Huik! suureks segakooriks!

Kaspar Mänd: „Meid on Eestis niivõrd vähe, et iga eestlane peabki mitme eest väljas olema.“

Hele-Maria Taimla

Mattias Vihmann

Kaspar Mänd

Mattias Vihmann

Laialdase tegevusega dirigent Kaspar Mänd on rahvusooperi Estonia dirigent, juhatab Otsa kooli sümfooniaorkestrit, enda loodud segakoori Huik! ning osaleb pidevalt muusikaprojektides. Mänd annab endale aru, et aastate pärast võib ta oma ettevõtmistele vaadata hoopis teise pilguga, ent usub, et uudishimu viib teda ja ta kollektiive edasi.

Tuleval esmaspäeval dirigeerib ta Mustpeade majas Uue Tänava Orkestri teist kontserti. Tegu on EMTA ja Otsa kooli vilistlaste ja tudengite kammerorkestriga, mille Mänd kutsus kokku selleks, et aasta jooksul ette kanda kõik Beethoveni sümfooniad. 4.  aprillil kõlavad Beethoveni II sümfoonia, Mozarti klaverikontsert nr 20, solist Johan Randvere, ja Stravinski „Dumbarton Oaks“.

Miks esitada Beethovenit kammer­orkestriga?

Kaspar Mänd: Aja jooksul on igasugust muusikat esitatud vastavalt ajastu normidele ja ideaalidele. On olnud perioode, mil Beethovenile on lähenetud ülijõuliselt, romantiliselt, kui kuulata näiteks Karajani salvestusi. Aga Beethoveni III sümfoonia „Eroica“ esiettekanne oli ühes Böömimaa lossi kammersaalis, mis sarnaneb mõõtudelt Mustpeade maja Valge saaliga. Seega ei saanud orkester olla suur, kogu pompoossus oli kompaktsemas variandis.

Üks su orkestrant ütles: „Kaspar on asja mootor. Meie läheme niikaugele, kui tema meid viib.“ Mida tähendab sulle kunstilise juhi või kollektiivi asutaja roll?

Ma ei ole siin iseendale suurt rolli välja mõelnud. Põhirõhk on muusikal ja idee on esitada neid sümfooniaid, kuid väiksemas koosseisus, kammerlikumalt, ja et see muusika ei mõjuks kauge ja kõrgena, vaid elusa ja lähedasena. Oleme kõik seda repertuaari suhteliselt varakult kuulnud ja ühel muusiku arengu­etapil on hädavajalik seda ka mängida. Tundsingi, et selleks on viimane aeg ja endale üllatuseks leidsin palju muusikuid, kes haakusid selle mõttega.

Plaan näeb ette, et võtame kõik üheksa ette ja teeme ise läbi arengu. Kas mina olen küps või nemad küpsed, et kõik üheksa ette võtta? Ma ei tea, saame näha. Ma ei pea end kindlasti spetsialistiks. Kõige olulisem on uudishimu, küsida, miks ja kuidas seda lahendada, järele proovida. Kindlasti vaatame viie või kümne aasta pärast asjadele teise pilguga. Siis võib see totter paista, aga praegu tundub õige.

Uue Tänava Orkestri debüütkontserdil 29. II kõlas Beethoveni kõrval Mozart ja Mendelssohn. Seltskond noori esitab kuldset klassikat, samal ajal kui paljud teised valutavad südant nüüdismuusika pärast. Veidi nagu vastuvoolu ujumine, kas pole?

Esimese kontserdi kava andis väga konservatiivse sõnumi. Tõesti, kava oli läbinisti tuntud klassikast, seejuures on täiesti põhjendatud, et need lood on ajahambale vastu pidanud. Hea muusika elab üle aegade. Nii mõjuvad ka Beethoveni sümfooniad tänapäevalgi värske või uuena, kui me ei lähene neile muuseumipilguga.

Mis puudutab uut muusikat, siis Uue Tänava Orkestri repertuaar ei piirdu ainult klassikaga. Ka mina olen uuest muusikast väga huvitatud. See kõik moodustab ühe tervikpildi ja tundub täiesti arusaamatu, kuidas me ei mõista oma kaasaegsete muusikat. Inimesed võivad olla üheealised, olla samas keskkonnas, isegi suhelda samas ringkonnas, lugeda samu raamatuid. Mõttetasandil saame üksteisest aru, ent üks ei mõista muusikat, mida teine kirjutab – kuidas saab nii olla?

Milles on siis põhjus?

Blokk on interpreedi poolel: meil puudub harjumus, kokkupuude. Aastakümneid oli siin ühiskondlikust olukorrast tingituna vähe võimalusi nüüdismuusikaga kokku puutuda – ja nüüd on raske 50 aastat tasa teha. Meil ei mängita Pierre Boulezi, Luciano Beriot ja kui keegi seda teeb, mõjub see ehmatavana. Keegi ei oska sellele läheneda.

Seevastu näiteks Pariisi konservatooriumis on elementaarne, et erialarepertuaari kuulub ka kõige uuem muusika, pillist olenemata. Seetõttu on inimesed avatumad erinevale helikeelele ja haaravad noodimaterjali kiiremini. Silmaring on laiem.

Nii et sinu pilti nüüdismuusikast muutis paljuski just Pariisis õppimine?

Absoluutselt. Olin täiesti pahviks löödud, vaadates konservatooriumi klassijärjekorras, mis repertuaariga keegi tegeles. Kes harjutas Beriot, kes Boulezi, Murail’d ja kuni sealsete õppejõududeni välja, kes on aktiivsed heliloojad. Prantslased on muidugi üldse nüüdismuusikaga eesrinnas oma Ensemble InterContemporaini ja IRCAMiga. Mulle tundub, et meile jõuab neist tuultest vähe, Taavi Kerikmäe ja Tarmo Johannes on eestvedajad ansambliga U:, RAM ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitavad päris palju uudismuusikat, kuid seda võiks rohkem olla.

Oleme veel piisavalt noored, et mitte karta ebaõnnestumist. Kui on huvi, tuleb julgeda proovida. See nõuab loomulikult süvenemist, aga just uudishimu peaks olema noorte muusikute seas peamine.

Sama mõtet toetab kontserdisari „Ludus tonalis“, mille üks eestvedajaid oled.

Jah. See, mis Kloostri Aidas kord kuus toimub, on ajendatud samast põhjusest. EMTA viimasel kursusel sattusin Rasmus Puuri ja Edmar Tuulega arutama, et teame inimesi, kes õpivad heliloomingut, aga pole kordagi kuulnud, mis muusikat keegi kirjutab. Kuidas on see võimalik? Ühtlasi, kui kord aastas oli vaja mängida akadeemia orkestriga nüüdismuusikat, oli noorte seas tõrjuv hoiak, et noh, mis nad nüüd siis kirjutavad.

Mõtlesime seda muuta, panna interpreedid ja heliloojad rohkem omavahel läbi käima. Nüüdseks oleme seda teinud poolteist aastat ja interpreedid suhtlevad heliloojatega märksa vabamalt, esitavad muusikat hea meelega, annavad nõu, kuidas pillipärasemalt kirjutada. Ja huvi on küllalt suur: on juba välja kujunenud kindel publik, kuid igal kontserdil näeb ka uusi nägusid. Tore näha, et noorte heliloojate muusika ikkagi pakub inimestele huvi.

Põhitööna oled Estonia dirigent. Mida ooperi- ja balletiteatritöö noorele dirigendile õpetab?

Tohutult palju. See on tõeline elukool. Mul vedas, et sain kohe pärast akadeemia lõppu teatrisse. Alguses õpetas päris karmilt, et koolis võib õppida, aga päris elus juhtub asju, millest pole aimugi. Teatris on mahud teised, repertuaar suur, teosed tuleb ära õppida ja kohe etendustesse sukelduda. Kuigi etendusi on palju, on iga etendus omamoodi. Ja balletiteatris on muusikaväliseid nüansse: ei saa arvestada ainult partituuriga, vaid tuleb silmad lahti hoida. Alati võib midagi juhtuda, dirigent peab kiirelt reageerima, reguleerima, lahendama. Mitte liialt domineerima, vaid olema pigem see, kes hoolitseb, et asi liiguks õiges suunas ja seisaks koos. Aga jah, muusikateater on väga põnev, ideaalis täiuslik kunstivorm. Väga põnev maailm – ja tõeline elukool.

Kui kooliaega meenutada, siis õppisid sina vanalinna hariduskolleegiumis (VHK), samal ajal kui enamik su kolleege-tuttavaid käis muusikakeskkoolis. Mis on VHKs teistmoodi?

Hiljem tagasi vaadates arvan, et väga palju on teistmoodi. Aga ma ei tundnud kordagi akadeemias, et oleksin muusikalise ettevalmistuse poolest kehvemal järjel muusikakeskkooli, Otsa või Elleri kooli kasvandikest.

Minu meelest kasvavad VHK inimesed unikaalses ajaloolises keskkonnas, mis on kultuurist heas mõttes läbi imbunud. Mu erialaks oli muusika, aga sain siin üldkultuuriliselt tugeva kasvatuse. VHK on lähedalt seotud kristliku kirikueluga, mis pole mingist otsast peale surutud, kuid õpilased on kursis kristlike väärtustega ja kirikukalendriga – teavad, miks mida tähistatakse. Ma olen selle kõige üle väga tänulik.

Samuti meeldib mulle VHK puhul, et muusikakool on küllalt väike, seega on eriti tunda õpipoisi-meistri suhet. Ja muidugi pööratakse laulmisele palju tähelepanu. Viimasel laulupeol esindas VHKd kaheksa laulukollektiivi.

VHKs lõid sa segakoori Huik!, kes on koorikonkurssidel väga palju tiitleid saanud. Tüüpiline oleks küsida, mis on teie edu saladus. Siiski arvan, et edu pole teie põhifookus, seega küsin hoopis: mis on teie missioon?

Alguses oli Huik! ühtse taustaga sõpruskond. Praegu on mul soov kasvatada Huik! suureks segakooriks. Eestis tegelikult pole suurt segakoori, kellega saaks esitada näiteks romantismiajastu muusikat, suurvorme, ka Mart Saare muusikat. Tahan kasvatada kollektiivi, mis oma lauljate arvult ja võimekuselt saaks seda repertuaari esitada ning oleks arvestatav koostööpartner ka professionaalsetele kollektiividele.

Ühtlasi on Huik! algusest peale hoidnud väga olulisel kohal noorte heliloojate loomingut, mis on praeguseni iga kontserdi kavas. Kihvt on näha, et koorilauljad vaatavad uuele muusikale pigem innukalt ja huviga. Tegelikult annab noorte heliloojate muusika tooni ka teiste kooride repertuaaris, näiteks Tartu ülikooli koorid, Head Ööd, Vend või segakoor Noorus.

Mida on selle esitamiseks vaja?

Hea eeldus igasuguse muusika esitamiseks on noodilugemisoskus. Ka harrastuskooris võiks igaüks, kellele häält on antud, huvituda noodilugemisest. See ei sisalda ainult sõnu või seda, kas „mummu“ liigub üles või alla. Teha baas­asjad selgeks – helistikud, harmoonia, intervallid – see lahendab juba tohutult probleeme, millega igas proovis tegeldakse. Elementaarsed solfedžoteadmised kiirendavad prooviprotsessi ja teevad kõigil elu lihtsamaks. Seeläbi oleks ka nüüdismuusika esitamine ladusam.

Me ju ikka räägime, et eestlased on laulurahvas. Kahtlemata on koorilaul üks populaarsemaid harrastusi, aga just see kirjaoskus, et noodist saaks ka tegelikult aru, on puudulik. Teiseks võrdlusmoment Lätiga: ma julgen arvata, et meie mõistes väga häid koore on seal palju rohkem. Tundub, et seal on ka nüüdismuusika või erinevate helikeelte viljelemine märksa levinum.

Kui palju selles siis tõtt on, et eestlased on koorilaulurahvas?

Kahtlemata on tõsi, seda näitab laulupeol osalejate arv. Ja pealekasv! Mudilaskooride lauljaid on laulupeol peaaegu 10 000. Püramiidi põhi on lai, oluline on, et huvi jätkuks ka tööealistel inimestel. Muusika mõjub tervisele hästi, laulmine on loov tegevus, mis võib pakkuda sõnulseletamatuid elamusi. See teebki muusika paeluvaks.

Kuid teiselt poolt – koorilaul on nagu tiimitöö, sport. Seda tuleb pidevalt soojas hoida. Koorilaul ei saa olla nagu sallikudumine, et vahepeal jätad kaheks nädalaks töö seisma ja lähed siis kolmandal korral proovi. Vahepeal on toimunud palju asju ja kui sa pole proovis olnud, on see sisuliselt kogu kollektiivile tagasilöök.

Meid on Eestis niivõrd vähe, et iga inimene peabki olema mitme eest väljas, mitte ainult olema oma erialal nii hea kui võimalik. Selle kõrvalt tuleb olla ka võimalikult hea koorilaulja, mesinik või kes tahes. Hea inimene. Alguses oli jutuks Prantsusmaa ja mis kõik seal nüüdismuusikaga seoses toimub, aga suurtel rahvastel on tihtipeale saavutused suuremad, sest konkurents lükkab tagant, paneb inimesed rohkem pingutama. Selleks et meie ühiskond oleks terve ja rikkalik, tuleb igaühel loomulikult oma asjale pühenduda, aga teha ka muud võimalikult hästi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar