In memoriam: FRIEDA BERNŠTEIN

FRIEDA BERNŠTEIN

18. IX 1924 – 19. I 2015

Taas üks järelhüüe kunstnikule, kelle elutööks oli muusika. Uskumatuna tundub aja kiire jooks. Alles see oli, kui 1994. aastal tähistasime erakordse pianisti, meie tipplauljate Anu Kaalu ja Hendrik Krummi n-ö ihukontsertmeistri ning tolleaegse Tallinna Konservatooriumi laulutudengite muusikalise juhi ja väärtusliku nõuandja Frieda Bernšteini 70. sünnipäeva.
Alates 1951. aastast, mil kaks kunstile pühendunud noort inimest (Boriss kui kunstiteadlane) ja nende tilluke tütar Jelena vahetasid Leningradi asupaiga Tallinnasse, möödus terve nende aktiivne elutöö Eestis. Selle pere elupäevade viimased kümnendid on möödunud Californias Mountain View’s. Nii lõppeski Frieda Pribluda 18. septembril 1924 Odessas alanud elutee selle kuu 19. päeval Californias. Nende daatumite vahele jäi Leningradi konservatooriumi lõpetamine ning ligi pool sajandit kontsertmeistritööd Tallinna Konservatooriumis.
Boriss Bernsteini raamatu  „Vana kaev“ (tõlkinud T. Kall) esimesel leheküljel on Thomas Manni tsitaat. „Sügav on mineviku kaev. Kas ei tuleks seda põhjatuks nimetada?“ (tõlkinud M. Sirkel). Jah, nii see on. Niipalju, kui oli Friedal õpilasi, on ka erinevaid mälestusi sellest koloriitsest ja kompromissitust kunstijüngrist!
Kui sirvida Helga Tõnsoni biograafilist teost „Hendrik Krumm“, leiab lugeja vahest kõige adekvaatsema info Frieda Bernsteinist kui isiksusest ja kunstnikust. See, kuidas ta kirjeldab tööprotsessi Aleksander Arderi lauluklassis, kus ta oli truuks kaaslaseks kuni professori viimse laulutunnini, väljendab absoluutselt ka pianisti enda suhtumist ja meetodit. Iialgi ei piirdutud ettenähtud ajaga, iga õpilase puhul püüti tajuda õpilase ainukordset häält: „Ta oskas välja tõmmata õpilasest kõige üllama, kõige parema, mille olemasolust too pahatihti
ise ei aimanudki, hellitades teda, kasvatada, uskuda ise kõigesse heasse ning sisendada seda usku oma kasvandikku …“ ( lk 24).
Kõiges kirglik, nõudlik ja heatahtlik. Pikk periood oli töös Krummiga, kus salvestati kõik proovid, kuulati neid seejärel koos ja analüüsiti. Kui Tõnson sai võimaluse kontsertide salvestusi kuulata, siis on ta kirja pannud järgmised read: „Ehkki nende kvaliteet pole alati tasemel, on neile omane loominguline hingus, kunstniku otsene kontakt esitatava ja kuulajaga, mistõttu igal lindile sattunud köhatusel, sosinal, braavohüüdel ja aplausidel on mingi eriline kordumatu võlu. Kas pole liigutav avastus seegi, kui kuuled mitmel erineval etendusel enne tenoripartii raskeid kohti kellegi kiirendatud hingamist või erutatud köhatust? „See on Frieda!“,vastab H.Krumm … Ega’s tema rahulikult kuulata saa.“
Jah, Frieda oli alati kohal – kas saatjana, kas kulisside vahel või saalis kuulajate hulgas.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming