Kangro kaheklaverilooming

Raffi Haradžanjan

Loomingulise koostöö ja isikliku suhtlemise kogemuse pinnaltRaimo Kangrole (1949–2001) oli määratud saada mitte üksnes Eestis tunnustatud autoriks – Arvo Pärdi, oma õpetajate Jaan Räätsa ja Eino Tambergi ning samuti varakult lahkunud eakaaslaste Lepo Sumera ja Mati Kuulbergi kõrval –, vaid võtta liidripositsioon XX sajandi teise poole klaveriduorepertuaari loojate hulgas. Vaba klaverivaldamise (lõpetas sel erialal Tartu muusikakooli ja astus Moskva konservatooriumisse), hämmastava fantaasialennu ja  rafineeritud loomingulise meisterlikkusega reageeris ta tundlikult ümbritsevale maailmale. Kangro pani oma kalligraafilise käekirjaga paberile suure hulga töid klaveriduole (või ka selle osalusel).

Neis avaldub varjamatu oma ajastu tunnetus, selle pulsi ja problemaatika tajumine. Need dünaamilised ja värvikad, pianistidelt klaveri virtuoosset valdamist nõudvad omanäolised oopused elavad paljudel lavadel,  kõlavad mainekatel muusikapidustustel, on salvestatud CDdele ja tervikuna välja antud lääne kirjastustes (varem on Leningradis kirjastatud Esimene kontsert minu redaktsioonis, samuti Sonaat ja kolm pala op. 20). Helilooja kodumaal ilmus 2004. aastal CD-album „Displays” op. 42, mille 12 teosest viies on kasutatud klaveriduo võimalusi. Riia Klaveriduo (Nora Novik ja Raffi Haradžanjan) esitas 2006. aastal Peterburis festivalil „Balti duetid” tema  Teise kontserdi op. 22 ja alustas oma esinemist festivalil San Franciscos (2007) „Variatsioonidega läti teemal” op. 20 nr 6 (1988). Smolenski duo Ljudmila Zaitseva – Vladimir Fleimann võttis oma kavva Minski klaveriduode festivalil (2008) „Muusika in beat” op. 20 nr 1 (1976).

Üsna lihtne on lisada veel samalaadseid näiteid, aga meil on teine eesmärk: tuua esile need omapärased jooned, millega Kangro on rikastanud klaveriansambli repertuaari ja täpsustada  mõnd ajalooliseks saanud fakti. Numbrid pole tingimata see, millega kunstis muljet avaldada. Kuid käsitletava teema puhul küll: eesti meister on 18(!) korral „appi kutsunud” kaks klaverit (kord ka kaks klavessiini, märkides samas, et „Display’d nr 6” võib esitada ka kahel klaveril). Kangro sule all on sündinud kolm kontserti kahele klaverile ja orkestrile, kus orkestri mõõtmed on arenenud kasvusuunas. Esimeses kontserdis (1978) näeme keelpille ja suurt trummi, mida jalapedaali abil saab n-ö kohakaasluse alusel mängida üks pianistidest. Teises kontserdis (1988) osaleb keelpillide kõrval juba suur löökpillirühm ja Kolmandas (1992) lisanduvad eelnimetatud instrumentaariumile ka puhkpillid. Kangro pillivalik peegeldab meie aja iseloomulikku tendentsi anda igale oopusele individuaalne värving.

Tema esteetilis-psühholoogilise häälestusega sobis hästi nimelt  instrumentaalkontserdi žanr, eeskätt selle võistluslikkus, mänguline alge, virtuoossete elementide küllus. Kõik tema kolm kontserti, vaieldamatult võimelised konkureerima XX sajandi parimate kaheklaverikontsertidega, on inspireerinud Riia Klaveriduo. Tuleb öelda, et helilooja oskas hinnata koostööd konkreetsete interpreetidega. Esimene kontsert on meie duole pühendatud ja kui see esimesel kirjastamisel  (Leningrad, 1982) märkimata jäi, avaldas autor avalikult kahetsust. Esimese kontserdi on Novik-Haradžanjan plaadile jäädvustanud koos Leedu kammerorkestri ja S. Sondeckisega (sellest, et keskmist osa juhatas autor, pole plaadiümbrisel silpigi) ning hiljem CD-le koos Uurali SO ja dirigent Enhega. Saksamaal tehtud CD-le on Riia interpreedid talletanud ka Teise kontserdi, mis samuti on neile pühendatud. Kolmas kontsert on pühendatud soome  poetessile Pia Perkiöle ja sai esiettekande Helsingi pidunädalatel õdede Kärkkäinenide soleerimisel.

On iseloomulik, et Kangro nende paarikümne töö seas, mis ta on loonud klaveriduole (või selle osalusel, nagu nt koorikantaadid „Mannile” op. 26 a-st 1981 ja „Gaudeo” op. 33 a-st 1986), pole ainsatki selle kammerlikumale variandile, s.o klaverile neljal käel. Küll aga on palu – need on sarjas „Displays”  –, mis on mõeldud esitamiseks koos löökpillidega. Neist esimene, „Steve Reichi portree” (1991) on loodud Riia duo idee järgi ja seitsmes, „Palveränduri portree” (1994) Taipei duo Lina Yeh – Rolf-Peter Wille tellimusel. Sarjas V pala „Ingli portree” (1993) valmis duole koos puhkpillide, flöödi ja klarnetiga ning oli adresseeritud Sydney festivalile. Ja lõpuks on kaheksakäelisele klaveriansamblile kirjutatud hiilgav „Mozarti portree” (1991). See on mõeldud, nii nagu teisedki Ida-Euroopa uued, V. Bibergani, V. Barkauskase ja O. Balakauskase kaheksakäeoopused (kõik suurepärased!) Tōkyō klaveriansamblite loomingu konkursile, mille „provotseeris” Riia duo.

Kas Kangro muusikas on „kangelane”? Vaieldamatult! Dünaamiline ja „muskliline”, põhjamaiselt tarmukas, kuid tulvil energiat ja initsiatiivikust. „Kangelasel” on rikas sisemaailm. Ta oskab süvenenult vaadelda – tema  nokturni „La nostalgia notturna” op. 20 nr 2 (1984) on tõenäoliselt „dikteerinud” Kangro maamajast avanenud vaated – ega ole filosofeerimisegi vastu. Tal on isegi religioosset laadi üleelamisi – näiteks Kaheklaverisonaadi (op. 28, 1981) „Psalmis” , mida publik jälgib hinge kinni pidades, või „Cantus’es” op. 20 nr 5 (1986) ja Teise kontserdi aeglases osas. Kangro „kangelane” mõtiskleb – küll mitte irooniata – ka ajaloosündmuste üle. Selline on tema „O  sancta simplicitas!” op. 20 nr 3 (1985) Do-mažoori külluslikus valguses. Ja kui palju teravust, narritamist ja sarkasmi kostab Esimese kontserdi finaalist!

Helilooja imas on oopustesse XX sajandi lõpukümnendite tarbemuusika rütme, intonatsioone ja tämbreid, nähes selles kuulaja tähelepanu ja mõistmise võtit, võimalust „taasluua oma aja emotsionaalset atmosfääri” (Kangro). Tema muusikas tunnevad end vabalt  ladina-ameerika tantsude (helilooja võis enda kohta naljatada: „mingi brasiilia-eestlane”) ja roki rütmid. Meenutame siinkohal Esimese kontserdi „urbanistlikku” avaosa, Teise kontserdi ninakas-tantsulist finaali või Sonaadi temperamentseid äärmisi osi. Harjumuspäraste ja ebatraditsiooniliste mänguvõtete ühendamine viis Kangro omapäraste, isegi intrigeerivate kõlade leidmiseni. Palju kõlaefekte saavutatakse klaveri sees mängimise  võimalusi kasutades. Selles mõttes järgib Kangro ameerika eksperimentalistide traditsiooni, eeskujuks Henry Cowell, kes kasutas klaverikeeli kui uut kõlaressurssi, ja tema õpilane John Cage, kes sai tuntuks klaveri prepareerimisega. Traditsioonilise klaverikõla liit tema sisemusest võlutud kõlavärvidega annab tämbrilise polüfoonia efekti, mis on Kangro kaheklaverimuusikas olulisel kohal.

Peatumatult liikuv „Klimper” (op. 20 nr 4, 1989) nõuab „atleetlikku” pianisti nagu paljud teisedki eesti helikunstniku tööd. Selle ilmekalt välja joonistatud oktaaviteemal on selgelt väljenduv rahvuslik ilme. Nüüd võiks küsida: ons Kangro muusikas ka etniline plaan või on see rahvuslike juurteta universaaleuroopalik? Tema teoste esitamise kogemus aga näitab, et erinevate maade saalides tajutakse neis rahvuslikku värvingut, mis avaldub nii energiliselt arendatavates viisijuppides  kui ka lüürilise muusika emotsionaalses häälestuses. Näiteks Esimese kontserdi aeglase osa muusikalises kõnes või „Psalmi” justkui lõpetamata repliikide sosinas ja Nokturni idüllilistes meeleoludes. Interpreedi ülesanne on selliseid võrseid märgata ja neid hoolikalt kasvatada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming