Kellele on vaja surnud glamuuri?

Muusiku mõtteid Pärnu kultuurielust

Leonora Palu

Pärnu kontserdimaja külastajat tervitab nüüdsest Gustav Fabergé. 

Pärnu kontserdimaja külastajat tervitab nüüdsest Gustav Fabergé.

Erakogu

Olen aeg-ajalt mõelnud, et oleks nii hea ja valgustav, kui saaks näha mõnikord suurt pilti ühekorraga, objektiivsena, emotsioonivabalt. Pilti, kus valgel paberilehel oleksid näha mängunuppudena inimesed, kõik inimesed. Näiteks kõik Pärnu elanikud, kes on eri värvide abil jaotatud kultuurihuvigruppidesse. Inimesed, kes vabal ajal käivad teatris, bluusi-, luule- või rokiklubis, süldipubis, mälumängul, kontserdimajas, ranna kõlakojas, raamatukogus, raamatupoes, fitness club’is, kammerkontserdil, kunstisaalis, ööklubis, muuseumis, jazziklubis. Osa neist teevad seda teadlikult, mõned võtavad vaevaks, teised veavad end kohale, paljud lahutavad meelt või tuimestavad olmevaevusi. Kui nüüd värvilised nupukesed on ilusti gruppidena näha, siis suurelt pildilt vaatab vastu reaalsus: kõrgkultuuri hindavate nupukeste arv on masendavalt väike.

Kas on see üldse teema? Pärnu kontekstis, linnas, mis on olnud, on ja jääb linnakeseks mere ääres, mis on väljastpoolt tulijale atraktiivne kolm kuud aastas ja kus sellegi aja jooksul on kultuur pigem teine eelistus. Milleks loota kuurortlinnalt midagi enamat – igaüks jäägu oma liistude juurde? Pärnu puhul oleksid need liiv, päike, mahe läänetuul, merevesi, pargid, restod, mudavannid jms. Kuid loetelu neli esimest on ju loodusvarad, mille üle kiidelda ja ainult selle pinnal liugu lasta pole päris mõistlik. Luua lisaväärtusi, see ei peaks olema mitte erand, vaid norm.

Pärnakate omatoodang

Muusikuna keskendun siinkohal peamiselt oma valdkonnale osaliselt oma kogemuste ja mõtete najal, ent püüan ka suuremat pilti silmas pidada. Olen elanud või olnud Pärnuga tihedalt seotud enam-vähem sama kaua, kui kaua on olnud iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki. Ja olen olnud siinses muusikaelus „näppupidi taignas päris mitmes köögis“. Sellele päris pikale ajale tagasi vaadates saab täheldada nähtusi, millel juured nõukaajas, aga mis säilinud siiani ja teevad faktina rõõmu. Sisuliselt ja kunstilise taseme poolest on esirinnas Järvide festival, mis on välja kasvanud Oistrahhi festivalist, mis omakorda kasvas välja Oistrahhi enda füüsilisest kohalviibimisest, puhkamisest ja viiuldamisest Pärnus 1950.-1960. aastatel. Äsja tähistas Pärnu kontserdimaja 12. sünnipäeva ja just Järvi festivali kontsertidel on see Eesti parima akustikaga kontserdisaal parimal kunstilisel tasemel sisse mängitud. Päris mitme kontserdi kogemise järel võin isegi öelda, et on katus pealt mängitud. Nii et Oistrahhi liiniga tundub olevat asi korras. Ma ei hakka ülemäära sügavale laskuma rahastuspoliitikasse, see on niigi ilmselge, et head mastaapset festivali rahata ei tee. Järvide tiim teeb festivali hästi, järelikult on selleks ressurssi siiani jätkunud.

Kontserdimaja akustika on, nagu öeldud, Eesti parim ja samuti kindlasti üks kallimaid. Pärnu muusikaelu kohalikul pailapsel Pärnu Linnaorkestril (PLO) on väga vedanud, et orkester saab kontserdimajas tegutseda sõbralikel ja soodsatel alustel ning töötada maailmatasemel saalis. Sügisel andis PLO kontserdi Andres Mustoneni ja rahvusmeeskooriga, mis oli üle pika aja üks eriline ja viljakas koostöö. Pärnu orkester on üpris dirigenditundlik, see ei ole n-ö isemängiv kollektiiv. Aastakümnete jooksul on aeg-ajalt olnud selliseid sähvatusi, et ei tunne seda orkestrit äragi. Väga kahju, et praegu on koostöö Järvi festivaliga soikunud.

Kontserdimaja on nagu teatergi traditsioonide kants ja riiklikult vähemalt nii piisavalt tiiva all hoitud, et maja on soe, kontserdid toimuvad, hooaja kavas on suuremaid-väiksemaid kontserte, jõudumööda pakutakse ka eri muusikažanre või tuuakse esinema eksootilisemate maade artiste. Publikut jagub ebaühtlaselt, kuid rohkem reklaamitud ja „söödavamatel“ üritustel on saalis rahvast palju. Murekoht on Pärnus kohapealne omatoodang. Kui võrrelda kunstnikkonnaga, mis on Pärnus siiski olemas: kuigi mitte märkimisväärse inimhulgana, on hulgas ikkagi aktiivseid loojaid ja ka väga eredaid tegijaid, kes võib-olla kodulinnas ei olegi nii tuntud kui mujal Eestis ja väljaspoolgi. Kunstiseltskond arenes siin välja suuresti tänu Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi (PSHG) kunstiosakonnale, seejärel tuli Academia Grata ja siis Academia non Grata. Sama kooli juures tegutses ka muusikaosakond, kus minagi sain muusikalise keskhariduse.

1990ndate algul eragümnaasiumi juurde keskeriharidust andva muusika- ja kunstiosakonna loomine oli üks olulisimaid samme Pärnu kunstihariduses. See oli julge algatus, mis andis Eestile tubli portsu noori kunsti- ja muusikainimesi ning tõi siia õppejõudude näol ka nende alade professionaale. Nüüdseks juba üle kümne aasta need osakonnad PSHG juures ei tegutse. Põhjus tuli „ülevalt“: haridus­ministeerium otsustas neid enam mitte rahastada, kuna vahendeid lihtsalt polevat (vaatamata sellele, et seaduses oli riigi tugi ette nähtud). PSHG direktor püüdis omalt poolt teha kõik, et kunstide õpe jääks alles, paraku majandusseis seda enam ei võimaldanud.Kunstnikud jätkasid omal käel, lastemuusikakool püüdis üle võtta kesktaseme hariduse andmist koostöös Otsa kooliga, aga ka see katse jäi lõpuks soiku. Praeguseks ei anta siin ka kunstiharidust. Mitmed tegevkunstnikud on siia küll jäänud, kuid see seltskond väheneb. Kui puuduvad haridusinstitutsioonid, jäävad need valdkonnad tahes-tahtmata kängu. Kui ei ole akadeemilist platvormi, siis ei ole ka arengut ega ajude juurdevoolu.

Kui nüüd kirjeldada praegust asjade seisu, siis peaks rääkima loovisikute positsioonist ja võimalustest Pärnus. Mõni aeg tagasi aktiveerusid mitmed jõulised loovisikud, et luua ühine organisatsioon, mille abil linna juhtorganeid kultuuriteemadel survestada. Loomisel oli kunstivaldkondadeülene Pärnu loomeliit, mis olekski loodud, kui taas poleks sekkunud „karvane käsi“ riiklikul tasemel. Kibekiirelt muudeti seadust, mille tulemusena pole valdkondade­ülese loomeliidu moodustamine Eestis loovisikute seaduse järgi enam võimalik. Siit tulebki sisse suur teema: Eesti regionaalpoliitika ja Tallinna-kesksus. Ka kultuurkapitalist on tulnud noote, et nad eeldavad oma toetuste jaotamisel ka kohaliku omavalitsuse panust. Sellest võib välja lugeda, et hinnatakse seda, mida hindab linn ise. Mingit loogikat võib siin näha, kuid see oleks okei ainult sel juhul, kui omavalitsus väärtustaks piisavalt oma linnas tegutsevaid loov­isikuid ja seda mitte ainult tagantjärele antud premeerimisega (kunstivallas on linna preemiad tõesti läinud enamjaolt selle ala professionaalidele), vaid ka püsiva tegevustoetuse kujul.

Ennist kasutasin sõna „omatoodang“. Mida selle all mõistan? Innovaatilisi ideid, loomingut (teoseid), atraktiivseid ja tänapäevaseid üritusi, mis pakuvad huvi ka Eestis laiemalt ja üle riigipiiridegi. Üks hea piiriülene näide: kunstirühmituse Non Grata korraldatav festival In graafika“ on nüüdseks levinud üle maamuna. Järjekindel on olnud ka Eesti Arnold Schönbergi Ühing Pärnu nüüdismuusikapäevade korraldamisel. Pärnu muusikamaastikul on see üks väheseid omatoodangu näiteid, kuna seal luuakse igal aastal midagi uut, katsetatakse tehnoloogiaid, tehakse esiettekandeid jne. Igal aastal peavad seal põnevaid ja inspireerivaid loenguid spetsialistid Eestist ja välismaalt. See festival on nagu muusikaline laboratoorium, mis aga ei ole kuiviklik, vaid fantaasiarikas. Tänavu oli fookus noorte heliloomingul, sellele lisaks ka kõrgtehnoloogilised heliloomingu suunad ja eksperimentaalsete pillide demonstratsioon. Heliloomingu ehk lihtsamalt muusikalise kirjaoskuse integreerimine üldharidusse on viimasel ajal olnud teemaks ka Eestis laiemalt. Ka Pärnu helilooja Andrus Kallastu on selle teemaga seoses aktiivselt tegutsenud, leidnud palju kaasamõtlejaid ja saanud juba ka tunnustust erialainimestelt.

Vana õunapuu vs. uus skulptuur

Ei saa jätta mainimata ka Pärnu kultuurielu verivärskeid arengusuundi, mis on seotud ka kontserdimajaga. Tegelikult, peaksin ütlema, et need on kontserdimajaga seotud ülilõdvalt või isegi üldse mitte, kui päris ausaks jääda. Kuid tuleb tõdeda, et seosed on otsesed visuaalselt. Nimelt oli kontserdimajas aasta algul Fabergé ball, mille korraldas Fabergé Selts, kes uurib ja tutvustab Pärnus elanud juveliiri Gustav Fabergé (1814–1893) ja tema poja Peter Carl Fabergé pärandit. Noorem Fabergé, kes valmistas kuulsaid ja ülihinnalisi lihavõttemune, ei ole seotud ei Pärnu ega Eestiga. Pärnut hüpnotiseeriv muna ongi nüüd põhjuseks, miks peaks edaspidi iga pärnakas, rääkimata giididest, teadma selle kuulsa Peterburi juveliiri isa (!), kuna just tema kuju istub nüüd Pärnu kontserdimaja ees. Lugu ongi täpselt nii segane, kui see kõlab. Fabergé kuju kinkis linnale selts ja linn andis loa paigutada see olulisse punkti Pärnu avalikus ruumis, kontserdimaja ja muuseumi vahele. Linnavalitsusele tundub see teema üldse väga korda minevat, kuna üksiti juba seda balli toetati 5000 euroga (suurim summa, mis viimasel projektitoetuste jaotusel määrati), kusjuures ürituse piletid maksid umbes 200 eurot.

Ma ei märganud meedias, et Pärnu muuseum oleks seda teemat olulisena käsitlenud: ei tehtud seda nüüd ega ole tehtud ka kunagi varem. Kuulsad Fabergé lihavõttemunad ehtisid viimaste Vene tsaaride losse ja neid kingiti ka teistele Euroopa kroonitud peadele. Ma ei näe neil olulist seost Pärnuga ega eesti kultuuriga. Siit ka küsimus: miks peaks selle isiku kuju asuma platsil, kuhu varem pole skulptuure planeeritud ega selle üle avalikult diskuteeritud? Kuju võiks vabalt asetseda mõnes Pärnu arvukatest parkidest. Muuseumiesine väljak on üks toredamaid linnaruumi viimasel ajal juurde tekkinud paiku ja kõige sobilikum „skulptuur“ juba seisab seal – vana ja võimas õunapuu, mis on kaunis nii visuaalselt kui ideeliselt: midagi vana ja väärikat, mis samal ajal on elus ja kannab ka vilja. Kuulsin mingit põhjendavat kontseptsiooni, miks juveliiri (isa) kuju peab seal olema – nimelt sümboliseerivat see lennukaid ideid. Võin öelda, et õunapuu tegi seda paremini. Minu arvates on see skulptuur solvav ja arusaamatu muusikainimestele, kes peaksid saama kaasa rääkida, kui otsustatakse kedagi austada nende templi ees. Samuti peaksid sõna saama linna kunsti ja ajaloo eksperdid, keda ilmselgelt arutelusse ei kaasatud. Olen rääkinud mitmetega ja kõik on pehmelt öeldes hämmingus.

Eriti kurb on, et linnas, kus pühendatakse väga palju tähelepanu ja ressurssi lastele, nende haridusele ja huvitegevusele, luuakse ning kujundatakse avalikku ruumi niivõrd kergekäeliselt. Ka hariduse vaatevinklist on Fabergé’ kuju täiesti ebapedagoogiline ja nihestab laste kultuurilist maailmapilti. Muusikakoolis (mis asub kontserdimajas) käib ärksam seltskond Pärnu lapsi, kes marsivad iga päev mööda ka sellest skulptuurist. Olen olnud sunnitud oma õpilastega antud teemat käsitlema, seda ise uurima ning sellele aega pühendama. Naasen õunapuu juurde: seda puud vaadates läksid mõtted alati liikvele ja tekkis toredaid jututeemasidki. Nüüd on tekkinud mingi visuaalne blokk. Püsiv skulptuur on nagu kivisse raiutud nimi. Kui kuju asemel olekski kontserdimaja ette laotud suured kivist tähed, oleks absurd ilmselt paremini tajutav.

Kodus lebab mul viimasel ajal nähtaval kohal Juhan Liivi luulekogu, mille kaanel on luuletaja nimi hästi suures šriftis. Umbes paar-kolm korda on mõlemad mu väikesed lapsed küsinud: kesse Juhan Liiv on? Nii suurte tähtedega kirjutatud nimi peab ilmselt olema kuidagi oluline. Nüüd nad enam ei küsi, tundub, et on juba meeles, kes või mis. Inimesed ei paiguta oma eluruumidesse suvalist kraami. Pärnu avalik elutuba on ikka frustreerivalt (et mitte öelda rumalalt) suvaline. Kahjuks peegeldab see üldisemas plaanis omavalitsuse suhtumist kultuuri ja kunsti ning nende olulisusse pikemas plaanis. Kui soovida sammu pidada Eestile olulise innovaatilise riigi mainega, ei tohiks kivisse raiuda meile ebaolulisi nähtusi. Eks ole see terve meie riigi ja rahva probleem, et ihaletakse glamuuri, sära ja superstaare, kuigi ise oleme vaesed ning asjad riigis paljudes valdkondades korrast ära. Aga kui kõnnid kontserdimaja juurest toidupoe poole, mõeldes, mida saad endale lubada, siis kahjuks ei soojenda südant ega ergasta vaimu see, et püüad kuidagi suhestuda üle-eelmise sajandi vene aristokraatide glamuuri esindaja (isa) kujuga. Mina jään õunapuu juurde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming