Kõrvutades ja seoseid otsides

Muusika-aasta Eesti Heliloojate Liidu juubelisarja peeglis

MÄRT-MATIS LILL

Peatselt lõppev muusika-aasta on toonud palju head ja huvitavat, inspireerivat ja mõtlemapanevat. Kuna mul endal on selle aasta sees palju välisreise olnud ja kõikvõimalikud kohustused tekitanud kroonilise ajanappuse, on mu elamused paratamatult valikulised ja seotud eelkõige nende projektidega, milles olen osalenud.

Eesti Heliloojate Liidu (EHL) juhina tegi mulle muusika-aastal eriti rõõmu see, et meie liidu 90. aastapäevale pühendatud kontserdisari kujunes selle üheks oluliseks osaks. Eesti muusika kõlamine üle pika aja sellises mahus ja sellise ülevaatlikkusega on pretsedenditu ettevõtmine. Selles osalesid pea kõik olulisemad suuremad ja väiksemad muusikakollektiivid ja -institutsioonid – kammeransamblitest rahvusooperini ning kooridest ERSOni.

Eredaid elamusi, avastamis- ja taasavastamisrõõmu pakkusid sarja kontserdid hulganisti. Peale mõne esiettekande kõlas päris mitu teost alles teist korda ja see aitas kindlasti luua hädavajalikku järjepidevust, millest meie muusikaelus kipub vajaka jääma. Kui üldiselt võib tõdeda, et esiettekannete osas on muusikaelu üsna heas seisus – seda suuresti tänu kultuuriministeeriumi heliloomingu tellimuse fondile ja välistellimustele –, siis suurem probleem on paljude esmaettekande saanud väärtuslike teoste edasine saatus. Mure puudutab ühtviisi nii meie klassikuid kui ka uuemaid tegijaid. Tuleb nõustuda sel aastal manalateele läinud Vardo Rumesseniga: eesti muusika (taas)esitamine on probleem, millega peab tegelema süstemaatiliselt. Heliloojate liidu kontserdisari võis anda selleks ühe väikese tõuke.

Nii esma- kui taasesituste poolest oli tänavu paremas seisus helilooming, mille autori mõnd ümmargusemat sünnipäeva või sünniaastapäeva me tähistasime. Neid sattus 2015. aastale päris hulganisti – Tubinast Tormise, Pärdi ja Sumerani. Oodatult oli mahult, ürituste kaliibrilt ja kvaliteedilt kõige rohkem fookuses Arvo Pärdi looming. Üks huvitavamaid kaari tekkis minu silmis EHLi sarja avakontserdil Tallinna kammerorkestri esituses kõlanud IV sümfoonia ja novembrikuus ERSO mängitud I sümfoonia vahel. Huvitavaks tegi mõlemad kontserdid kontekst, kuhu Pärt oli asetatud: IV sümfoonia puhul oli selleks eesti muusika, ERSO kontserdil kõrvutati Pärdi ja Mahleri esmakatsetust sümfooniažanris. Mõlemal juhul andis tervik kokku midagi enamat kui lihtsalt üksikteoste järgnevuse.

Nii näiteks oli seos Tulevi ja Pärdi sümfooniliste teoste vahel ilmne nii helikeele kui teatava üldise vaimsuse poolest. Samas eristas neid kahte selgelt teatav ekspressiivsuse vorm ja kujundikeel: Tulev on ekspressiivsem pigem romantilisemat laadi väljendusvahendite kaudu, hiline Pärt aga jääb vaoshoitumaks ja vähem puhanguliseks. Sumera üllatav kõrvalvaade sümfooniažanrile tema „Symphōnē“ kaudu aga kätkeb endas nii pärdilikku helikeele taandatust kui ka Tulevile omast ekspressiivsust. Tulemuseks kõigi kolme puhul seega nii erinevused ühtsuses kui ühtsus erinevustes. Just sedalaadi katsetusi tahaks veelgi kogeda: Pärti esitavad kollektiivid ja kontserdikorraldajad võiksid luua julgeid ja kunstiliselt ambitsioonikaid nägemusi sellest, milliseid sügavama tasandi seoseid võiks ja saaks Pärdi muusika kaudu tekitada erinevate heliloojate vahel. EHLi kontserdisarja üks eesmärke peale nimetatud taasesitamise edendamise oli just seesama seoste loomise vajadus.

Meie teise väärika juubilari Veljo Tormise loominguga kontsert kõrvutas Tormisega Tüüri. Jällegi üllatav seos ja seda hoopis teist laadi perspektiivist. Nimelt on mõlema helilooja loomingule iseloomulik üsna eripärane instrumentaalse ja vokaalse mõtlemise suhe, võib-olla isegi teatav pinge nende kahe vahel. Tormise kooriloomingu kõrval kuulsime Tallinna kammerorkestrilt ka tema „Jaanilaulude“ keelpilliseadeid. Hämmastas, kuivõrd erinevaid kvaliteete ja aspekte tõid esile nende väga armastatud ja palju esitatud koorilaulude instrumentaalversioonid. Originaale tundmata võikski neid pidada minimalistliku tehnikaga teostatud instrumentaalteosteks. Tüüri vokaalteoste puhul aga jääb mulle tihtipeale tunne vastupidisest protsessist: et sügavalt instrumentaalse algega mõtteviis on tõlgitud vokaalsesse keelde ehk siis, et selles osas on Tüür beethovenliku traditsiooni selge jätkaja.

Traditsioon ja innovatsioon, vana ja uus – need Tormise loomingus väga kesksed kategooriad olid ühtlasi kontserdisarja viimase sündmuse teljeks. ERSO ja Neeme Järvi esituses kõlasid lõppkontserdil Tobiase, Elleri, Tubina ja Marguste teosed. Peale Elleri ja Tubina ilmse õpetaja-õpilase suhte teisi üheselt selgeid seoseid see kava ette ei andnud. Pigem oli siin ühendavaks lüliks heliloojate iseenda rahvusliku identiteedi ja/või ajaloosuhte mõtestamine oma loomingu kaudu. Peaaegu kõikide heliloojate puhul on see mõtestamisprotsess olnud intensiivne ja kindlasti mitte probleemivaba. Võib-olla Elleri „Koit“ on kõige ühesem ja selgem väljendus sellest, mida oleme eesti muusikas harjunud rahvuslikkusega seostama. Tobiase „Walpurgi burleski“ võib aga pidada hoopis üheks näiteks Tobiase vägagi isikupärasest suhtest eesti-saksa pärandi ja kultuuriruumiga, mis mängis tema kujunemisloos ja loomingus väga keskset rolli. Tubina II sümfoonia oluliseks tõukejõuks on väidetavalt eestlaste kaugem ajalugu. Marguste aga mängib temale omase eheda huumori ja julge eksperimentaalse tehnika abil meie arusaamadega eesti rahvalaulust. Kõikide nende teoste kaudu võib esile tulla asjaolu, et helilooja loob lisaks loomingule pidevalt ka iseennast ja et muusikalooming on osa laiemast tähendusloome protsessist, millega kunstiinimesed paratamatult pidevalt tegelevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar