Ühel vaimsuse lainel

Igor Garšnek

“30 aastat orelis, Andres Uibo 30/50”: ANDRES UIBO (orel), HORTUS MUSICUS, ORTHODOX SINGERS ja solistid Niguliste kirikus 21. IV.  

Tõdedes, et hiljuti oma 50. sünnipäeva tähistanud Andres Uibo on Eesti silmapaistvamaid organiste, pole tegelikult veel midagi öeldud, kuna seda teatakse niikuinii. Ent kui näeme teda lisaks EMTA oreliprofessori ja Eesti Kontserdi produtsendina, kes aastakümneid vedanud Tallinna rahvusvahelist orelifestivali, on pilt juba täpsem. Kuid kaugeltki mitte ammendav, kuna Uibo loomenatuuri juurde kuuluvad veel tema helilooming, tihe töö mitmesugustes orelifondides ja -ühingutes jpm. Nii et tema koondportree kokkupanek võiks meenutada pigem puslet.

Ja seda muusikalist puslet pandigi kokku läinud reedel Nigulistes, kus oreli taga sai musitseerimas näha-kuulda nii Andres Uibot ennast (ka koos viiuldajast tütrega) kui tema õpilasi. Lisaks tegid kaasa silmapaistvatest interpreetidest kolleegid solistidena ning Eesti tunnustatumaid muusikute kooslusi. Mõnes mõttes oli see justkui galakontsert, et palju esinejaid ja kirju kava. Kuid selles tähenduses ehk mitte, et kogu see pikk programm kulges hästi sidusalt ja ühel vaimsuse lainel. Ning peab rõhutama, et nimetatud sidusust ja vaimsust “tsementeeris” omakorda Andres Uibo enda looming.

Muusikaõhtu emotsionaalselt hästi doseeritud sissejuhatusena kõlas organist Ulla Kriguli esituses Georg Muffat’ (1653 – 1704) Toccata Septima. Muffat, kellelt Bach laenas, muuseas, teema oma “Itaalia kontserdi” jaoks (Albert Schweitzeri andmetel), kõlas antud esituses asjakohaselt barokselt pidulikult. Seda toonitasid ka Ulla Kriguli mängu väljendusrikkalt huvitavad ning samas stiilipuhtad registrite vastandused. Järgnenud kontserdipooles sai kuulda helitöid Bachist Schubertini ning eesti nüüdismuusikast prantsuse XX sajandi komponistide loominguni.

Erkki-Sven Tüüri teose “Spectrum II” (1994) trompetile (Jüri Leiten), orelile (Andres Uibo) ja löökpillidele (Vambola Krigul) minimalismilaadne motiivikorduste süsteem ei laiene kuigivõrd trompeti meloodiaarendusse. Pigem tõmbab märksa avatumasse hoovusse kaasa nii oreli kui (esialgu) delikaatsete värvipillidena mõjuvaid löökinstrumente. Ent muusikaline dramaturgia kerib selles loos oma dramaatilist lõnga kuni n-ö katkestatud kulminatsioonipunktide järgnevusteni, mille käigus näivad kõlavärvid kogu kõlaspektris suisa lõputult laienevat.

Ilusaid hetki oli esimeses kontserdipooles ju rohkesti, näiteks Schuberti “Ave Maria” Mari-Liis Uibo (viiul) ja Andres Uibo esituses – isa ja tütre koosmusitseerimine mõjus ansambliliselt kandvalt juba registrite omavahelise harmoonia mõttes. Ning organist Aare-Paul Lattik näitas end Maurice Durufle’i (1902 – 1986) Sicilienne’i ettekandel hästi virtuoosse värvimeistrina, kelle interpretatsioonilised helimaalingud mõjusid ühtaegu nii kütkestavalt kui kummastavalt, ühtlasi võluvad oma salapärase koloriidiga nii ühtede kui teistena.

Sisendusjõulise punkti pani muusikaõhtu esimesele poolele Andres Uibo esitatud Bachi Fantaasia g-moll BWV 542,1. Uibo registrivalikud mõjusid kõik orkestraalselt juba selles mõttes, et toonitasid ühtaegu nii üldist muusikalis-dramaturgilist arendust kui värvisid majesteetlikult selgeks kogu Bachi teose suurejoonelise polüfoonilise maastiku.

Teises kontserdipooles tuli aga ettekandele Andres Uibo enda helilooming. Peab märkima, et Uibo loominguportfell pole ehk teab kui paks, ent tundub see-eest (vähemalt kuuldu põhjal) olevat päris kaalukas. Hortus Musicuse esituses kõlas Andres Mustoneni juhatusel pooletunnine “Apocalypsis Symphony” (2003/2004), täpsemalt selle oreliteose versioon vanamuusika ansamblile. Helitöö esimesed kaks osa näivad moodustavat oma ülima rahu ja pauside pingestatuse koosmõjus ka ühe mõttelise terviku, samas kui kolmanda osa dissonantsid ja minoorsed kooskõlad moodustavad dramaatilisi konstellatsioone. Ning tsüklit lõpetav “The New Jerusalem” seob oma orientaalsete intonatsioonidega eelmiste osade keskaegse burdooni, rituaalsuse ja meditatsiooni ühte tervikusse.

Päris suure üllatusena mõjus muusikaõhtut lõpetav “Antifoonid Psalmidele 102 ja 104” (2005), mida esitas Orthodox Singers Valeri Petrovi juhatusel. Õigeusu kirikulaulu kaanonid helisevad seda lugu kuulates küll kogu aeg kõrvus kaasa, ent hästi peen dünaamikarežii viitab hoopis XXI sajandi värvimõtlemisele. Väga hea ja detailitäpne ettekanne võimaldas muusika kõikidel nüanssidel hästi väljendusrikkalt kuulajaini jõuda.

Aga mis siin pikalt pajatada – palju õnne, Andres, hea bändikaaslane noorpõlve aegadest!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht