Lauri Vasar tuleb Eestisse tagasi tuntud lauljana

Priit Kuusk

Erakogu Ooperimaailma menukaima eestlasega vestleb Priit Kuusk. Pisut uskumatu, aga lääne ooperiteatrites päris hästi tuntud Eesti bariton Lauri Vasar on sünnilinnas Estonia teatris esinenud elus esimest ja viimast korda poisikesena Vinteri-Nõmmiku „Suvitajates” Vallo Järvi juhatusel (ja etenduse kontsertmeistriks ema Ülla). Lauri Vasara esmaesituse järel sai populaarseks ka Vinteri-Vetemaa laul „Kui on meri hülgehall” (muusikalil põhinevas filmis „Siin me oleme”). 1970. aastal Tallinnas sündinud Lauri isa oli meie populaarne operetitäht Harri Vasar, pianistist ema Ülla Millistfer (laulja Heino Otto tütar) on pikka aega töötanud Estonias. Õppinud viiulit ja vioolat TMKKs ning ka EMAs, sai Lauri Vasar viimases 1995. aastal Ivo Kuuse juhendamisel ooperilaulja diplomi, täiendas end lauluerialal Grazis ja Salzburgi Mozarteumis, mille ülikooli lõpetas magistrikraadi ja Bernhard Paumgartneri medaliga. Kaalukam debüüt sündis 2002. aastal San Carlo teatris Napolis Olivier’ osas R. Straussi „Capriccio’s”. Olnud koosseisuline solist Linzis ja Hannoveris, 2009. aastast Hamburgi Riigiooperis, külalissolist Euroopa teisteski kuulsates ooperimajades (Brüsselis, Berliinis, Barcelonas, Madridis, Viinis, Salzburgis, Frankfurdis, Zürichis, Lyonis, Ateenas), kontserdilavadel Londonis, Chicagos, Tōkyōs, Berliinis, Viinis jm, sel aastal sh Papagenona „Võluflöödis” ja Glosteri krahvina Reimanni „Learis” Hamburgis, Dallapiccola „Vangi” nimiosas Londonis Royal Festival Hallis (dir Esa-Pekka Salonen); uuel hooajal tulemas vähemalt kuus lavastust Hamburgis ning „Capriccio” Lyonis, kontserdid Varssavis ja Stuttgardis. Tunnustusi veel: Viini Riigiooperi Eberhard Waechteri medal (Austria parim noor laulja, 2006), Opernwelt’i nominent (2007, „Vang”), Saksa teatriauhinna „Faust” nominent (2011, Britteni „Billy Budd”, nimiosa Düsseldorfis). Debüteerinud aastal 2003 esimese Eesti lauljana Salzburgi festivalidel, on Lauri Vasar seal kaasa teinud kolmes lavastuses. Meil pole ühtki teist lauljat, kel oleks juba praegu seljataga nii menukas rahvusvaheline lavatee!

Kui Lauri Vasaraga Klassikaraadio abil telefonivestlust salvestasime (sellelt kostab väga meeldiv, maheda tämbriga bariton) ja kirju vahetasime, oli ta just olnud Jeletski „Padaemandas” ning käsil Puccini „Manon Lescaut’” (Lescaut’ osas) õhtud Hamburgis, mille esietendus oli taas läinud suure publikumenuga. Seejärel nautis ta ilusa kevadilmaga vabu päevi koduses Salzburgis, öeldes, et läheb peagi laulma oma lemmikosa Wolframit „Tannhäuseris” Budapesti Wagneri festivalil (3. ja 19. VI), mõlgutas mõtteid ka suvepuhkusest ning selle sees kahest „Don Giovanni” etendusest nimiosalisena Birgitta festivalil Tallinnas.

*

Kuidas tunnete end Põhja-Euroopa vanima ja kuulsama ooperiteatri koosseisulise solistina? Omaaegne teatrijuht helilooja Rolf Liebermann tegi maja nüüdisooperitega veel tuntumaks. Kas teid kutsuti solistiks või pidite läbima ka mingi konkursi?

Lauri Vasar: Ma olen Hamburgis koosseisuline solist nüüd juba kolm aastat ja tunnen end siin väga hästi. See oli mu enda otsus, pärast suhteliselt pikka läbimõtlemist. Olin enne olnud mõne aasta vabakutseline ja see ringirändamine võttis kuidagi nagu jalad alt: mäletan, et ühel aastal olin olnud üheksa linna teatrites. Lõpuks ei teadnud ma enam, kus on mu kodu ja kuhu ma kuulun.

Selles mõttes on nüüd elu rahulikum ja Hamburgi kõrval teen külalisesinemisi ka teistes ooperimajades. Selle teatriga tekkis mul kontakt 2006. aastal, kui laulsin Péter Eötvösi ooperis „Kolm õde”. Järgnesid „Parsifal” ja ka üks ballett, kus laulsin Simone Youngi juhatusel. Edasi tuli „Così fan tutte”, tekkis peadirigendi Simone Youngi ja ooperidirektori Francis Hüsersiga kontakt. Nemad tegid mulle pakkumise teatrisse tööle tulla. Võttis aega, kuni kokkuleppeni jõudsime, sest mul oli palju lepinguid teiste maadega. Pidin vaatama ka, kas saan siin piisavalt laulda. Lääne-Euroopas on nii, et kui oled enam-vähem nõutud solist, on sul kaheks-kolmeks aastaks peaaegu kõik ette ära planeeritud.

Eötvösi ooper oli mulle võrdlemisi raske töö, sest ma „hüppasin sisse” vist 8-9 päeva enne esietendust, kui üks bariton oli osa ära öelnud. Pidin partii väga ruttu ära õppima! Tšehhovi „Kolme õe” teema on muidugi huvitav ja ooper ise suhteliselt samuti.

Olete laulnud päris mitmes nüüdisooperis (mõne teise lauljaga võrreldes isegi erakordselt palju), autorite hulgas Hans Werner Henze, Péter Eötvös, Aribert Reimann, Wolfgang Rihm, Leonardo Balada, siis veel Dallapiccola, Wellesz, Poulenc, Britten, Šostakovitš, Prokofjev … Missugused lavastused meenuvad eredamaina, mida ka publik on parimini vastu võtnud?

Olen kaasa teinud tõesti paljudes nüüdisooperites. Ooperiilmas on teada, et ma suudan oopereid õppida suhteliselt ruttu, mis on hea eeldus niisuguse muusika ettekandmisel. Mäletan, et päris oma lauljatee algul esinesin Austrias Linzi teatri solistina oma esimeses moodsas ooperis. Olin peategelane Wolfgang Rihmi populaarse „Jakob Lenzi” erakordselt menukas lavastuses, kus mul oli hästi raske roll nii näitlejameisterlikkuse kui ka häälelises mõttes. See on väga depressiivne lugu. Kuna Jakob Lenz on olnud ka Eestiga seotud (sündis Tartus, kust läks edasi Venemaale), oli ka selles mõttes töö mulle huvitav.

On ka teisi moodsaid oopereid, mis on eredalt meelde jäänud, nt Henze „L’Upupa” („Vaenukägu”). Al Kasimi partiiga sellest seob mind esimene kokkupuude Salzburgi festivalidega. Rolli peale oli mul leping tuntud Matthias Goerne dublandina. Edasi viis see partii mind Madridi Kuninglikku Teatrisse (pärast Lyoni ja Tōkyōsse), kus ma ka päris mitu nädalat Matthias Goerne eest proove tegin. Sellega juhtus üks päris huvitav lugu. Matthias tuli Madridi tagasi kümme päeva enne esietendust, kui algasid lava- ja orkestriproovid. Mina ei saanud neist ühtegi, kusjuures lavastus oli meil tõesti väga keeruline. Partii olin küll väga hästi selgeks õppinud, ka lavastusega kokku puutunud ja proove kaasa teinud: käisin iga päev ikka häält soojendamas ning partiid meeles hoidmas. Tuli esimene eelesietendus, juba publikuga. Selgi päeval olin teatris hääleharjutusi teinud. Mul oli ülikond seljas, istusin saalis 4. reas. Etendus algas, aga umbes kümne minuti pärast see katkestati ja ma näen, et Matthias ei tule enam lavale tagasi. Tuli hoopis lavamanager ja teatas, et Matthias Goerne väänas vist jala välja. Saalis pandi tuled põlema, minul hakkas süda kiiremini lööma … Veel mõne minuti pärast tuli see onu jälle lavale ja ütles, et me ei tea ikka veel, mis edasi saab … Siis läks all saalis lahti kahe poolega uks, tuli teatri intendant ja küsis: „Lauri, kas olete valmis?” Tõusin püsti ja sain juba ka publiku poolehoiu osaliseks, kes intendandi ja minu seika märkas. Mulle anti kümme minutit enese valmisseadmiseks. Panin kostüümi selga, läksin lavale ja etendus hakkas otsast peale. See oli minu šanss: ehkki ma ei saanud ühtki lava- ega orkestriproovi, läks etendus fantastiliselt. Tohutu menu! Õnneks ma ei teadnud, et kohal oli ka autor, kes oli äärmiselt õnnelik ja liigutatud. Sellest algaski meie koostöö. Madridis ütles ta, et kavatseb kirjutada ooperi „Phaedra” ja tahab, et mina selles osaleksin. Kui tal oli „Phaedra” üks vaatus valmis, jäi ta väga-väga haigeks, nii et keegi ei teadnud, mis üldse edasi saab. Olin just Lyoni Rahvusooperis „L’Upupa’t” laulmas, kui mulle toodi teade, et kui teda veel näha tahate, siis arstid soovitavad kohe tulla, kuna pole kindel, kas ta sellest raskest olukorrast üldse välja tuleb. Aga juhtus ime: Henze elutahe oli niivõrd tugev, et ta tuli koomast välja ja sai terveks, lõpetas „Phaedra” ning nägi Berliini Riigiooperis 2007. aastal selle esmaettekannet. Henze tuli Berliinis ka lõpuproovidesse ja see oli tõeliselt liigutav, kui teda seal saalis nägime … Saime temalt ka oma partiide kohta selgitusi küsida. Hiljuti laulsin Hamburgis Aribert Reimanni ooperit „Lear” ja ka Reimann käis meil lõpuproovides. On alati huvitav, kui tuntud heliloojad on kohal ja saavad sulle veel näpunäiteid anda.

Kas nüüdisooperi kavvavõtmine on teatri ja lavastaja n-ö muusikapoliitiline otsus – et käia ajaga kaasas –, või valitseb selle vastu ka publikuhuvi?

Paljud Lääne-Euroopa teatrid võtavad kavva moodsaid oopereid, kuna ilmselt tahetakse uut muusikat propageerida. Selle vastu on kuulajate huvi päris mitmel pool. Ka kuningas Learil oli Hamburgis väga suur publikumenu: kaheksa etendust olid kõik peaaegu välja müüdud (saalis on aga 1680 istekohta).

Kas olete klassikalavastuste tänapäeva ületoomise pooldaja või vastane?

Kui režissöör tahab klassikalise ooperi tänapäeva tuua, kui tal on oma nägemus ja oma teooria, kuid seda tekstist kõrvale kaldumata, siis on see minu meelest väga teretulnud.

Kas uude lavastusse sukeldudes uurite ka lisamaterjale, ajalugu, kirjandust jm, kuulate selle ooperi salvestusi?

Loomulikult uurin lisamaterjale. Loen kirjanduslikke allikaid, millel see ooper põhineb, uurin ka helilooja kohta, et saaks põhjaliku ülevaate oma tegelaskujust. Kuulan salvestusi, kuulan kõigepealt selle ooperi läbi, et saaksin teada, missugune on selle helipilt. Siis hakkan ise tööle. Kui roll on valmis ja minu enda idee on sellest tekkinud, siis kuulan veel teisi ülesvõtteid.

Missugustes klassikalavastustes kaasategemine on teile enim rahuldust pakkunud? Kus on olnud muusikaline-loominguline õhkkond erakordseim, ka akustika ja enesetunne laval parim?

Klassikalavastustest oli mu algusaastate suuremaid menutükke Monteverdi „Orfeo” Linzis, mille eest Viini Riigiooper andis mulle oma Eberhard Waechteri autasu. Muusikaline õhkkond on suurepärane olnud Amsterdamis Hollandi Ooperis, kus ma tegin „Vangi”, aga ka mu koduteatris Hamburgis on väga tore loominguline atmosfäär. Sügisel käisin esimest korda laulmas Zürichi Ooperis, Šostakovitši „Nina” peaosas. Ka seal oli fantastiline õhkkond. Akustika on Zürichis eriliselt hea, seal on väga kerge laulda.

Meenutage palun mõnd tuntud lauljat, eredat lavastajat või dirigenti, kellega on koostöö eriti hästi sobinud või kes lihtsalt on suurepärane?

Meenub kõigepealt saksa üks tipplavastajaid Peter Stein, kes on täielik korüfee. Ma arvan, et iga laulja peaks kordki elus saama selle lavastajaga suhelda. Mul on olnud õnn selle mehega mitmeid kordi koos ooperit teha ja loodan, et meie koostöö jätkub ka tulevikus. Ta on tõeliselt suurepärane kunstnik.

Kolleegidest vääriksid nimetamist võib-olla oma hääleliigist baritonid Bo Skovhus ja Andrzej Dobber, dirigentidest on ju väga head Ádám Fischer, Esa-Pekka Salonen (tõeline geenius!), Ingo Metzmacher, Kirill Petrenko, Sebastian Weigle, kellega on koostöö eriti hästi klappinud. Ka meie oma peadirigendi Simone Youngiga on alati tore koostööd teha.

Kuidas teie arvates praegu Euroopa ooperiteatritel läheb? Kas muusikaavalikkuse huvi püsib ja publikut jätkub? Kas klassikaline ooper ja bel canto on endiselt igihalja staatuses?

Saksa ooperimajadel läheb Euroopa teiste ooperiteatritega võrreldes hästi, Hamburgis on saal enamasti täis. Siin käib palju suuri ja kuulsaid lauljaid. „Padaemanda” järel olid 1. aprilli Puccini „Manon Lescaut’” esietendus ja järgmised õhtud ka juba välja müüdud. Võib muidugi uhke olla, et siin publikut jätkub. Itaalia ja Hispaania ooperimajadel on praegu palju raskem, sest raha on napilt. (Mul jääbki nüüd ära „Nina” Rooma Ooperis). Klassikaline ooper läheb Saksamaal rahvale alati hästi peale, siin on aga ka suur nüüdismuusika huvi.

Saksa ja Austria muusikaelu on muidugi väga rikas: toimub väga palju, alati on esietendustel palju ajakirjanikke, ilmub rohkesti kriitikat. Hamburgis on väga teadlik, hästi ooperit tundev publik. Kui sa Hamburgi publikule meeldid, on see päris suur väärtus.

Olete õppinud ja ka elanud Salzburgis. Kas suure Mozarti aura on seal tuntav ja kas seda on võimalik kaasa võtta ka mujale esinema minnes – ja mitte ainult Mozarti oopereid lauldes?

Olen õppinud ja magistriks saanud Salzburgis, Mozarti sünnilinnas. Kõige rohkem tunneb seda sellest, et siin on kohutavalt palju turiste. Eriti suvel on Salzburgis peaaegu võimatu liikuda. Ma tegin aga juba õppimise ajal selgeks kõik Mozarti baritonirollid, mis on läinud hästi käiku mu edasisel lauljateel.

Salzburgi festivalid on muidugi maailma kõige kuulsamad ka ooperi vallas. Lauljate hulgas on väga palju suuri nimesid, seal esineda on erakordselt suur au ja sinna pürgib tõepoolest iga laulja. Minul on õnnestunud Salzburgi festivalil laulda rohkem kui korra ning 2015. aastal lähen sinna tagasi. Loomulikult olen seal väga palju etendusi näinud, tase on väga-väga kõrge.

Kus on praegu teie elupaik?

Minu elupaik on Hamburg, aga teine kodu on ikka Salzburgis.

Mida meenutaksite oma lauljateelt kui tõelist õnnestumist?

Minu tõeliselt suur saavutus oli just sügisel 2011, kui laulsin Šostakovitši „Nina” peaosa. Lavastas jälle Peter Stein. Lavastus sai tõepoolest väga-väga suure menu osaliseks. Terve see etendus ja ka mina olime avalikkuse huviobjektiks, retsensioone jätkus kuni New York Timesini. See oli väga õnnestunud asi ja sealt tuli mulle ka palju uusi pakkumisi.

Tõeliselt menukas on olnud ka Dallapiccola „Vang”, mida olen laulnud mitmes produktsioonis. Esitasin seda hiljuti Londonis Esa-Pekka Saloneni ja orkestriga Philharmonia, kavas on see ka edaspidi. Ka Hamburgis on muidugi palju õnnestunud asju olnud, näiteks eelmisel aastal „Jevgeni Onegini” nimiroll. Just äsja tegime „Padaemandat”, ka see on väga tore lavastus. Eelmisel aastal laulsin Düsseldorfi Ooperis Britteni „Billy Buddi” peaosa, mille eest olin nomineeritud aasta parima meessolistina. See oli üks väga meeldiv töö.

Kas viiuliõpingud kuni kõrgkoolini välja on olnud abiks ka lauljateel?

Minu Eestis saadud muusikaline haridus on loomulikult väga suureks abiks. Alustasin juba viieaastaselt viiulitundidega. TMKK andis mulle tõeliselt tugeva muusikalise põhja. Tänu sellele saan nüüd ka moodsamaid partiisid laulda, kuna mul pole nende õppimisega erilisi raskusi. Peale selle, kui oled muusikat nii õppinud ja orkestriski mänginud, tunned ka ooperi teist poolt pillimehena. Dirigentidega kujuneb selle tõttu väga lihtne ja sujuv koostöö.

Kas vene keele oskus on pannud teid vene ooperite puhul eelisseisu?

Olen päris palju laulnud vene keeles, nt „Hovanštšinat”, „Jevgeni Oneginit”, „Padaemandat”, Šostakovitši „Nina”. Kui vene keelt ei oskaks, oleks viimast ooperit võimatu laulda, see on n-ö one man show, milles on tohutult palju teksti! Vene keele oskus on tõeliseks abiks, kuigi ma kooli ajal selle vastu erilist huvi üles ei näidanud. Praegu aga olen õnnelik, et vene keelt õppisin.

Nüüd ootab ees haruldane võimalus laulda don Giovannit ka Birgitta festivalil sel suvel Tallinnas?

Mul on tõeliselt hea meel, et ma saan Tallinna tulla esinema „Don Giovannis”, mida olen ka siin Hamburgis laulnud. On lihtsalt õnn, et see pakkumine Eri Klasilt tuli. Olen alati oma suved jätnud vabaks, nüüd saan ka veel neli nädalat puhata, aga viienda puhkusenädala pühendan „Don Giovannile” Eestis.

Mis saab edasi?

Sügisel Hamburgis samuti „Tannhäuser” ja „Don Giovanni”, Sharpless Puccini „Madama Butterfly’s” … Olen õnnelik, et mul on palju pakkumisi ka mujalt! Mu kalender on aastaid ette täis planeeritud. Mõni nädal tagasi tuli mulle Estoniastki esimene pakkumine, kahjuks ma ei saa seda teha, sest küsiti liiga hilja. Mind peaks kutsuma juba mitu aastat varem. Mul on oma mänedžer, agentuur Hilbert Münchenis, Euroopa üks paremaid. Arutame koos, milliseid ettepanekuid vastu võtta ja milliseid mitte, mis rolle teha kohe ning mida tulevikus. Esietendustel käivad ka teiste teatrite intendandid ja direktorid, informatsioon levib väga ruttu. Ma ei pea enam kuskil ette laulmas käima, siin Lääne-Euroopas teatakse mind päris hästi. Pakkumised tulevad otse dirigentidelt või lavastajate või teatrite poolt. Pean siis lihtsalt lavastaja, helilooja või dirigendiga kokku saama, et rääkida, ning lavastaja võib ka tahta näha, mis tüüpi ma olen jne.

*

Debüüdina festivalil „Wagner Budapestis” laulabki Lauri Vasar Kunstide Palees oma ühe lemmikdirigendi Ádám Fischeri käe all, partneritest on tuntuim USA tenor Robert Dean Smith Tannhäuserina. Lauri pärast 3. juunit: „Etendus Budapestis läks tohutu menuga! Kunstide Palee on üks erakordne ehitis, kus ka see meeletult suur ja kõrge saal sees on, umbes 1800 kohta. Akustikat peetakse seal üheks paremaks kogu Euroopas ja Ádám Fischeri käe all laulda on mulle alati suur nauding!” Järgmisel suvel ootab sama festival Eesti baritoni Amfortase ossa „Parsifalis”, kus ta laulab kõrvuti Matti Salmineniga maestro Ádám Fischeri käe all.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming