Ester Mägi nonaginta

Urve Lippus

Mõeldes, mida kirjutada Ester Mägist nii auväärse juubeli puhul, kuulasin uuesti läbi paar CDd tema muusikaga – raamatu „Elu ja helid” (koostaja Evi Arujärv, EMIK, Tallinn 2008) vahel olnud CD, Toccata Classicsi (TOCC0054, London 2007) välja antud orkestrimuusika plaadi ja üht-teist koorimuusikast. Nüüd, kus 1960. aastate moodsast muusikast lahutab meid juba täpselt pool sajandit, oli mõneti üllatav tajuda, kui suurel määral eri kümnenditel siinses muusikaelus toimunu tema muusikas kajastub, kuigi omas ajas peeti teda (või pidas ta end ise) konservatiiviks, kes uute suundadega kaasa ei lähe. Tõesti, suure kära ja aplombiga ta seda ei teinud, aga see joon on tema isikus üldse puudu. Millegipärast hakkasid mul kuulates peas ringlema sõnad, millega Karl Leichter väärt muusikat kirjeldas, eriti Leichteri lemmikfraas „seesmiselt läbitunnetatud”. Olen kirjutanud Leichterist kui kriitikust („Müüdi tekkest – Karl Leichter 100” – Muusika 2002, nr 7, lk 34–37): „Enamasti püüdis Leichter [arvustustes] nii muusikat kui esitust lähemalt iseloomustada ja siin peame alustama ta lemmiksõnast „seesmine”, mis reedab tugevat seotust saksa filosoofia ja esteetika traditsioonidega. Muidugi hindab ta kompositsioonitehnikat ja selle olulised aspektid on orgaaniline arendus ning vormi terviklikkus, kuid asjale hinge annab „seesmine” – pinge, väljendustahe, läbitunnetatus, isegi ulatuslikkus, sügavus ja rahu. „Seesmise” mainimine on alati positiivne ja ilma selleta jääb nii hiilgav kompositsioonitehnika kui ka laitmatu esitus „ainult väliseks” ehk nagu poolele teele. Näiteks Kreegi „Requiem’i” kohta kirjutas Leichter, et see on „üksikasjadeni läbi mõeldud, kaalutud, seesmiselt läbi tuntud ja vastavalt vormitud” ja Elleri muusika väljendas „seesmiste elamuste ja valitsevate meeleolude viimaseid, vaevalt märgatavaid peensusi ja võnkeid” [...] Muusikateosele antakse negatiivne hinnang sageli väljendustega nagu „puudub seesmise väljendustahte muusikaline pinge”, „puudus vajalik terviklikkus, mitmekesiduse ühtlus”.” Kogu Leichteri positiivne sõnavara kulub Ester Mägist kirjutades ära, nende väärtused muusikas tunduvad olevat samad. Pärast 1948. aasta kriitikutevastast kampaaniat Leichter arvustusi peaaegu enam ei kirjutanud, nii ei saa ma tsiteerida ta mõtteid Ester Mägi kohta. Küll aga on helilooja ise meenutanud hiljem tema toetust 1968. aastal kirjutatud sümfooniale, kui seda heliloojate liidu töökoosolekul arutati. See arutlus oli talle mõneti pettumus, sest sümfoonia väärtuste asemel olevat kõneks tulnud muusika karmus ja naisterahvale nagu sobimatu dramatism. Kriitikast sümfoonia kohta on Ester Mägi korduvalt rääkinud seoses talle vastuvõtmatu ootuse või klišeega, nagu peaks naine loojana tingimata lüürik olema.

Leichterist läkski mõte esteetikale. Olen üle kümne aasta lugenud EMTAs muusikaesteetika kursust ja aastate jooksul kutsunud klassi mitmeid heliloojaid, et pärast kursuse põhiliste teemade läbivõtmist küsida, mis nad muusika loojatena neist asjadest arvavad. Ester Mägit ma pole tihanud tülitada, kutsusin nooremaid ja neid, keda kooli peal lihtsam kätte saada. Järsku tundus, et lähenev juubel oleks hea ettekääne samu teemasid ka talle arutamiseks pakkuda. Selgituseks teemade valiku ja sissejuhatuste juurde pean lisama, et olen oma muusikaesteetika kursuse üles ehitanud põhiliselt lähtuvalt Carl Dahlhausi ideedest ehk siis tegemist on muusikaloolise lähenemisega esteetikaprobleemidele, mitte süstemaatilise, analüütilise vms võimaliku diskursusega, mis on kindlasti samavõrd olulised, kuid jäävad mulle muusikaloo-alase põhihariduse ja muu tegevuse tõttu kaugeks. Dahlhaus on oma 1960.-1970. aastate artiklites huvitavalt lahanud teose ja žanri mõistete muutumist ajas, „uue muusika” mõistet ja mitmeid teisi probleeme. Saatsin Ester Mägile teemad – ka teistele heliloojatele sai sama tekst saadetud nädalpaar enne teemade arutamist koos üliõpilastega. Ester Mägi eelistas kirjutada ja vabandas, et rääkides kipub tal mõte hajuma.

Ilmselt tundes, et minu sissejuhatused teemadele on adresseeritud temast põlvkonna või isegi paari võrra noorematele heliloojatele, pidas ta vajalikuks lisada: „Küsimustele vastab helilooja, kes on sellest generatsioonist, kellel oli ilus lapsepõli Eesti esimeses vabariigis, kelle noorus algas sõjaga, millele järgnes periood, kus ta sai heliloojaks, kelle muusika kõlas selle aja võimaluste piirides ja kaugustes. Eesti taasiseseisvumine tõi võimaluse trükiste ja plaadistuste kaudu tutvustada oma loomingut kodust kaugemalgi. Uut ei ole nüüd palju kirjutanud, jälgin rohkem nooremate kolleegide saavutusi”.

Suhted teiste kunstidega. Humanismiajast on Euroopa kultuuris valitsenud arusaam kunstidest kui millestki ühtsest, nn kaunite kunstide mõiste, mis kujunes välja XVIII sajandiks. Nende ühtsust on tõlgendatud erinevalt, kuid püsib siiski põhihoiak, et kunstid (kunagi viis: maal, skulptuur, arhitektuur, muusika ja luule; nüüd ilmselt rohkem) ajavad ühist asja igaüks oma vahenditega – kuigi kunstid ehk pole enam kaunid. Milline on muusika koht kunstide seas, kas olete selle üle mõelnud, kas muusikud/heliloojad on osa laias mõttes kunstnike tsunftist või omaette seltskond?

Ester Mägi: „Muusika kuulub kindlasti teiste kunstiliikidega ühte tsunfti kui kultuurielu kujundaja ja rikastaja, saab teistelt kunstidelt loomingulisi impulsse ja annab neid ise. Samal ajal aga eksisteerib ta oma ajalise protsessi ja suure tarbijaskonnaga pisut erinevalt teistest. Meie levimuusika laialt lokkav kõlamine mõjub juba peaaegu massikultuurina. Elitaarne süvamuusika on publiku poolest küll väiksem, kuid meie intensiivse muusikaelu kõrge näitaja.”

Teose mõiste. Carl Dahlhaus ja Lydia Goehr (küllap teisedki) on pühendanud palju arutlusi sellele, kuidas euroopa muusikaloos kujunes ettekujutus iseseisvast ja lõpetatud teosest, kuidas vajadus selle mõiste järele oli mingil määral seotud kaunite kunstide süsteemiga (ka muusikas kui täisväärtuslikus kunstis pidid olema püsivad objektid ehk teosed, kuigi muusika eksisteerib reaalselt ainult ajalise protsessina). Dahlhaus on palju arutlenud teose mõiste lagunemise/lagundamise üle XX sajandi muusikas, tema arvates on see pigem protest (tema arutlused piirduvad siiski kontserdisituatsiooniga) ja võimalik ainult teose endastmõistetavuse kontekstis. Ta väidab, et kuulaja loob mingis ajaühikus kõlanud muusikast oma teadvuses ikkagi lõpetatud üksuse ja mõtleb sellele tagasi kui distinktiivsele teosele. Kuidas käsitlete teost oma muusikas? Kas see on lihtsalt helistruktuuridega täidetud aeg või on neil struktuuridel kogu seda aega siduv terviklik vorm? Kui ei, siis kas asja teosena esitamine on lihtsalt muusikaelu konventsioon? Kas kontsertmuusikas on võimalik, et teose mõiste täiesti kaob? Kas kirjutate muusikat (nt heliinstallatsioone, taustamuusikat), mida kuulatakse teisiti (jätaks kõrvale filmi- ja teatrimuusika)?

Ester Mägi: „Mina armastan muusikas teatud korda, lõpetatud üksust, siduvat vormi. Missuguseks tervik saab, oleneb kirjutatava eesmärgist, tellimusest. Võimalik, et see teose mõiste kord kaob ja ma olen vanamoeline. Ma märkan antud küsimuses ka teose teisendamise võimalust, uute seadete tegemist. Nende tegemine on võimalik ja huvitav hea maitse piirides, aga [see ei tohiks olla] odava populaarsuse sildi all originaali lõhkumine. See pole aus võte, eriti kui minnakse teise autori loomingu kallale.”

Kompositsioonitehnikad, helilooja käsitöö. Kunagi oli selge, et heliloojaks õppimine tähendab harmoonia, polüfoonia ja vormiõpetuse põhjalikke kursusi ja siis nagu oleks käsitöö selge. XX sajandil tuli hulk teistsuguseid kompositsioonitehnikaid. Mida praegu tähendab kompositsiooni õppimine? Kas seda üldse saab õpetada-õppida? Miks vahel öeldakse, et asi on professionaalne, ja teinekord, et on diletantlik, mis on mõõdupuu?

Ester Mägi: „Kompositsiooni õpetamist, kui see on üldse võimalik, võiks nimetada ka juhendamiseks. Teose peab ju ise kirjutama, aga sellele võib keegi julgustava hinnangu anda, kritiseerivat suhtumist arendada kirjutatusse, olla hea maitse nõuandjaks jne, kuni kultuurse harituse kujunemiseni, et tulemus oleks professionaalne. Tänapäeval räägitakse palju nyyd-muusikast, mis baseerub uutel võtetel kompositsioonitehnikas, mida küllap saab otseselt õpetada. Märkan seda, et kui heliloojad räägivad oma uutest valminud teostest, siis [räägivad nad] rohkem ikka kirjutamise tehnilisest küljest kui sisust. Ka kuulaja saab targemaks ja mõistab uut paremini.”

Muusika tähendus või sisu. Jätame praegu kõrvale selle, et muusika on vaieldamatult inimestele tähtis ja tal on meie elus mitmeid funktsioone. Arutleme selle üle, mida kunagi peeti muusika sisuks – helistruktuuridel on oma vorm, kuid kunstiks tõstab need selle vormi sisu. Kas see sisu on muusikaväline (Schumann, Liszt) või spetsiifiline (Hanslick, Brahms), on jälle omaette küsimus, aga sisu on olemas. Tänapäeval on sisu asemele tulnud tähendus (semiootikud, Leonard Meyer jt), kuid küsimus on ikka aktuaalne ja püsib ka kahtpidi vastamise võimalus: ühe arvamuse järgi on olulised üldisemad tähendused ja teise järgi on oluline nn puhas muusika. Milline on teie suhe muusika tähendusse ja kas sellelaadsed arutlused on üldse olulised?

Ester Mägi: „Tähenduse mõiste on mulle võrdlemisi uus, aga need mõlemad, nii tähendus kui sisu on olulised just kirjutajale kui põhimõtteline otsus [kirjutama asumisel]. Seda publikule avaldada muusika kirjeldusena küll vaja ei ole. Tihti seda tehakse, kuid see ei tee muusikat kuulajale selgemaks, sest igaüks kuulab muusikat omamoodi. Võib-olla see pisut suunab teda, aga võib ka eksitada. Teoste pealkirjad annavad vihje, aga ma olen kuulnud ka autorite otsinguid „mida ma teosele nimeks panen?”.”

Uudsus ja individuaalsus. XVIII-XIX sajandi vahetusest saati ehk siis koos kontsertmuusika järjest suurema osatähtsusega muusikaelus on heliloojatelt ja nende üksikutelt teostelt oodatud pidevalt midagi uut. Dahlhaus on arutlenud, kuidas see järjest kontsentreeruv originaalsusenõue sööb ära žanri mõiste ja XX sajandi keskpaigas muutub sarnaseks uute tehnoloogiliste lahenduste ootusega teaduses. Postmodernism on seda ummikut küll lõdvendanud, aga ka praegu (näiteks arvustustes) nagu oodatakse ikkagi heliloojalt midagi uut. Kuidas sellesse suhtuda?

Ester Mägi: „Uudsus on loomingus alati olnud oodatud ja vajalik, ükskõik milliste vahenditega see on saavutatud. XXI sajand on nii rikas ja tehnika ja teaduse areng nii kiire, see on mõjutanud ka muusikat. Sellega kaasa minna ei olegi nii kerge, vajab harjumist. Ma imetlen ja kadestan neid, kes seda oma loomingus suudavad. Aga soovin ka, et sellele lisanduks looja individuaalne nägu, käekiri. Tahaksin teda kuulata omanäolise isiksusena. Mõnel ülimodernistil on see köitev individuaalsus puudu ja hing vajab siis vahel seda vana head, kas barokiga, klassikaga või romantikaga.”

Kas on võimalik olla „oma ajast ees”? Romantiline kujutlus loojast rõhutab sageli seda, et ta on oma ajast ees ja teda ei mõisteta, et alles kunagi tulevikus saavad inimesed aru ta teoste geniaalsusest. Kas see on helilooja puhul võimalik? Kas side elu ja interpreetidega on hädavajalik, et üldse saada heliloojaks? Kas saab sahtlisse kirjutada ja loota, et kunagi hakkavad inimesed neid asju mängima?

Ester Mägi: „Nii võib mõelda ainult geenius või aus autor, kes loodab õnnele, et ta seni mõistetamatu looming leiab avastaja. Selleks on interpreet, kes ongi alati teoste ilmaletooja. Olen tänulik paljudele interpreetidele, kes on mu teosed leidnud, kuigi ma pole kunagi olnud ajast ees. Eriti õnnelikud võivad olla need autorid, kellel on püsivad austajad-interpreedid nagu „ihuarstid”, kellele võib alati toetuda. Nende järgi orienteeruvad ka teised interpreedid ja avalik üldsus.”

*

Siin on puudu paljud teemad, millest just Ester Mägiga oleks mõtet juttu ajada. Eelkõige teema „rahvuslikkus muusikas”, kuid sellest on temaga seoses nagunii kõige rohkem räägitudkirjutatud. Soome muusikaloo historiograafias on tõdetud, et Sibeliuse tõus muusikaklassikute hulka tuli tasapisi koos sellega, et tema muusikast kirjutamisel tõusid esile sümfooniad kui meistriteosed ja soomelikkus nihkus tahapoole. Ester Mägi muusikast kirjutamine on alles algusjärgus, kuid see on tulemas ja loodan, et samalaadse nihkega. Viimasel paaril aastakümnel (tasapisi on liikuma hakanud nootide trükkimine) on tema muusikat avastatud mitmetel maadel, sünnipäevakingiks tõi koorijuht Heather MacLaughlin Garbes Seattle’ist talle oma doktoritöö – kogu Ester Mägi koorimuusika ülevaade, bibliograafia ja seni avaldamata kooriteoste noodistused arvutis (tema koor kannab nime Mägi Ensemble). Ka ise olen kogenud (välismaal) Ester Mägi muusika tutvustamise järel hämmeldunud küsimust: miks me sellest midagi kuulnud pole? Eespool kirjutas ta ise: „[mu] muusika kõlas selle aja võimaluste piirides ja kaugustes.” Ajad on muutunud ja muutuvad edasi, sünnipäeva puhul mõelgem ainult headele asjadele, mis on saanud võimalikuks.