Katse portreteerida festivali

Avo Kartul

XIV rahvusvaheline Tartu vanamuusika festival „Orient et Occident” 9. – 11. X.      Festival algas lihtsalt: Tartu ülikooli aula laval oli FA Schola ansambel, polnud ametlikke avasõnu ega pidulikku tseremooniat. Saali kandusid huvitava helikeele ja vahelduva rütmikaga keskaja estampiide kaunid kõlad. Vedavaks instrumendiks erinevad keskaja flöödid ansambli ja kogu festivali vaimse juhi Raho Langsepa sõrmede all. Talle oli improvisatsioonides vääriline partner Lilian Langsepp  gooti harfil. Janno Mäe löökpillidel ning Helena Uleksini flööt ja kellamäng olid neile meeldivaks toeks. Sellises koosseisus ja heal tasemel on ansambel vanamuusikasõpru rõõmustanud juba aastaid. Seekord oli ansambliga liitunud Via Sonora aegadest tuttav laulupartner Tarmo Tabas.

Kõlasid cantiga’d Alfonso el Sabio kogumikust „Cantigas de Santa María”. See aastatel 1270–90 Kastiilia, Leóni ja Galiitsia valitseja Alfonso X juhtimisel koostatud kogumik sisaldab 420 teksti ja meloodiat Neitsi Maarjast. Tabase hingestatud laulmine tõi esile cantiga’de teksti ja viisi seotuse, selle imepärase vaimse maailma, mida on kutsutud ka XIII sajandi renessansiks. On teada, et Alfonso el Sabio (õpetatud), nimetatud ka „kultuuriimperaatoriks”, oli laiade kultuurihuvidega. Tema õukonnas olid ühtviisi au sees nii kristlastest, juutidest kui ka muhameedlastest teadlased, muusikud ja poeedid. Sellist multikultuurset  maailma kandsid endas cantiga’d ja FA Schola esinemine suutis vääriliselt keskaegse maailma kuulajateni tuua. Suurepärane algus hommiku- ja õhtumaade muusikat pakkuvale festivalile. Idamaade muusikat on tihti meie kõrvadele harjumatuks ja võõraks peetud. Tartu vanamuusika festivalil on üritatud kaugeid kultuure lähendada.

Juba aastaid on esinema ja oma muusikast rääkima kutsutud väga erinevaid  ida muusikuid-uurijaid. Loengud ongi sel festivalil oma tähtsuselt kontsertidega võrdväärsed. Kindlasti tuleks selliseid hindamatuid loenguid soovitada kõigile kultuurihuvilistele tudengitele. Palestiina udivirtuoos Ahmad al Khatib on (Euroopa mõistes) klassikaliselt koolitatud tšellist ja muusikateadlane, kes pidas äärmiselt intensiivse loengu araabia muusikast. Mitmete ülikoolide õppejõuna töötanud muusik  (õpetab praegu Göteborgi ülikoolis araabia muusikat ja udimängu) suutis oma tunniajalise kontsentreeritud loenguga viia kuulajad araabia helikeele sügavustesse. Tõsiselt filosoofiline loeng oli segu tahvlile kirjutatud maqam’ide (araabia traditsioonis nootide järgnevus koos sellele iseloomulike meloodiliste motiividega) noodiridadest, nende esitusest udil ja samaaegsest kaasalaulmisest. Pikalt koraani retsiteerimist uurinud ja sel teemal  ka teaduskraadi kaitsnud muusikust teadlane viis auditooriumi tõdemuseni, et kogu araabia muusika on alguse saanudki koraani retsiteerimisest. Kõige algus on sõna, on koraan, on palve, mis suubub vaikusesse – pausi. Ja sellest vaikusest algab muusika, mis lähtub sõnast.

Eks sõna olulisust ole rõhutatud ka gregooriuse laulu esituse juures. Loomulikult oleks võinud pidada sellise hariva ja araabia muusika nüanssidele tähelepanu juhtiva loengu enne  kontserti. Kuigi ma ei usu, et festivali avapäeva teise aulakontserdi mõju oleks selle tõttu muutunud. Ahmad al Khatibi udimäng pani pingsalt kuulama: helide tulevärgist sai märkamatult meditatsioon, mis jõudis vaikusesse, et uuesti kõlada, nautides tooni, üht heli. Kogu kontserdi tundsin, et nüüd, kohe algab laul … Ja siis see tuli, viimane pala, õrn, ilus ja vaikne laul koos habraste udihelidega. Vaikuse lõpetas pikk ja tänulik aplaus. Erakordne muusikaelamus,  parim sellel festivalil. Peterburi vanavene kirikulaulu ansambel Russki Lad on Tartu festivali sage külaline. Nende seekordne kava oli ilmselt kolme päeva kõige ootamatum kooslus. Nimelt on nüüd ansambli liikmeks ka gruusia muusikategelane ja -teadlane Raul Naroušvili. Ansambli Jaani kirikus esitamisele tulnud kava „Kirik mägioja kaldal” sisaldas põhiliselt gruusia kiriku- ja rahvalaule, mille vahele olid pikitud mõned  varajased vene kirikulaulud. Ansambli suurepärast vokaalset taset teadsin varasematest esinemistest, kuid uue lisandunud bassihääle tõttu oli ansambli laul veelgi nõtkem. Kuigi vene kirikumuusika asjatundjate arvates kõlas ansambel hoopis kindlamalt just oma põhirepertuaari palades, jäi mind pikaks ajaks saatma Kaheetia laul „Ori dela”. Raul Naroušvili kontserdile eelnenud loeng gruusia muusikast oli meeleolukas, kuid väheinformatiivne. Naljatades  võttis grusiinist lektor oma maa eri piirkondade muusika kokku: „Neis paikkondades, kus hästi tantsitakse, on laulutraditsioon nõrk. Kus aga hästi lauldakse, on tants igavavõitu”. Kolmas loeng oli teenekalt armeenia muusikult Levon Tevanjanilt.

Veidi kuivavõitu teksti ilmestas loengu lõpus pillide ja nende kõlade ja võimaluste tutvustus. Levon Tevanjani ansambli kontsert Tartu ülikooli aulas oli festivali viimane. Aga mitte ansambli juhi  oodatult nauditav (juba mõned aastad tagasi Viljandi folgil kuuldud) dudukimäng polnud see, mis kontserdilt enim meelde jäi. Elamuseks oli hoopis nooruke vokalist Artavazd Melkorjan, kelle esituses armeenia kirikulaulud, vanad rahvaviisid ning Komitasi ja Sajat-Nova heliteosed muutsid suuresti minu arusaamist armeenia muusikast. Nii hingestatud ja kõiki häälevarjundeid kasutavat laulmist kuuleb väga harva. Tema hääles kõlas nii duduki nukker  sosin kui ka zurnaa kõrgete registrite võim. Ega asjata öelda idamaadel, et inimhääl on kõige täiuslikum instrument, mida kõik pillid üritavad jäljendada. Eriline elamus oli armeenia muusikute kontsert Eesti armeenia kogukonna liikmetele, keda oli kontserdile kogunenud hulgaliselt. Viimased tantsupalad tõstsid armeenlased pinkidelt ja akadeemilisele kontserdile enneolematult käis ülikooli aulas hoogne tants.  Üheks Tartu festivali traditsiooniks on olnud festivaliklubi. Alguses käis muusikute ja muusikahuviliste õhtune suhtlemine ja musitseerimine mitmel pool, viimastel aastatel on leitud kindel kodu Veski villas, kus peetakse ka päevased loengud. Esimese klubiõhtu sisustas ansambel Triskele. Eesti vaimulikku rahvalaulu uurivad ja esitavad muusikud andsid nauditava kontserdi. Vabad akadeemilise kontserdipaiga piirangutest, anti hulgaliselt  ruumi improvisatsioonile.

Eks terve kontsert oligi improvisatsioon, sest tol õhtul ei saanud osaleda ei ansambli löökpillimängija ega Tõnu Sepp keelpillidel. Tõnu Sepp on Eesti vanamuusikas ilmselt kõige tähelepanuväärsem isiksus. Ta on esimese Eesti vanamuusikaansambli (Viljandi Linnakapell) asutaja ja esimese vanamuusikafestivali (Viljandi) alusepanija. Tema alustas esimesena ka vanamuusikaalase hariduse  jagamist (Viljandi lastemuusikakoolis 1971. a). Algul Tallinnas, aga alates 2006. aastast Tartus, juhatab Tõnu Sepp stuudiot Vaikuse Muusika. Teise festivalipäeva õhtune klubikontsert oligi täita Tõnu Sepal ja tema õpilastel Vaikuse Muusika stuudiost. Teenekas pedagoog teatas sissejuhatuseks tagasihoidlikult: „Meie puhul on tegemist asjaarmastajatega”. Eks sõnal „asjaarmastaja” ole mitmeid varjundeid. Vaikuse Muusika stuudiosse kogunenud mitmes  vanuses eri elualade inimeste kohta võib küll öelda, et nemad armastavad muusikat, mida nad Sepa käe all õpivad. Igatahes minu jaoks oli XIII sajandi lõpu kogumikust „Laudario di Cortona” pärit „Sia laudato san Francesco” festivali üks tipphetki. Tõnu Sepaga on seotud ka minu kõige suurem ja meeldivam üllatus XIV Tartu vanamuusikafestivalilt. Laupäeva esimene kontsert Jaani kirikus oli ansambli Licentia Poetica noorte (ja tundmatute) muusikute sisustada. Ansambel suutis harva nähtava mänglevusega esitada väga tervikliku ja emotsionaalse kava. Seaded, filigraanselt täpne pillimäng ja vaba ning meeldiv laulmine andsid tunnistust muusikalisest küpsusest, mis oli ansambli ja pillimängijate nooruse kohta kohati uskumatu. Egon Punnison, Eva-Maria Eller, Polina Tšerkassova, Johanna-Maria Jaama ja Dana Karjatse on koos mänginud ainult pool aastat.  Samas on neil muusikustaaži juba piisavalt. Mõned neist on olnud Tõnu Sepa stuudio õpilased ja koguni kõik ansambli liikmed on mänginud Olde Hansa Musicuses (jälle Sepa käe all). Licentia Poetica liikmed iseloomustavad endid ise.

Tallinna ülikooli arabistika üliõpilane D. Karjatse: „Tavaliselt võtab keegi mõne loo proovi kaasa, seletab enda nägemust ning seejärel hakkab katsetamine – pakutakse ideid,  vaieldakse vastu, improviseerides tekib ootamatuid mõtteid ning lugu muutub ja kasvab tundmatuseni.” EM TAs flööti õppiv E.-M. Eller: „Vanamuusika juures meeldib mulle selle improvisatsioonilisus ja loovuslik külg, meeldib ise otsida võimalusi, kuidas on võimalik muusikat tõlgendada ja esitada.” Tallinna ülikooli antropoloogiatudeng P. Tšerkassova: „Me tahame, et kontsertidelt jääksid positiivsed emotsioonid südamesse, nii publikule kui ka meile.”  Loodetavasti jäid positiivsed emotsioonid südamesse kõigile festivalil osalenud muusikuile. Igatahes minu meelest oli tegemist kõige terviklikuma ja kordaläinuma Tartu vanamuusikafestivaliga üldse. Sisukad ja harivad loengud koos kõrgetasemeliste kontsertidega ning uue vanamuusikute põlvkonna esilekerkimine annavad tunnistust meie vanamuusikaliikumise elujõust. Festivali lõpetamisel Tampere majas sai nautida rida muusikute spontaanseid  ülesastumisi: laval käisid FA Schola, väsimatu Russki Lad, Ahmad al Khatib ja löökpilliduo Janno Mäe – Samuel Khatšatrjan. Pingsa vaikuse tekitasid külalisena osalenud Roland Suitsu shakuhachi-meditatsioonid. Kui pärisin Ahmad al Khatibilt suurimat festivalielamust, vastas Palestiina muusik mõtlikult: „Mulle pole ammu enam muusika peamine. Kõige tähtsamad on meeldivad inimesed, keda kohtan”.

Meeldivate kohtumisteni  järgmisel sügisel Tartus!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming