ei juhtugi nii tihti, et umbes tunnise oratooriumi „Müstilisel Kaydara-maal“ esitab mõne suurriigi esindussaalis üks sealsetest parematest orkestritest – Shanghai Sümfooniaorkester Shanghai Symphony Hallis. Kaasa tegid veel Shanghai ooperimaja koor ja rahvusvaheline solistide koosseis, Eestist RAM ja dirigent Kristjan Järvi. Mulle on see aasta suursündmus. Huvitaval kombel esitleti samal ajal, täpsemalt paar päeva varem, Berliinis sama teosega DVD-plaati – nii et oleksin pidanud ka seal olema. Selle üle olen tõesti õnnelik!

Ega helilooja ei pea sõitma nii kaugele ainult publikule kummardama ja lilli vastu võtma. Olin Hiinas eelkõige prooviperioodi pärast, sest kui Shanghai ooperimaja koor peab laulma Lääne-Aafrikas räägitavas fula keeles, siis pidin mina, olemata fula keele spets, nende hääldust korrigeerima.

Garšnek: Kuidas sinu teos Shanghaisse üldse jõudis? Mida peaksid noored heliloojad tegema, et nende vokaalsümfoonilisi teoseid Shanghais ette kantaks?

Vähi: Niisugust retsepti on raske anda. Sama hästi võiksin ise küsida näiteks Arvo Pärdilt: kuulge, Arvo, mida peaksin tegema, et mu teoseid esitataks Carnegie Hallis ja Viini Musikvereinis? Isegi kui ta annaks kõige paremat nõu, ei pruugiks ma seda nõuannet järgides saavutada soovitud tulemust. (Naerab.) Ma ei taha muidugi öelda, et mu teos oli sedavõrd geniaalne, et seepärast see Shanghais esitamiseks valitigi. Tegemist on juhuste kokkulangemisega: aasta varem käisin Shanghais ja kohtusin seal ühe inimesega, kes ise ei olnud üldse muusik. Prouat huvitas oratooriumi kontsertsalvestis, tema omakorda toimetas selle salvestise Shanghai Sümfooniaorkestri programmidirektori kätte. Sealt asi hargnema hakkaski. Shanghai Sümfooniaorkestri produtsentides tekitas ilmselt huvi teose mastaapsus ja eksootiline moment Aafrika temaatika näol. Mul on ka palju kammerteoseid, mida Shanghai Symphony Hallis tõenäoliselt kunagi ei esitata.

Garšnek: Oled küll eesti helilooja, aga sinu teostes kumab juba varasest noorusest kaugete maade, India, Kaug-Ida ja nüüd ka Aafrika rahvaste folkloori, nii muusikas kui ka tekstis. Millest selline loominguline valik?

Vähi: See ei ole kindlasti olnud seotud teadliku originaalsusetaotlusega. Mulle oli noore heliloojana Eesti teema poole pöördumine väga raske, kuna juba tollal, seitsmekümnendate lõpus, oli Veljo Tormis minu arvates eesti muusikalise folkloori vallas kõik ära teinud. Mõtlesin, et minusugusel väikesel mehikesel ei ole siin enam midagi öelda.

Olen juba tudengipõlvest peale olnud suur reisifänn. Ka ansambliga Vitamiin sai nõukaajal käidud kontserdireisidel nii Kaug-Idas kui ka toonastes Kesk-Aasia liiduvabariikides, korra ka Iraagis. Seotus budismiga on mind hiljem viinud samuti paljudele idamaadele. Kõik need kokkupuuted, näiteks pühade tekstide retsiteerimine buda munkadega, on olnud nii põnevad, et on äratanud peale kõige muu ka muusikalise inspiratsiooni.

Kui olla kord juba idateemaliste teostega silma paistnud, tulevad ka vastavad tellimused. Näiteks Tōkyō Filharmoonia koor tellis teose jaapanikeelsetele haikudele, Viini Tonkünstler-Orchester tellis kontserdi jaapani taiko-trummidele ja sümfooniaorkestrile jne.

