Jaanuar – Täiuslikkuse ja teineteisemõistmise otsingul

Kuuldes sõna „uusaastakontsert“, kangastub Viini Filharmoonikute 1. jaanuari kontsert ja käsi haarab teleripuldi järele.

KAI KIIV

Kes arvas, et pärast aastalõpu kontserdi­maratoni tuleb aasta esimene kuu vaiksem ja rahulikum, see eksis. Ehkki jaanuari üritusterohkuses oli aimata juba uksele koputavat riigi juubelit, tuleb siiski uhkusenoodiga hääles nentida, et Eesti muusikaelu on tegelikult aasta ringi väga rikas, nii et kontserte jagub igasse kuusse ja igale maitsele. Tajusin seda eriti teravalt jaanuari viimasel päeval Nigulistes, kui kuulasin Klaaspärlimäng Sinfonietta, Collegium Musicale, Ellerheina ja Hortus Musicuse esituses Elleri, Kreegi, Kõrvitsa, Kaumanni, Uusbergi, Grigorjeva ja Pärdi koorimuusikat. Jah, lõpmatu on see issanda arm, et ta on meile andnud sellised loojad.

Kuuldes sõna „uusaastakontsert“, haarab käsi … teleripuldi järele ja kangastub Viini Filharmoonikute 1. jaanuari kontsert, mis naelutab telerite ette terve Euroopa. Tegu on ju igati meeleoluka sündmusega, mis kannab optimistlikku sõnumit: mida rõõmsam on aasta algus, seda parem ja edukam ka terve aasta.

Eesti muusika- ja teatriakadeemias algas 2018. aasta sootuks mõtlikumais ja tõsisemais toonides uusaastakontserdiga, mille võtmesõnad olid „inimene“ ja „saatus“. Aleksandr Kobrini ja Timur Jakubovi esituses kõlanud Šostakovitši sonaat vioolale ja klaverile C-duur op. 147 on teatavasti helilooja kõige viimane teos, mis valmis väga pingsa töö tulemusena vaid paari nädala jooksul kuu enne helilooja surma ning mille esiette­kannet helilooja ise ei kuulnudki. Viimaste keelpillikvartettidega võrreldes on vioolasonaadi meeleolu märgatavalt helgem, mistõttu on seda tõlgendatud oma peatsest surmast teadliku inimese resignatsiooni ja leppimisena saatusega.

Sellest meeleolust oli kantud ka Kobrini ja Jakubovi esitus, mis oli nagu oskuslik ja lummav mäng ajaga: see jäi otseses mõttes seisma. Kes kontserdisaalis seda ise on kogenud, teab, millest räägin. Laval oli kaks meest, kellele poleks publikut nagu olemas olnudki. Seejuures jõudis iga pisimgi nüanss kuulajaini, ehkki esituslikud väljendus­vahendid olid pigem napid. Timur Jakubov mängis peaaegu vibrato’ta, mis mõjus vahedalt, kuid mitte steriilselt, sest äärmiselt oskusliku poogna­kasutuse tõttu suutis ta edasi anda kõik vajalikud nüansid. Laiem vibrato ilmus alles sonaadi viimases osas, et rõhutada motiive ja meeleolusid, mida Jakubov pidas oluliseks välja tuua. Ehkki paralleel totalitaarse režiimi käes kannatanud helilooja ja miljonite teiste inimestega on meelevaldne, ei saanud seda esitust kuulates jätta küsimata, kas tänapäeval on saatus meie enda kontrolli all. Kas taipame õigel hetkel öelda jah või ei?

Maano Männi kehastus solistiks ja dirigendiks ning ka heliloojaks.

Nikolai Alhazov

Schuberti „Neljas ekspromptis“ op. 90 jätkus sama meeleolu. Ka need teosed nägid ilmavalgust aasta enne helilooja surma, ajendatuna isiklikest kannatustest. Schuberti ekspromptid ongi ühtaegu helged, kurvad ja traagilised, kuid neis ei ole kibedust ega mässamist. On vaid omaksvõtt ja saatusele alistumine. Selleks et seda mõista ja edasi anda, peab mängija olema sama tundlik kui see, kes need tunded kord nootidesse valas. Tundlikkus iseloomustab Aleksandr Kobrini mängu kindlasti, ehkki tema suurim väärtus on kõla täiuslik valdamine: ka kõige dramaatilisematel hetkedel ei muutu see raskeks ega robustseks. Busoni (1999), Chopini (2000, III preemia) ja Van Cliburni (2005) rahvusvahelise konkursi võitjalt poleks vähemat oodanudki.

Täiuslikkuse otsingud jätkusid mõni päev hiljem ka Estonia kontserdi­saalis Johann Sebastian Bachi, selle kõigi aegade suurimaks heliloojaks tituleeritu loomingule pühendatud festivali galakontserdil, mille eredaimad elamused olid kontsert d-moll kahele viiulile ning „Brandenburgi kontsert“ nr 5.

Kontsert kahele viiulile on üks Bachi tuntumaid teoseid ja mängijaile paras pähkel, sest kohe kerkib üles interpretatsioonidilemma, kas mängida seda ajastu­truult või lähtuda teose olemusest, mis on pigem romantiline ja võimaldab hoopis värvikamat interpretatsiooni. „BachFesti“ solistide ja orkestri kiituseks tuleb öelda, et leitud oli suurepärane balanss: ei mängitud liiga kuivalt ega kaldutud ka romantilistesse klišeedesse. Solistide Arvo Leiburi ja Mari-Liis Uibo vahel võis avaosas tajuda teatud juuspeent interpretatsioonierinevust, kus Leiburi käsitlus oli hillitsetum (baroksem) ning Uibo mäng nüansirikkam (romantilisem), kuid teose edenedes see ühtlustus. Kuna ka virtuoossust seostatakse pigem romantilise muusika kui barokiga, ent „Brandenburgi kontserdi“ nr 5 esimene osa lõpeb klavessiinisoologa, mida Toomas Siitan on iseloomustanud kui „pööraselt virtuoosset, pilli ja mängija kõiki võimalusi proovile panevat“ (Lembit Orgse esituses see täpselt nii pööraselt ka kõlas!), siis lähevad taas mõtted sellele, et žanride ja väljendusvahendite vahele selget piiri tõmmata pole sugugi nii lihtne.*

Teose morbiidsele taustale (Bach kirjutas selle 1727. aastal Saksi kuur­vürstinna Christiane Eberhardine matusetalituseks) ning minoorsele helistikule vaatamata meenub galakontserdi ühe säravama hetkena „Prelüüd ja fuuga“ h-moll BWV 544 orelile Hartmut Rohmeyeri esituses. Eelkõige Dresdenis ja Leipzigis, aga ka Freiburgis ja Pariisis õppinud ning praeguseks juba 28 aastat Lübecki toomkiriku kantori ja organistina tegutsenud Rohmeyeri mäng kandis nii tugevat autentsuse pitserit, et selles võis kõige otsesemalt kuulda põlvest põlve edasi antud saksa kirikumuusika, aga eelkõige Bachi loomingu ja interpretatsiooni traditsiooni. See esitus oli klass omaette.

Pettuda ei tulnud ka rohkearvulisel publikul, kes oli end sättinud külmal ja kargel laupäevaõhtul Mustpeade majja klarnetist Marten Altrovit ja pianist Johan Randveret kuulama. Juba kava­valik oli huvitav: mängiti eranditult eesti heliloojate teosed, sest noormehed olid uurinud, milliseid teoseid klarnetile ja klaverile on eesti heliloojad üldse kirjutanud. Suureks üllatuseks saadi kokku vähemalt kolme täismõõdus kontserdi jagu muusikat, millest tuli muidugi teha valik. Kogu see ajastute ja stiilide poolest ülimalt eriilmeline kava, mis nõudis muusikuilt kahtlemata head materjalis orienteerumist ja sellesse süvenemist, oli esitatud igasuguse järeleandmiseta. Igast teosest sai omanäoline väike maailm, mille hulgast jäid eredalt meelde mõlemad kavas olnud sonaadid, nii Hillar Kareva 1967. aastal kirjutatu kui ka Ester Mägi peaaegu kaks aastakümmet hiljem (1985) ilmavalgust näinu. Mõlemad mõjusid teemade-karakterite mitme­kesisusele ja sellest tulenevale fragmenteerumisohule vaatamata Altrovi ja Randvere esituses väga kompaktselt – ehk ka seetõttu, et mõlemas sonaadis oli klaver klarneti kõrval võrdses rollis ja Randvere pianistlikud võimed pääsesid hästi esile. Üks pillimeestest tegi igale teosele väikese sõnalise sissejuhatuse, mis mõjus äärmiselt sümpaatselt ja vahetult. Eesti publik on ju enamasti harjunud märksa akadeemilisema kontserdivormiga, kus lugude ja esinejate kohta loetakse kavalehelt (juhul, kui on, mida lugeda). Noormehed on otsustanud edaspidi esitusele tuua ka ülejäänud kaks kolmandikku eesti klarnetirepertuaarist – soovitan kuulama minna.

Kuu oodatuimat ja olulisimat üritust, Eesti Festivaliorkestri kontserti Paavo Järvi dirigeerimisel, reklaamiti peamiselt Erkki-Sven Tüüri üheksanda sümfoonia esiettekandena. Eks siin rääkinud kaasa nii pühendus riigi 100. aastapäevale kui ka märgiline järje­korranumber.

Küsimärke tekitas ka solistivalik Tüüri sümfooniale järgnenud Brahmsi viiulikontserdis D-duur. Brahms, kelle kontsert on neljast suurest viiulikontserdist (Brahmsile lisaks Beethoven, Tšaikovski ja Sibelius) kõige sümfoonilisem ja vähem virtuoossem, kui pidada selle all silmas kõige triviaalsemas mõttes kiiret näpujooksu ja sädelevaid passaaže, jäi maailmakuulsa Viktoria Mullova esituses steriilseks, et mitte öelda kahvatuks. See oli muidugi pettumus. Vägisi tikkus pähe mõte, et oleks tulnud valida teine solist, või kui see pidi olema tingimata Mullova, siis teine teos. Midagi pole teha, sellised viiulimängu tehnilis-väljenduslikud aspektid nagu eriliselt soe, sügav ja nüansirikas toon ning vibrato on Brahmsi puhul eriti olulised, nende puudumine on aga paratamatult kuulda.

Nii juhtuski, et selle õhtu kõige suuremaks elamuseks kujunes hoopis Šostakovitši kuues sümfoonia – teos, millest kontserdireklaam peaaegu vaikis ja mis pole muusikaajaloolises mõttes oma märksa kuulsamate sõsarate, viienda ja seitsmenda sümfoonia vahel laia kõlapinda leidnud. Ometi suutis Eesti Festivaliorkester just selles teoses välja mängida oma tugevaima trumbi – erakordselt hea puupuhkpillirühma. Nii head koosmängu, puhtalt ning hingestatult esitatud soolosid, nagu kõlasid sümfoonia avaosas, kuuleb harva isegi Euroopa lavadel! Ja muidugi on orkestri tugevaim külg see, et muusikud ja dirigent Paavo Järvi, orkestri vaim ja hing, mõistavad üksteist poolelt sõnalt, pilgult ja žestilt. Uskuge, see pole üldse kõigi orkestrite puhul nii!

Samasugust üksteisemõistmist nii esinejate vahel kui ka publikuga suheldes oli tunda pärimusmuusikakontserdil, kui Vanalinna Muusikamaja õdusas saalis esines Eesti-Flaami duo Leana Vapper-Dhoore (laul, torupillid) & Hartwin Dhoore (diatooniline akordion). Esinejad, kes olid ise ühtlasi ka lugude autorid, rääkisid, kuidas ja miks nende lood on sündinud, nii kaasahaaravalt, et sõna sai muusikaga võrdseks. Õigemini, neist sai ühtne tervik, mida ei saanuks ega tohtinukski lahutada. Siin ja praegu, traditsioonide ja rahvapillide sümpaatse sümbioosina ning elust endast sündinud muusika polnud seal muusika enda pärast, vaid selleks, et inimesi ühendada ja nendega side luua.

Tagasi klassikalise muusika lainel, sain „Kuldse klassika“ sarjas kuulata kolme suure Viini klassiku helitöid. Kontserti alustati bravuurikalt Mozarti „Serenaadiga“ nr 6 D-duur. Selle kolmandas osas tekitasid mõnusa elevuse Maano Männi, Maria Nesterenko ja Johannes Põlda ning üllatuslikult ka Eesti Sinfonietta reamängijate kadentsi­laadsed soolod. Kohe sai selgeks, et sel kontserdil püütakse midagi teha teistmoodi ning ehkki kavas on klassika, ei pea seda viljelema sissetallatud rada käies. Serenaadile järgnenud viiulikontsert nr 3 G-duur ainult kinnitas seda oletust, sest Maano Männi kehastus solistiks ja dirigendiks ning, nagu hiljem selgus, ka heliloojaks, sest teise ja kolmanda osa kadentsid olid tema enda sulest.

Võib ju öelda, et dirigendita mängimises pole midagi uut, sest nii on Mozarti viiuli- ja klaverikontserte mängitud ka varem. Eestis seda tava aga pigem ei ole, sest interpreedid, kes suudaksid või söandaksid üles astuda korraga solisti ja dirigendi rollis, võib üles lugeda vahest ühe käe sõrmedel. Männi julget pealehakkamist tuleb kahtlemata tunnustada.

Paraku tuli mõningast lõivu maksta just viiulimängu arvel, sest kui suurte, romantiliste kontsertidega võrreldes näib Mozart lihtne, siis näiliselt lihtsate asjadega tuleb aeg-ajalt palju rohkem vaeva näha kui keeruliste puhul. Mozarti võlu ja valu peitubki just selles, et tema „lihtsuse“ taha ei õnnestu interpreedil peita ühtegi oma puudujääki ning kõik head ja vead on üsna halastamatult näha. Sestap võibki Mozarti kontserte interpreteerida kahel moel: neid võib mängida kui head meele­lahutust või välja tuua kõik imetabased nüansid, meeleolud ja alltekstid. Sel õhtul mindi pigem meelelahutuse rada, olgu siis taotluslikult või solisti-dirigendi ühes isikus etteastumisest tingutuna. Solist Männi on ju juba kogenud, aga dirigent Männi mitte nii väga. Nende rollide ühendamine ongi väga keeruline ega pruugi täiuslikult õnnestuda ka väga suurtel ja tuntud kunstnikel.

* Toomas Siitan, Õhtumaade muusikalugu I, Talmar ja Põhi, Avita 1998, lk 248.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht