Isemeelne, vastuoksuslik ja väsimatu Kreeka sümbol Mikis Theodorakis

KAARINA REIN

Chiose saarel olevat VIII või VII sajandil eKr sündinud muistne laulik Homeros. Mõne tuhande aasta möödudes, XV sajandi keskel, olevat seal sündinud Christoph Kolumbus. Kui eelnimetatud on legendid, siis tulevase helilooja Mikis Theodorakise ilmaletulek 1925. aasta 29. juulil selsamal saarel on märksa usutavam. Ent 90 eluaastat on Kreekas meesterahva puhul nähtus omaette, sest tavapäraselt võib seal näha leserõivastes 60–70aastasi naisi. Nooruses väljakujunenud vasakpoolsele maailmavaatele on Theodorakis truuks jäänud ja mõni tema artiklitest, mida ta väsimatult oma veebilehel avaldab (mikistheodorakis.gr ja mikis-theodorakis.net), võivad eestlasi koguni jahmatada. Nii taunis ta väga Euroopa Nõukogu otsust kuulutada kommunismi kuriteod võrdseks natsismi omadega ning kuni 5. juuli referendumini oli ta innukas Alexis Tsiprase valitsuse toetaja. Ent kuna peaminister hiljem referendumi tulemusega ei arvestanud, tõi see kaasa ka Theodorakise terava hukkamõistu. Nimelt ei tunnista ta mingisugust allumist Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi nõudmistele.

Siiski on Theodorakis nimi, mida teavad paljud, kuid vähesed tunnevad teda kui XX sajandi klassikalise muusika autorit. Heli Läätse ja Kalju Terasmaa Emil Laansoo ansambliga esitatud „Tusk“ on vaid väike näide tema kergemast loomingust.

Kuna õpingud on inimese kujunemisel kahtlemata olulised, siis olgu mainitud, et pärast Ateena konservatooriumis Filoktitis Ikonomidise (1889–1957) käe all õppimist (1943–1950) sai Mikis Theodorakisest Pariisis Olivier Mes­siaeni muusika­analüüsi ja Eugène Bigotʼ dirigeerimistudeng (1954–1959). Neid Ateena ja Pariisi aegu loetakse ka vastavalt esimeseks ja teiseks perioodiks tema loomingus.

Theodorakise loomingust on eriti esile toodud tema kolmanda loome­perioodi teoseid „Epitafios” („Surnuitk“), „To Axion Esti“ („Õige on“), „Romiosini“ (lihtsustatult: „Kreeka vaim“). Esimene ja viimane põhinevad luuletaja Jannis Ritsose tekstil, „To Axion Esti“ aga Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Odisseas Elitise poeemil. Kreeka on ikka olnud luuletajate maa ning kui antiikajal esitati luulet valjusti ja muusika saatel, siis tuntumad uuskreeka poeedid on muusikalise väljenduse leidnud just Mikis Theodorakise loomingus. Heliloojat on seejuures mõjutanud nii kreeka rahvamuusika kui ka bütsantsi liturgiline laul. Vana-Kreeka teemalistest helitöödest on Theodorakise kaunimaid teoseid sümfooniline poeem „Kuningas Oidipus“, millel on hingesugulust nii Čiurlionise kui ka GÓrecki loominguga. 1981. aastal alanud neljandast perioodist pärineb suurem osa Theodorakise sümfooniaid ning antiikdraamade ainestikul ooperi- ja lavamuusika.

Nimi Theodorakis tähendab jumala kingitust ning selle helimeistri puhul võib esitada küsimuse, kas leidub teist komponisti, kelle looming on niivõrd varieeruv. Muusikat on ta kirjutanud kõigis žanrides ja igale maitsele: rahvalikud laulukesed, koorimuusika, filmi- ja teatrimuusika, progerokk, kammerteosed, oratooriumid, balleti- ja ooperimuusika, sümfoonilised teosed. Kord kõlab ta loodu kui rahvamuusika, etnodžäss või improfolk, siis jälle voogab kaunilt ning klassikaliselt nagu Čiurlionis või on ärev nagu Straviniski, säilitades seejuures idamaise kõlapildi. Samuti sarnaneb see kohati ansamblite Univers Zero või Henry Cow’ muusikaga.

On kahju, et kogu selle rikkuse juures tuntakse Theodorakise loomingust kõige enam filmile „Zorbas“ kirjutatud tantsu, mille helikeel tulenes peategelast kehastanud Anthony Quinni jalavigastusest. Õlgadest kinnihoidmine ei ole selles rahvatantsuks peetud populaarses sirtakiʼs pelgalt koreograafiline võte ning õigem oleks seda nimetada lonkuri tantsuks.

Kreeka heliloojatest on kõige enam väärtustatud Iannis Xenakist kui tõsise muusika loojat, põhjuseks tema ühtlane eksperimenteeriv looming. Kuulsatest kaasmaalastest peegeldab Eleni Karaindru kreeka nukrust, Vangelis optimismi, ent Theodorakise emotsioonipalett on äärmiselt kirju. Sama sünniaastaga ning eluajal populaarne Manos Hadzidakis ei ulatu tasemelt Theodorakise kõrgusele. Kahtlemata on Mikis Theodorakis mees nagu orkester, kuid õhku jääb küsimus, kellena läheb ta ajalukku. Kas on ta igavene võitleja ja aktiivne ühiskonnategelane, Kreeka sümbol, populaarsete laulukeste sepitseja või suur helilooja, sümfonist ja dirigent või koguni kõike seda korraga?

Lõpetada võiks nobelist Jorgos Seferise luuletusega „Ligo akoma“ ehk „Vaid natuke veel“, mis sümboliseerib nii Theodorakise kui ka üldisemalt kreeklaste elufilosoofiat. Viisistanud on selle mõistagi Mikis Theodorakis, kes on laulu ka ise esitanud, kuid paremini kõlab see ehk tema lemmiklaulja Maria Faranduri tõlgenduses hea akustikaga Herodes Atticuse odeionis.

Vaid natuke veel

ja siis näeme mandlipuid õitsemas,

marmorit säramas päikesekiirtes

ja merepinda lainetamas.

Vaid natuke veel,

et võiksime tõusta kõrgemale.