Garšnek: Oled käinud kõikidel mandritel, ka Antarktikas. Praegust ajastut on nimetatud tõejärgseks, massilise põgenike migratsiooni tõttu Lähis-Idast ja Aafrikast ka suureks rahvasterändeks. Kas euro-ameerika maailmapilt ja elulaad on hakanud murenema? Kas nüüd on käes see „Õhtumaade allakäik“, mille eest Oswald Spengler hoiatas oma raamatuga juba ligi sada aastat tagasi?

Vähi: Sinu küsimusele on lühidalt raske vastata. Ammendav vastus eeldab kui mitte tervet traktaati, siis vähemalt esseed. Et see küsimus on oluline, näitab seegi, et mu laual on praegu seesama Spengleri raamat. Lugesin seda just nädal tagasi selle mõttega, et kas leian sajand tagasi kirjutatud raamatust midagi, mis on ka tänapäeval aktuaalne. Muide, just eile sain läbi Mihkel Muti viimase romaani „Eesti ümberlõikaja“, kus Euroopa allakäigu teema leiab samuti käsitlemist.

Õhtumaa allakäik on saanud eriti märgatavaks XXI sajandi teisel kümnendil – mitte üksnes kultuurilises mõttes, vaid üldisemas plaanis. Alates sellest, milliseid inimesi Ameerika presidendiks valitakse, ja sellest, milline olukord valitseb praegu kogu Euroopas, osaliselt muidugi rändekriisi tõttu. See puudutab ka Eestit: kui kaks esimest taasiseseisvumisjärgset aastakümmet olid n-ö entusiastlikud, siis praegu tunnetan taandarengut. Tahaks loota, et tegemist on ajutise lainetusega, kuid see, mis toimub praegu Ameerikas, Euroopas ja Venemaal, ei mõju just kuigi tujutõstvalt.

Garšnek: Minu arvates võib kurja juur olla ka selles, et õhtumaade inimesed vist ei oska enam vahet teha olulistel asjadel ja n-ö tilulilul. Tundub, et odav omakasu ei lase neil näha probleeme enne, kui need uksest toore jõuga sisse murravad.

Sinu oratooriumist „Müstilisel Kaydara-maal“ on režissöör Jüri Tallinn teinud ka filmiversiooni. Kuidas sa seda iseloomustad?

Vähi: Muusikateos ei välista video- või filmikunsti osaks olemist. 2015. aastal, kui kirjutasin „Müstilisel Kaydara-maal“, olin Eesti Kontserdi resideeriv helilooja ning EK produtsent Madis Kolk arvas, et sel teosel võiks olla ka mingi lisadimensioon. Siis tellisimegi Jaanus Nõgistolt ja tema pojalt Robinilt visuaali ning seda kasutati oratooriumi kontsertettekandel.

Juhtus nii, et Jüri Tallinn filmis seda live’i koos Nõgisto-family graafilise lahendusega. Teda inspireeris kõik see kokku väga ja ta avaldas soovi teha sellest n-ö video, ent mõnest poploo videost, mis kestab kolm-neli minutit, on tunniajalisele teosele video tegemine kümneid kordi aeganõudvam ja töömahukam. Pealegi ei jõuaks keegi neid sadu montaažiks kuluvaid stuudiotunde kinni maksta. Olen ääretult tänulik Jüri Tallinnale, kes võttis selle loomingulise projektina oma südameasjaks. Ta tegeles sellega peaaegu aasta ja kasutas visuaalse materjalina muu hulgas ka mu Aafrikas tehtud reisifotosid. Nõnda valmiski aastase pingsa töö tulemusena tema videokompositsioon „Müstilisel Kaydara-maal“ ning nüüd sai valmis ka DVD.

Garšnek: Kes on sind läänemaailma heliloojatest enim inspireerinud ja mõjutanud?

Vähi: Kui mõni helilooja on mulle meeldinud ja olen tema muusikat palju kuulanud, ei ole selle muusika alateadlik mõju mu loomingule välistatud. Kui olin väike laps, meeldisid Straussi valsid. Edasi tulid Beethoveni sümfooniad ja Wagneri ooperid. Bachini jõudsin palju hiljem, kuid see-eest väga kiindunult.

