Erkki-Sven Tüür – monumentaalsete kõlade looja

Kerri Kotta

Reedel kõlas Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri VII sümfoonia Eesti esiettekanne.       Kaasaegses muusikas ei ole vist palju olulisi  heliloojaid, kelle loomingus oleks sümfoonial niivõrd oluline koht. Seejuures ei viita see žanrimääratlus Erkki-Sven Tüüri puhul mingilgi määral teatavatele restauratiivsetele hoiakutele, mida võib teinekord tajuda muusika neoromantilistes suundumustes. Sümfoonia tähistab pigem võimalust asetada kõla kui helilooja muusika üks olulisi mõõtmeid täiesti uude konteksti, siduda see muusika dialektilise arenguga ja anda selle kaudu kõlale monumentaalne  tähendus. Järgnevalt tulebki juttu sümfooniast, helilooja suhtest sellega ja kaastundest, mida võib pidada helilooja hiljuti valminud VII sümfoonia üheks juhtteemaks.   

Sümfooniale kui žanrile on ennustatud  lõppu juba XIX sajandi keskpaigast. Seetõttu oleks huvitav teada, mis paneb helilooja tänapäeval sümfooniat kirjutama?

Erkki-Sven Tüür: Siin on mitu põhjust. Ühelt poolt kirjutan ma sümfooniaid protestiks just nimelt suhtumise vastu, mis peab nimetatud žanri väljasurnud või museaalseks nähtuseks. Orkestriteose nimetamine sümfooniaks annab kuulajale teatava võtme, mille abil kuulatavat mõista. Teiselt poolt häirib mind aga kasvav fragmentaarsus, mille kaasnähteks on aina valdavam suutmatus keskenduda sügavamatele ja nõudlikumatele nähtustele. Mõeldagu kas või MTV-formaadile, kus isegi visuaalne osa, mis peaks muusikat tegelikult toetama, on killustatud. Muidugi on need probleemid igal pool, mitte ainult muusikas. Seega on minu eesmärgiks näidata sümfoonia kui žanri elujõulisust, näidata seda kui žanri, mis suudab endasse absorbeerida ja tervikuks liita kõlalise  materjali, mis paradoksaalselt pärineb just nimetatud fragmentaarsest maailmast. Tahaksin näidata, et ka kaasaegses kõlamaailmas on terviklik tunnetus võimalik.     

Kui oluline on sulle suhestuda sümfooniatraditsiooniga? Kas mängid oma sümfooniates sellega teadlikult?

Avatud meeltega kuulates võib viiteid sellele muidugi leida. Sageli sisaldavad minu sümfooniad lõike, mida võib seostada nii-öelda mediteeriva, võitleva, mängiva või juurdleva karakteriga, s.t mingite muusikaliste arhetüüpidega, mis viitavad omakorda sonaaditsükli osadele. Samas ei järgi ma kunagi traditsioonilist vormi. Traditsioonilisel vormil põhineva teose alguses on esitus, millele järgneb arendus.  Mina tahaksin tuua aga kuulaja jälgivate meelte kompleksi ette pigem mingi tekkeloo mikrotasandist kuni tervikteoseni, selle, kuidas atomaarsete algelementide pideva töötlemise kaudu saadakse järk-järgult teadlikuks millestki suuremast. Ma usun, et sellisena on minu dramaturgia kõige lähem Sibeliuse muusikale.       

Aga sul ei ole nagu Sibeliusel ambitsioone anda „sümfoonia probleemile” oma „lahendus”? Tema pööras ju klassikalise dramaturgia pea peale, asendades teemade arengu teemade moodustumisega. Või kirjutada beethovenlikust traditsioonist selgelt distantseeritud, nii-öelda kontsertlikke sümfooniaid nagu Stravinski?

Ei, ma ei tunne vajadust manifesteerida niiöelda  uut lähenemist. Kui see kuidagi minu teostes peaks ilmnema, siis jumal temaga. Ma ei välista, et nii mõnigi lahtiste meeltega või taiplik kuulaja võiks minu muusikas innovaatilisi lahendusi leida. Aga tegelikult, nagu eespool juba öeldud, on mulle tähtis eelkõige kõla ja selle seostamine sümfoonia kui semantiliselt rikka žanriga. Mulle on tähtis, et kuulaja ei suhestuks orkestri kui ajalooliselt välja kujunenud instrumendi, vaid kui modernse meediumiga,  mis suudab peegeldada ka digitaalse helitöötluse ja selle akustiliste järelmitega seonduvat mõtteviisi. On oluline, et kuulaja tunneks minu orkestrimuusikas ära kaasaja kõla.     

Kas siis võiks öelda, et sinu eesmärgiks on  kõlast monumentaalse nähtuse kujundamine? Asetada see konteksti, kus traditsiooniliselt nähakse motiive ja teemasid?

Tabad naelapea pihta! Pärast Ligetit ja Lutosławskit on võimatu sellest nähtusest mööda vaadata, kuid sümfoonia keskse komponendina ei ilmne selline mõtteviis vist just tihti.       

Kas teed kõlast nii-öelda visandeid enne partituuri kirjutamist?

Jah, ma mõtlen sellele väga palju. Joonestan mitmemõõtmelisi graafikuid enne komponeerima asumist, ja sügavusmõõtme moodustab just nimelt kõlavärv. Pean kõla dramaturgilises mõttes väga tähtsaks. Eks nii-öelda kõlakeskseid kompositsioone ole palju tehtud,  kuid usun, et kõlaga on võimalik veel lõputult mängida, kui ühendada see vektoriaalsete häältejuhtimisprintsiipidega. Rääkides kõlast ja selle seostest oma komponeerimispõhimõtetega, näib, et olen oma hääle leidnud alles V, VI ja VII sümfoonias. Varasemad sümfooniad on seotud modaalsete ja atonaalsete väljade suhestamisega ja kuuluvad sellistena hoopis teise sahtlisse.       

Kas muusikas eksisteerib ka eetiline mõõde? Või on muusika peaasjalikult esteetiline nähtus? Kas sa vaevad end üldse selliste küsimustega?

Eks ma vaevan küll. Kuid ma ei nimetaks neid asju nii. Ma vastutan iga noodi eest ja olen üsna halastamatu ja valiv selle suhtes, mida kirjutan.  See, mida ma teen, peab mind kõnetama ja olema selle asja jaoks ainuomaselt õige. Mulle on tähtis jääda truuks oma loomusele ja mitte püüda tuult väljal. Kui sul on selge nägemus, siis sa puhastad ja kirgastad seda ja seda tehes oled lausa sunnitud endale mitte järeleandmisi tegema. Aga ma ei tahaks siin suuri sõnu teha. Ma ei lahutaks ka eetilist esteetilisest, need on tegelikult ühe asja kaks külge.       

Sinu VII sümfoonial on omamoodi ambivalentne pühendus? (Sümfoonia on pühendatud Tenzin Gyatsole ja tema elukestvatele püüdlustele.) Ühelt poolt on see pöördumine justkui era-, teiselt poolt jälle ametiisiku  poole.

Jah, see, et ma ei kasuta mitte tiitlit, vaid lihtsat munga nime, näitab, et ma ei pöördu ikooni, poliitiku või ametiisiku poole, et mulle ei ole esmajoones tähtis institutsioon, vaid inimene, kes seda täidab. See on pühendus isikule, kelle olemus on kaastundest, mõista püüdmisest ja kõige paremas tähenduses alandlikkusest niivõrd täidetud, et seal pole kõige vähematki sellest, mida võiks nimetada kõrkuseks. Kuid  lisaks sellele, et ta on mõistmise ja rahu saadik, on ta ka ühe iseseisvuse kaotanud rahva eestkõneleja, selle juht eksiilis. Pühendus peaks hõlmama kõike eelnimetatut.     

Kasutad oma VII sümfoonias esmakordselt  koori.

Ettepanek komponeerida koorisümfoonia tuli Paavo Järvilt ning oli mulle atraktiivne. Esimene mõte oli seda teha teistmoodi, mitte traditsioonilisel viisil, mille puhul koor lisatakse alles kulminatsioonis. Teos koosneb neljast lainest, mille sees hulk väiksemaid ja nende sees omakorda veel väiksemad. Seega võib rääkida fraktaalse mõtlemise mõjust. Dramaturgilise sõrestiku, s.t draama kujundamiseks  vajaliku energia annab ikka orkester, aga selle sõrestiku sees ja vahel on väiksed aknad, mille kaudu võib näha hoopis teist maailma – koori. Koori ülesandeks on edastada aforistlikke katkeid mitmetest kultuuridest pärit tekstidest või ütlustest. Need katked on valitud nii, et kui võtta autorid tagant ära, jääb mulje, nagu need oleks kirjutanud üks inimene. Selle kaudu tahan osutada sellele, mis on igas kultuuris olnud läbi aegade oluline.  Seega – koor on sümfoonias oluline, kuid ta on traditsioonilise koorisümfooniaga võrreldes pigem taustal kui esiplaanil. Samuti on koori dünaamiline skaala valdavalt vaiksema poole peal. Samas, tekst esitatuna koos muusikaga hakkab viimast paratamatult kommenteerima ja selles mõttes on see minu eelmiste sümfooniatega võrreldes ikka väga teistmoodi lugu.   

Eesti heliloojad on pühenduste kaudu andnud oma teostele viimasel ajal selgelt sotsiaalse mõõtme. Arvo Pärt pühendas oma IV sümfoonia Hodorkovskile ja nüüd sina  oma VII sümfoonia dalai-laamale.

Minu pühenduse puhul on tegemist selle sammu olulisuse puhtalt isikliku äratundmisega. See tekkis kaasamõtlemisest ja -tundmisest, mida võiks alati rohkem olla. See pühendus vallandab iga kord väikse reaktsiooni, kui teost ette kantakse. Minult hakatakse selle kohta küsima, mille tulemusena see teema jõuab ka ajakirjandusse. Ma ei arva muidugi, et sellest midagi väga muutuks, kuid see oleks  ikka tilgake karikasse. Kuna antud teema läheb mulle korda, siis ütlen ma selle välja ja kõige parem on mul teha seda seoses oma loominguga. Olen lõpuks ju ka sotsiaalne olend. Tunnen, et viimasel ajal on mulle oma mõtete väljaütlemine olulisem. Võiksin ju anda järele, tunda teatud nähtuste suhtes tülgastust ning anduda eskapismile, aga ma ei leia, et see annaks mulle parema positsiooni. Ja, nagu öeldud, pole mul illusioone poliitiliste protsesside mõjutamise osas, kuid olen vähemalt oma suhtumise välja näidanud. Eks ma ole ka varem suud pruukinud. Kui sa oled oma teostega raadios, kontserdisaalis, plaadiriiulil jne, siis midagi teed sa sellega niikuinii. Mingis mõttes võib seda helilooja poliitiliseks tegevuseks pidada küll.       

Jah, ja ega sellel ei ole ju midagi viga.

Muidugi. Oma tegevuse kaudu lisan ma mingitki energiat kõigesse sellesse, mida loovad inimesed teevad, ja seeläbi saan ma seda maailma ka natukene muuta. Kas vähem või rohkem, aga sellisena on see lihtsalt minu osa. 

Sümfoonia arvustustes on mainitud erinevaid stiile nagu barokk, minimalism, rokk, millel on väidetavalt oluline osa sinu VII sümfoonias.

Ei, midagi sellist seal tegelikult ei ole. Arvan, et siin läks jälle nii-öelda „vana plaat käima”, stiililised viited võisid mängida mingit rolli minu varasemas loomingus. Tegelikult on tegemist  ühtse materjaliga. Keegi kuulis mingis kihis regulaarset meetrikat ja siis arvaski kohe, et tegu on minimalismiga. 

Sümfoonial on ka alapealkiri – „Pietas”?

Jah, ja see peaks kõige üldisemas mõttes viitama kaastundele või empaatiale.  Kaastunde teema pole sümfooniast rääkides just kuigi tüüpiline. Teemadena on traagika, lein, religioossus, transtsendents, müstika jne hoopis tavalisemad. Ma tahaks, et see pealkiri kutsuks järelmõtlusele või kontemplatsioonile. Juba mainitud suured dramaturgilised lained, kõik see, mis leiab aset orkestris, võiks peegeldada inimese sisemist kasvamist, võiks sellisena olla omamoodi paralleelmaailm tsitaate esitavale  koorile. See läheb muidugi mõnevõrra primitiivseks, kui katsuda seda niimoodi otse sõnastada. Aga, jah, see muusika peaks kutsuma üles endaga töötamisele, oma mina kasvatamisele. Äkki see olekski selle teose ülim mõte. 

Kaasatundmine on võimalus mõista? 

See oleks, jah, mõistmise algus.   

Kuidas sattus Jimi Hendrix tsiteeritavate seltskonda?

Eks ta üks mässav roki-ikoon ole, kes on pärit naiivsetest „make love not war” lillelaste kuldsetest  kuuekümnendatest. Kuid vaatasin, et tema tsitaat „When the power of love overcomes the love of power, the world will know peace” („Kui armastuse jõud ületab jõuarmastuse, saab maailm rahu maitsta”) sobib vägagi kokku Buddha, Mahatma Gandhi, Püha Augustinuse ja ema Teresa ütlustega. Muide, lisaks Jimi Hendrixile sisaldub sümfoonia tekstis ka üks Deepak Chopra ütlus. Ma tahtsin puudutada kõike: popkultuuri, iidseid pärimusi, kristlikku  tausta jne. Teksti ei ole tegelikult palju ja nagu öeldud, oli mulle tähtis eelkõige selle sisuline terviklikkus.   

Sümfoonial on, nagu öeldud, neli osa või see koosneb neljast suuremast lainest, meenutades sellega justkui klassikalist  sonaaditsüklit.

Jah, see arvustaja, kes nii väitis, oli ka kava lugenud (mis näitab seda, et peab olema hoolikas selles suhtes, mida oma teosest kavalehele kirjutada).     

Aga samuti on kirjutatud, et siin ei maksaks otsida beethovenlikku lõpplahendust. Kas  see on ka pärit kavalehelt?

Ei, need pole enam minu sõnad. Jah, ma olen sellega nõus selles mõttes, et sümfoonia lõpus ei edastata mingit lõplikku tõde või lahendust kõigi jaoks. Buddha ütlus „We are what we think. All that we are arises with our thoughts. With our thoughts, we make our world” („Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud.” – Linnart Mälli tõlge, vt Dhammapada. „Budismi pühad  raamatud” I) peaks sellisena viitama tõdemusele, et igaühe suhe maailma ja iseendaga, ka kõige üldisemate tõdede osas, sõltub inimesest endast. Pole tõde plangu peal!     

Kuidas sinu teoseid vastu on võetud?

Näib, et väga negatiivselt minu muusika suhtes välisajakirjanduses suud ei pruugita. Või kuidas võtta? Mõnikord on öeldud ka krõbedamalt. Minu teosed jooksevad nii-öelda tavalistes kontserdiprogrammides, mitte ainult pühendunute ringis korraldatud festivalikontsertidel. Ja kontakt publikuga on tugev.       

Muusika arengu teemaga seonduvalt mainisid kunagi, et viimased olulised uuendused, mis muusikalist taju suurel määral teisendasid, olid minimalism ja spektraalmuusika. Kas oled veel midagi uut avastanud?

Praeguses seisus ei tundu muusika üldine pilt olevat minu jaoks enam nii oluline, nagu see oli  üheksakümnendate alguses. Olen lihtsalt niivõrd omaenda asjas sees. Samas, kui vaadata, mis on toimunud näiteks Lindbergi või MacMillaniga, s.t heliloojatega, kes nagu minagi keskenduvad eelkõige orkestrimuusikale, siis võib täheldada küll mingit teise tasandi sünteesi olemasolu, mille puhul võrdlemisi range struktuur on ühendatud üllatavalt värvilise ja akustiliselt põneva kõlaga. On muidugi ka niiöelda nirusid näiteid nagu neoromantism.       

Kas sa oled nõus, et sind nimetatakse sümfoonikuks?

Kui ma oma esimese sümfoonia kunagi ära restaureerin, siis võib. Aga lõppude lõpuks, kui mulle koogud kaela riputatakse, ega ma neid siis põõsasse ei viska.       

Mis on hetkel teoksil?

Praegu on käsil kaheksas sümfoonia Šoti Kammerorkestrile, mis erinevalt siin räägitust on kammerlik. Kasutan seal ainult ühte löökpillimängijat. 

See viimane on sinu muusikakontekstis tõesti vägagi kammerlik žest. Pärast kaheksandat tuleb aga üheksas. Ega sa selle ees hirmu ei tunne?

Mul on veel aega. Pärast kaheksandat ei ole mul plaanis kohemaid uut sümfooniat kirjutada.  Tulemas on mitmed muud teosed, sealhulgas keelpillikvartett. 

Teine?

Jah, nii üllatav kui see ka pole, ei ole ma pärast kvartetti Urmas Kibuspuu mälestuseks midagi selles žanris kirjutanud.     

Kas sa kommenteeriksid ühe peakorraldajana ka 20. – 25. oktoobrini toimuvat festivali „NYYD”? Näiteks, miks on selle keskmeks valitud muusikateater? Kas rõhutamaks, et nii-öelda puhta muusika aeg on  läbi?

Ei, mitte seda. Peamiselt oleks see lihtsalt uue muusika maailma ühe dominandi väljatoomine. Sellisena ei ole see kindlasti ainus, kuid seal juhtub palju; see on omaette haru ja hästi põnev.     

Tänan intervjuu eest!

Samad sõnad! Oli meeldiv vestelda!

Vestelnud Kerri Kotta

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming