Kutse Itaaliasse

Virge Joamets

Möödunud nädalal andis Vanemuises meistriklassitunde laulupedagoog Jenny Anvelt. Gruusias sündinud, siis Eestisse sattunud ja kümme aastat Estonia solistina säranud daam on laulnud oma esimesel siinsel etendusel koos Georg Otsaga, keda ta meenutab hea sõnaga nagu teisigi endisi Estonia kolleege. Nüüdseks on ta juba 30 aastat elanud Itaalias ja töötanud viimased 15 aastat laulupedagoogina Milano konservatooriumis. Praegu on seal tema juhendada 17 tudengit, nende seas ka mõni Eestist. Tartusse tuli Anvelt Vanemuise teatri muusikajuhi Paul Mäe algatusel. Viimase sõnul on tal olnud õnn olla maestra’ga koos ligi kümne aasta jooksul paljude konkursside žüriis: „Olen näinud ja kuulnud palju tema õpilasi, õppinud aru saama, mida tähendab üldse itaalia muusika, miks seda on nii kirjutatud, kuidas seda peaks esitama. Seda traditsiooni ta meile sel nädalal jaganud ongi. Jenny Anveltil on väga palju õpilasi, nad laulavad nii Metis, La Scalas kui paljudes teistes ooperimajades üle maailma. Üks asi on tema puhul erakordne – ma ei ole kunagi näinud, et õpilased oma õpetajat nii armastaksid. Soojus, mille Jenny jätab oma õpilastesse, on eriline. Ka kõige kuulsamad neist helistavad talle pärast etendust ja ütlevad, kuidas läks. Ja kui vaja, tulevad tekkinud probleemiga tema juurde, et minna taas maailma”. Ka kursuslased olid rahul: õpetajanna näpunäited olnud napid, kuid täpsed ja asjakohased. Merle Jalaka sõnul lõi see kursus laulja justkui tolmust puhtaks ja süstis enesekindlust. See, mida Anvelt rääkis, ei olnudki ju iseenesest midagi uut, aga üht-teist tuleb aeg-ajalt jälle meelde tuletada. Ta laulis palju ette, tunnis olnu hääleliigist olenemata, ning andis ka väga täpseid soovitusi repertuaari osas.

Pühapäevane kursuse lõppkontsert Vanemuise väikse maja ovaalsaalis oli heal tasemel ja kuulajarohke. Imetlesin Vanemuise solistide puhul, millise suure arengu nad on teatris töötatud aastate jooksul läbinud. Valitud tõsistest aariatest peegeldus esinejate suur süvenemine, rikas häälematerjal, hea karakteritaju. Ja kui kahju, kui laulja pole oma võimeid saanud täielikult avada, sest teda on kasutatud peamiselt operetis või koomilise karakterina! Esitatus peegeldus nendegi soov laulda suuri ja tõsiseid rolle, mis on jäänud millegi(mille?)pärast kasutamata – laulja on nagu mängukann, keda kas „nähakse” või mitte.

Esines ka suure potentsiaaliga, alles õppivaid lauljaid (kursus tehti koostöös EM TA ja Elleri kooliga). Eeskätt nende olukorda ja võimalusi kommenteeris laulupedagoog nii: „Vanemuises olen teist korda: viisteist aastat tagasi käisin siin kontserti andmas. Muljed on väga head. Siin on palju ilusaid hääli, kõigis hääleliikides on väga hea materjaliga väga musikaalseid lauljaid, eriti meeldisid mulle bassid ja tenorid. Aga tehnikast jääb puudu. Itaalia bel canto’s peab muusikat kogu aeg edasi viima, tuleb fraseerida ja kõik see tugineb hingamisele. See on keeruline. Ei saa ka nii öelda, et üldse pole tehnikat, aga tehniline tase võiks olla parem, itaalia kooli peaks olema rohkem. Ka eri stiile ei tunta – kuidas laulda Verdit, kuidas Donizettit. La Scalas on nii, et kui kuulajaile midagi ei meeldi, hakkab kohe „boo-boo”. Nad isegi ei vaata lavale, üksnes kuulavad ja kui stiil ei sobi, hakkab kohe „boo”. Ka siis, kui diktsioon ei ole hea. Aga väga hästi laulmise korral on ka väga tugev aplaus.

Noored, kes siin laulsid, peaksid tulema Itaaliasse õppima. Kui oodata kolm-neli aastat, siis on juba hilja. Rääkisin ka Paul Mäele, et andekad tuleks saata rutem Itaaliasse. Milano konservatooriumi tuleb õpilasi igalt poolt maailmast. See on maailma parim koht, ka asukoht on La Scala ligidal. Konkurss on muidugi suur. Sel aastal oli näiteks 220 kandideerijat 25-le kohale. Isegi Saksamaalt tullakse meile. Saksamaal lauldakse hoopis teisiti, Prantsusmaal omakorda teisiti, samuti Ameerikas jne. Aga itaalia kool on kõige parem. Ja meil õppimise järel suudetakse see oma õpilastele edasi anda. Praegu on minu juures konservatooriumis mitu õpilast Eestist, üks neist on juba kontserte andmas. Noortele tuleb õppimiseks leida raha. Peab mõtlema, kust ja kuidas seda leida. Domingo tuleb meile veebruaris kursusi tegema. Tahan, et noor tenor, kes siin laulis, tuleks ja et Domingo teda kuuleks. Mul on hea meel, et siia tulin. Nii vähese ajaga on väga keeruline midagi täiesti parandada. Aga on võimalik näidata kätte tee, mida mööda edasi minna. Praegu oleme kokku leppinud, et kui võimalik, tulen septembris uuesti”.