Minu loominguprintsiipidele kinnituse saamine on aga seotud ühe eesti heliloojaga. Esimese kursuse kompositsioonitudengina tabas mind tohutu loominguline kriis. Tahtsin isegi õpingud pooleli jätta, sest mulle ei meeldinud enam absoluutselt see muusika, mida tol ajal (s.t 1970ndate keskel) mujal maailmas ja ka meil Eestis kirjutati – paljude dissonantsidega ultramodernism ja avangardism. See hakkas mulle äkki vastu ja ma ei tahtnud sellist muusikat maailma juurde komponeerida.

Siis kirjutasin ühe täiesti heakõlalise, kolmkõladel klaveripala. Läksin sellega Eino Tambergi juurde erialatundi: Tamberg oli nõutu, justkui ei teaks, mida sellega peale hakata. Ta andis mõista, et ilus muusika küll, aga sa oled sellega umbes 250 aastat ajast maha jäänud. Kui ma hiljem heliloojate liidus samas stiilis „Concerto piccolo’t“ näitasin, kehitasid ka vanemad kolleegid õlgu: see pole ju XX sajandi teise poole muusika. Olin seesuguse vastuvõtu üle ikka päris õnnetu.

Läks mööda umbes aasta ja sattusin jälle heliloojate liidu töökoosolekule. Hortus Musicus esitas seal Arvo Pärdi esimesi tintinnabuli-stiilis teoseid („Trivium“, „Modus“, „Summa“ jmt). Väärikad professorid nagu Eugen Kapp, Villem Reimann ja mõned teised seal kehitasid samuti õlgu, et mis asi see nüüd on: kas sellise muusika juurde ongi nüüd Pärt jõudnud? Et seda ei saa ju ometi tõsiselt võtta. Küll mul oli siis hea meel, et mina üksi ei ole ära pööranud!

Alles hiljem sain teada, et päris mitmed maailma heliloojad läksid tol ajal sama rada: tegemist oli n-ö modernismi kriisiga. Nii et Pärt otseselt mind ehk ei mõjutanudki, aga aitas mul enda jaoks oma muusika verifitseerida ja julgustas mind oma teostega, et olen ikka õigel teel.

Garšnek: Mängisid kunagi popansamblis Vitamiin. Milline on sinu praegune suhe pop- ja rokkmuusikaga?

Vähi: Erinevalt sinust, Igor, lõppesid minu popmuusikategemised juba kaua aega tagasi. Kui ma sinu bände hakkaksin loetlema – Synopsis, Ruja, Data, praegu Led R ja mitmed veel –, siis jääks ühe käe sõrmedest kindlasti puudu. Sina oled rokisaurus. Mina olen olnud seotud ainult kahe ansambliga: üks oli džässrokkbänd Uus Generatsioon 1970ndate lõpus ja teine poprokki mänginud Vitamiin 1970ndate lõpus ja 1980ndatel. 1990. aasta paiku n-ö jätsin levimuusika maha. Kui suitsetaja jätab suitsetamise või alkohoolik joomise maha, siis on see radikaalne otsus. Ka poolik suitsupakk visatakse prügikasti. Mul oli levimuusika mahajätmisega samuti: olin saanud sellest üleküllastuse. Andsime Vitamiiniga ju mõnikord kuni 270 kontserti aastas! Nüüd ma seda levimuusikaminevikku siiski enam ei põe.

Garšnek: Kas sinu praeguses loomingus kumab veel läbi mingeid poproki stiilielemente?

Vähi: Püüdsin sellest teadlikult vabaneda ja teatud loominguetapil see ilmselt ka õnnestus. Ent 1990ndatel oli mul muusikas n-ö elektrooniline periood: seal oli rokielementi kindlasti rohkem, aga see avaldus peamiselt saundides. Elektrooniliste klahvpillide kõlad tulid kunagise bändis mängimise kaudu. Ka stuudiotöös kasutasin siis pop- ja rokkmuusika väljendusvahendeid. Süvamuusikas ei kasutata stuudios miksimisel ju sel määral elektroonikat nagu pop- või rokkmuusikas. Ka sina, Igor, komponeerid ju näiteks keelpillikvartetti teistmoodi kui mõnda elektronmuusika lugu?

Garšnek: Mulle algab elektronmuusika komponeerimine rohkem saundist kui temaatilisest materjalist. Elektroonilised saundid on mulle teatud mõttes lausa maagiline materjal. Näiteks võin alguses plaanida neljaminutilist lugu, aga kui leian töö käigus põnevaid saunde juurde ja hakkan neid omavahel siduma, siis võib seesama lugu vabalt kasvada juba kümneminutiliseks. Mulle on helivärv ja heliruum elektronmuusikas palju olulisemad kui meloodiajoonis, mis võib isegi puududa.

Vähi: Oled varem mänginud paljudes bändides, kuid milline on sinu praegune suhe rokkmuusikaga?

Garšnek: Mängin endiselt bändis Led R, mis esitab eranditult Led Zeppelini muusikat. Ise ei komponeerinud ma ligi kuus aastat ühtegi rokklugu, kuni eelmisel sügisel tekkis paar uut ideed, mille salvestamisega ma praegu tegelengi. Stiililt on see muusika proge-metal, milles on ka minimalismielemente. Eksperimenteerin nüüd oma rokkmuusikas veel kollaažtehnikaga: näiteks miksisin ühe loo kulminatsioonikohta 15sekundilise lõigu Edgar Winteri loo „Frankenstein“ 1973. aasta originaalsalvestisest. Teises lõigus tsiteerin lühidalt Black Sabbathit ja sellised lühikesed kõrvalehüpped võivad oma ootamatuses mõjuda irriteerivaltki, aga mis siis.

Sinul tuleb tänavustel Eesti muusika päevadel esiettekandele uudisteos „Aprilliöö unenägu“ – esitad selle ise elektroonilistel klahvpillidel ja Hele-Riin Uib on löökpillidel.

Vähi: Eesti muusika päevadele on juba mitmendat aastat valitud üks n-ö linnaruumihelilooja, kes kirjutab festivalil esitamiseks vastava teose. Eelmisel aastal oli see Tatjana Kozlova-Johannes. Võib ju tunduda, et linnaruumihelilooja tähendab tänavamuusiku staatusesse langemist (naerab), kuna teost ei esitata kontserdisaalis, vaid kusagil linnatänaval, aga see ei ole üldse nii. Festivali kunstilised juhid soovisid, et minu teos haakuks tänavu üldisemalt Tallinna ja selle linnaruumiga. Seda kuuldes tekkis mul fantaasia, et tahaksin mängida ruumi kui sellisega.

Tavaliselt tähendab heliruum stereot või surround-heli, mis on ju tasapinnalised lahendused. Mul tekkis mõte kaasata ka vertikaalne mõõde, mängida lisaks tasapinnale veel kõrguse dimensiooniga. Pakkusin välja, et teoses võiks olla topeltstereoheli: ühed kõlarid maapinnal ja teised kusagil kõrguses.

Teose helilahenduse algidee seisnes selles, et fonogramm kostuks maapinnalt, aga Hele-Riin Uib ja mina mängiksime õhupallil, millega lennutatakse turiste Tallinna kohal. Seal oleksid ka meie kõlarid, nii et publik kuuleks maapinnal heli korraga maapinnalt ja taevast. Eesti heitlikud ilmastikuolud võivad, eriti kevadisel ajal, olla siiski väga heitlikud – mis saab, kui tormituuled õhupalli koos meiega minema puhuvad? – ja meie esinemispaigaks sai lõpuks Estonia talveaia katus.

Kuna mind valiti festivalil ju linnaruumi heliloojaks, siis olen „Aprilliöö unenäo“ fonogrammis kasutanud palju meie tänavapildis kostuvaid helisid, mida käisin ise salvestamas. Miksisin helitaustad nii, et need kõlavad üsna agressiivselt ja militaarse marsina: taotlus oligi fonogrammis luua justkui jõhkruse paraad, nagu see kõlab näiteks Šostakovitši VII sümfoonia alguses. Minu fonosalvestis läheb lõpuks ikka päris korralikuks kaoseks!

Muusikateose pealkiri on justkui Shakespeare’i „Suveöö unenäo“ parafraas, kuid pigem võiks „Aprilliöö unenäo“ puhul siiski otsida viiteid kurikuulsa pronksiöö sündmustele, mis toimusid Tallinnas mäletatavasti ühel aprilliööl täpselt kümme aastat tagasi. Hullem on see, et tajun: see, mis praegu maailmas toimub (Süürias, Ukrainas), on veel palju kurjakuulutavam. Seega, uus teos on ühiskonnakriitiline ja kui mingeid märksõnu otsida, siis „grotesk“ iseloomustaks seda militaarset marssi ja kaost kõige paremini.

Garšnek: Juhid plaadifirmat Estonian Record Productions ja ERPi plaat fagotimängija Martin Kuuskmanni esitustega pälvis hiljaaegu esimese Eestimaal toodetud plaadina Grammy nominatsiooni. Kuidas hindad praegu ERPi võimalusi suurte plaadifirmade nagu Sony, Universal, ECM jpt kõrval?

Vähi: Gigandid on alati suuremad ja edukamad, ega Sonyga olegi mõtet võidu joosta. Eestis on kõik väiksem: meil on vähem kuulsaid muusikuid, plaaditurg on piiratum ja ka meie plaadifirma on väiksem. Plaadifirmad, kellega olen oma heliloojakarjääri jooksul kõige rohkem koostööd teinud, näiteks Finlandia Records, Erdenklang ja CCn’C, on nüüdseks peaaegu kõik pankrotti läinud või suurematele maha müüdud. Maailma plaadituru on vallutanud umbes viis firmat ja teised on kõik väiksemad tegijad. Mõnes mõttes on imekspandav, et ERP endiselt vastu peab.

Saksa kolleegid, kes pankrotti on läinud, on öelnud, et Peeter, me peaksime teie juurde Eestisse koolitusele tulema. Varem õppisin ju mina sakslastelt plaatide produtseerimist ja plaadituru uurimist. Nüüd on olukord kujunenud vastupidiseks.

Meie firmal on õnnestunud suurtes levitusfirmades n-ö jalg ukse vahele saada. Meie klassikaplaate levitavad Naxose distributsioonikett, Amazon.com ja Note 1 Music. Tänu sellele, et meie plaadid levivad suurte kanalite kaudu, on plaadimüük üllataval kombel suurenenud, kuigi kogu maailmas klassikaplaatide müük väidetavalt hoopis väheneb umbes 7% aastas.

Nii ongi meil olnud põhjust rohkem plaate välja anda, näiteks eelmisel aastal ilmus ainuüksi ERSO, Neeme Järvi ja Kalle Randaluga viis CDd, lisaks plaadid koostöös Estoniaga – praegugi on korraga töös kolm-neli projekti. Kasutame ka uusi tehnoloogiaid, näiteks super audio CD formaat selle kahekihilises hübriidversioonis, et ka tavalises CD-mängijas plaati kuulata saaks. Mõnikord anname välja ka vinüüle, kavandamisel on tšellist Toomas Velmeti elutöövinüülplaat.

Garšnek: Nii et kuuldused heliplaatide vanavara hulka kadumisest on tugevalt liialdatud, kui parafraseerida Mark Twaini. Milline muusika teeb sind õnnelikuks?

Vähi: Suur osa väga heast muusikast teeb õnnelikuks: hea muusika, olenemata stiilist ja žanrist, olgu see tipptasemel esituses süvamuusika, india rāga, mõne mu kolleegi või isegi mu enda kirjutatud muusika. Aga sind, Igor?

Garšnek: Minu meele teeb rõõmsaks, kui tajun muusikas head ja positiivset energiat. Nagu sinagi ütlesid, stiilist olenemata, olgu siis tegu džässi, klassikalise või rokkmuusikaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming