Grigorjeva ja Kõrvits kõnetavad kuulajat vahetult

SAALE KONSAP

Galina Grigorjeva. Nature Morte: „Svjatki“, „Salve Regina“, „Diptühhon“, „Lament“, „Nature morte“ ja  „In paradisum“.  Esitavad Eesti Filharmoonia Kammerkoor,  Theatre of Voices,  YXUS Kvartett,  Conrad Steinmann (plokkflööt),  dirigent Paul Hillier. Ondine, 2016.

Galina Grigorjeva. Nature Morte: „Svjatki“, „Salve Regina“, „Diptühhon“, „Lament“, „Nature morte“ ja „In paradisum“. Esitavad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Theatre of Voices, YXUS Kvartett, Conrad Steinmann (plokkflööt), dirigent Paul Hillier. Ondine, 2016.

Tõnu Kõrvits. Mirror: „Peegeldused tasasest maast“, „Labürindid“,  „Tasase maa laul“ (T. Kõrvits, V. Tormis), „Seitsme linnu seitse und“, „Viimane laev“ (T. Kõrvits, V. Tormis) ja „Laul“. Esitavad Anja Lechner (tšello),  Kadri Voorand (hääl), Tõnu Kõrvits (kannel), Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor,  dirigent Tõnu Kaljuste. ECM 2016.

Tõnu Kõrvits. Mirror: „Peegeldused tasasest maast“, „Labürindid“, „Tasase maa laul“ (T. Kõrvits, V. Tormis), „Seitsme linnu seitse und“, „Viimane laev“ (T. Kõrvits, V. Tormis) ja „Laul“. Esitavad Anja Lechner (tšello), Kadri Voorand (hääl), Tõnu Kõrvits (kannel), Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste. ECM 2016.

Sel aastal on ilmunud kaks autoriplaati: „Nature Morte“ Galina Grigorjeva kooriloominguga1 ning „Mirror“ Tõnu Kõrvitsa loominguga. Peale ilmumisaja ja asjaolu, et tegemist on ühe autori loomingut kajastavate plaatidega, on Galina Grigorjeva „Nature Morte’l“ ja Tõnu Kõrvitsa „Mirror’il“ veel nii mõndagi ühist. Mõlema autori looming seostub mingi üldise traditsiooniga: teosed neil plaatidel on selge vormistruktuuriga, domineerivad klassikalised väljendusvahendid, muusikalist dramaturgiat kannab meetriliselt suhteliselt selgelt organiseeritud helikõrguslik struktuur. Eelmainitu valgustab ehk nähtust, millest on mõlema helilooja muusika puhul räägitud, nimelt võimet kõnetada kuulajat vahetult, s.o eelkõige intuitiivsel tasandil.

Selleks, et mitte tekitada muljet, nagu oleks Grigorjeva („Nature Morte“) Kõrvits(a) („Mirror“) või vastupidi, siis paar sõna ka konkreetsemal tasandil.

Grigorjeva ja Kõrvitsa looming seostub küll üldise traditsiooniga, kuid tegu on siiski erineva traditsiooniga. Galina Grigorjeva on sidunud oma (koori)loomingu n-ö liturgilise tarbemuusika traditsiooniga, Tõnu Kõrvits aga lääne kunstmuusika valda kuuluva meloodiakirjutuse traditsiooniga. Mu väide vajab ehk mõnevõrra selgitamist. Gri­gorjeva viitab oma teostes kas siis teatavate muusika intonatsioonide, vormimudelite ja/või vastavast traditsioonist pärit tekstide kaudu nii vene ortodoksi, kui ka vene paganlikule traditsioonile. Selle all pean silmas, et traditsiooniga seotud muusika on alati funktsioneerinud mingi eesmärgi saavutamise vahendina. Tuues need elemendid üle kunstmuusika konteksti, nende funktsioon küll muutub (need ei teeni enam mingi konkreetse rituaali huve), kuid säilib teatav vahendilisus, kas või muusikaliste ideede aluseks olemise näol.

Tõnu Kõrvits on küll ise rõhutanud (ning on ka teised) rahvamuusika olulisust oma muusika puhul, kuid ometi viitab sellel plaadil salvestatu millelegi muule. Nimelt on selle kindlaks keskmeks Veljo Tormise looming – ja just originaallooming. Kui nüüd lähtuda teadmisest, mida muusikaõppeasutustes järjepidevalt korratakse, et Moskva konservatooriumis õppides olevat Veljo Tormis tunnistanud end olevat Kreegi usku,2 mõjub Kõrvitsa valik omamoodi austusavaldusena komponeeritud meloodiale. Peale Tormise loomingust lähtuvate teoste („Peegeldusi tasasest maast“, Tormise teoste „Tasase maa laul“ häälele, kandlele ja keelpillidele ja „Viimane laev“ meeskoorile, basstrummile ja keelpillidele seaded) on meloodiakesksed ka teised plaadil kõlavad teosed („Labürindid“ keelpilliorkestrile, „Laul“ tšellole ja keelpillidele, „Seitsme linnu seitse und“ tšellole ja segakoorile).

Traditsioonijutt võib ehk huvi pakkuda eelkõige intellektuaalses plaanis. Teoste vahetu vastuvõtu (intuitiivne plaan) osas ei ole seos heliloojate loomingu aluseks oleva muusikaga enam nii otsene. Seejuures ei saa seost ka täielikul määral välistada: teostes esinevad kooskõlad on tihti tertsilise ehitusega, teoste ülesehitus on selgelt jälgitav (teosed on selgelt liigendatud nii vormi üld- kui ka madalamatel tasanditel), peaaegu pidevalt eristub selgelt üks jälgitav (meloodia)liin. Sellised valikud on ilmselt küll suuresti tingitud autorite maitsest, kuid on samuti võimalik, et need tulenevad vähemalt osaliselt heliloojaid mõjutanud traditsioonidest.

Kuigi struktuuri selgust puudutavad märkused kehtivad mõlema autori loomingu kohta, saab siiski rääkida kahest kuulajapositsioonist, n-ö kaug- ja lähivaatest. Esimene iseloomustab Grigorjeva, viimane Kõrvitsa teoste kuulamist. Kaugvaate puhul domineerib teatavat tüüpi paigalseis: Grigorjeva teosed loovad kuulajas mingi stabiilsusseisundi, välistamata seejuures muutlikkust, dünaamilisust detailitasandil. Tõenäoliselt pean siin silmas nähtust, mida autor ise nimetab muusika vertikaalseks mõõtmeks,3 Saale Kareda sügavaks religioossuseks,4 Kerri Kotta ajaülesuseks.5 Kõrvitsa teosed tingivad aga pigem lähedalt vaatamise, s.t kuulaja tähelepanu on suunatud detailidele, nende muutumisele.

Kuulakem!

1 Plaadilt leiab siiski ka ühe instrumentaalteose „Lament“ (2000) plokkföödile.

2 See viitab aga omakorda Cyrillus Kreegi usule rahvaviisidesse ja ühtlasi kasinale meloodialoome oskusele.

3 Jaan-Eik Tulve, Me kõnnime jääl ja jää all on tühjus [Intervjuu Galina Grigorjevaga. – Muusika 2014, nr 1.

4 Saale Kareda, Elavast valgusest Galina Grigorjeva muusikas. – Teater. Muusika. Kino 2015, nr 6.

5 Kerri Kotta, Kolm plaati eesti klassikast: Cyrillus Kreegi „Requiemi“ kaks ettekannet ja „Eesti heliloojad V“. – Teater. Muusika. Kino 2009, nr 1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar