„Elus asja“ võlu

Ansambel U: uusimal plaadil on ainult kontserdivõtted.

MERIKE VAITMAA

U: aastal 2015 tähendab kooslust Helena Tuuling, Vambola Krigul, Merje Roomere, Taavi Kerikmäe, Levi-Danel Mägila ja Tarmo Johannes.

U: aastal 2015 tähendab kooslust Helena Tuuling, Vambola Krigul, Merje Roomere, Taavi Kerikmäe, Levi-Danel Mägila ja Tarmo Johannes.

Tarvo Hanno Varres

Esitlusel kuuldus mängijate seast arvamus, et see on nende parim plaat. Püüdes aru saada, miks, kuulasin uuesti kaht eelmist ega saanudki aru, et need oleksid vähem head. Kontserdisalvestisel on „elus asja“ võlu, kuid ma pole kuulnud ka ühtegi U: stuudiovõtet, milles elu puuduks.

Nii, nagu iga nende kontserdikava on hästi kavandatud tervik, on eri kontsertidel ette kantud teoste kava plaadil alati uus tervik.

Esimesel CD-l „U:“ (2009) on valik 1970. aastatel sündinud eesti heliloojate U:le kirjutatud teoseid aastatelt 2004–2007. Ansamblil oli juba, millest valida; kõik teosed on jäänud ansambli püsirepertuaari.

Teisel CD-l „Protuberantsid“ (2011) on 2006. – 2009. aastate heliloomingut Soomest, Eestist ja USAst. Kerri Kotta intrigeeriv hinnang „peaaegu liiga täiuslik“ (Sirp 17. VI 2011) sisaldab ka rahulolematust: „ … võiks olla veelgi parem, kui interpreet siin nii täielikult heliloojas ei lahustuks“. – Kahtlane, kas interpreedi rolli (veelgi) tähtsustama sobiksid just need väga komplitseeritud teosed, nagu on eriti soomlastel, kellest kaks said kompositsioonitehnilise põhja hard-core modernistilt ja legendaarselt õpetajalt Paavo Heininenilt ning kolmas tema õpilastelt. Helilooja suhtub interpreedi perfektsionismi selgelt: „Need ambitsioonikad eestlased lihtsalt ei salli keskpärasust“ (Kimmo Kuitunen CD-tekstis).

Teosed uuel CD-l, loodud 90 aasta vältel, on väga erinevad. Stiililt lähedased autorid – Kozlova-Johannes ja Tulve; Wolff ja Cage – on paigutatud lahku. Seda ootamatum on, et kogu kava järjest kuulates avastad kõrvuti asetsevad teosed omavahel suhtlemas, heade kammermuusikute sarnaselt: partnerit kuulates ja kuuldule muusikaliselt reageerides.

„Horisontaalid“, ebatanjalikult muutlik ja rahutu lugu, võiks tunduda rabedana, kui poleks ühtlasi väga kontsentreeritud. Kahe peamise kujundi – helisev aleatooriline kõlakogum kõrgregistris ja kiirelt suunda muutvad glissando’d – vaheldudes kasvab intensiivsus tšello glissando’dega lõpuni.

Sellisest ägedast lõpetusest otsekui ehmunult algab järgmine teos kindla kõrguseta helidel. Christian Wolff, viimane veel elav helilooja Cage’i 1950. aastate mõttekaaslaste ringist, oli ka üks rühmituse ideolooge. Just tema kinkis Cage’ile hiinlaste iidse „Muutuste raamatu“, lugedes leidis Cage komponeerimisviisi, mida oli juba otsinud, ja alguse sai juhusemuusika. Wolffi teose „Sticks“ cage’ilikud esitusjuhised annavad interpreedile peaaegu täieliku vabaduse: „Tekita mitmesuguste pulkadega helisid teistel instrumentidel, pikemalt ja lühemalt. Ära vigasta puid ega põõsaid, ära murra midagi peale pulkade. [—] … ümise madalal noodil. [—] Saab läbi ka ilma pulkadeta, kuid mängi helisid ja tundeid, mida arvad sündivat pulkadega ettekandel“. Teos kuulub sarja „Prose Collection“, ent U: hästi ajastatud lõikudega ettekandes kuuldub lühinäidendina – keeles, millest sa ei tea ühtegi sõna, aga autoriks pead Samuel Beckettit.

Helena Tulve „Rimlands III“ alapealkiri „Pathless Land“ ehk „Teeradadeta maa“ võiks olla Becketti pandud, teos ise on sisekaemuslik: vaikne rännak hingemaastikul.

Gérard Pape’i „Aja ja ruumi harmooniad“ algab Tulve loodud kaunist vaikusetsooni respekteerides. Kontrastiks kujuneb teose põhiosa – üha jätkuv tõus, umbes nagu Ligeti etüüdis „Lõppematu sammas“ („Coloana infinită“), aga mitte turvalistel klaveriklahvidel, vaid mikrointervallidega helirida pidi sümfooniaorkestris kuue solistiga (U: liikmed). Helitugevus jõuab maksimumi juba siis, kui lugu on poole peal, kuid helisein näib endiselt kasvavat ja tihenevat. Enne müraseinaks muutumist lugu siiski lõpeb, õigupoolest katkeb.

Autor, New Yorgis sündinud Prantsusmaal elav helilooja, on autsaider – eeskätt psühholoog ja psühhiaater, kompositsiooni õppinud eraviisiliselt. Oma kirjutistes väidab Pape kasutavat peale mikrointervallide ka mikrovältusi, mikro-tämbrimuudatusi jms. Aja ja ruumi üle filosofeerib ta mitmes teaduskirjandusele toetuvas essees. Iseasi, kas nende lugemine muudaks meie harjumust kuulata muusikat kui ajalist kunsti, isegi kui suudaksime täielikult mõista väidet, et aja olemasolu on illusioon?

„Oo …!“ reageerib Pape’i vägevale orkestrikõlale Kurt Schwittersi „Ursonate“ ehk „Algsonaat“. Schwitters on tuntud eeskätt Dada rühmitusega seotud visuaalkunstnikuna, eriti kui modernkunsti üks esimesi kollaažide tegijaid (juba 1918. aastal). Ta ise nimetas neid mertspiltideks (Merzbilder; Merz, tema tuletis sõnast Kommerz, tähendas tema jaoks kommertsi vastandit). Raoul Hausmanni luuletusest „fmsbw“ inspireeritud „Ursonate“ on samuti üks esimesi – seda helipoeesias, luules, mis pole lugemiseks, üksnes ettekandmiseks. Seos muusikaga ilmneb peale sonaadi ja selle osade nimetuste ka struktuuris, sonaaditerminitega tähistatud liigendus on märgitud partituuri, s.o asemantilisse teksti. Soovitud väljendus­intonatsioonidele osutavad lihtsad kirjavahemärgid, toimides niisama hästi või pareminigi kui nüüdisaja populaarsed emotikonid. Näiteks:

Rum!

Rrummpff?

Rum!

Rrummpff t?

Rr rr rum!

Rrummpff tll?

Rr rr rr rr rum!

Schwitters luges sonaati publiku ees umbes kümne aasta vältel. Veebis võib kuulata osi teose salvestiselt tema enda ettekandes, mis osutub kainelt analüütiliseks. Muudel salvestistel loevad üksikud näitlejad või lauljad, leidus ka üks tavatu repertuaariga vokaalansambel. Instrumentaalansambli U: esitus on kõige huvitavam, kõige musikaalsem, eriti – tänu vaheldusrikkale rütmile, mis lähtub loetava teksti enda rütmidest.

Cage’i teos „Radio Music“ pärineb ajast, mil raadio oli igapäevaelus ülitähtis. Üksikasjalikus tabelpartituuris on täpsete arvudega määratletud ka raadiote helisagedused lühilainealas. Kui ettekirjutatut järgida digitaalajastul, saadakse tulemuseks muidugi peamiselt vaikus. Seetõttu kasutatakse kaudseid lahendusi, püüdes tabada cage’ilikkulamaailma, milles U: on kahtlemata õnnestunud.

Plaadi viimane teos, Andrus Kallastu „Tropus De profundis“, on autorile iseloomulikult temperamentne nagu märulifilm, kuulaja huvi kõlasündmustiku vastu aitab hoida vaheldusrikas tämbrikasutus. Hästi teostatud on ka pidurdamise ja eemaldumisena mõjuv lõpulõik.

U: aastal 2015 tähendab kooslust Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Vambola Krigul (löökpillid), Taavi Kerikmäe (klaver), Merje Roomere (viiul) ja Levi-Danel Mägila (tšello). Paari esimese aastaga (2002–2004) välja kujunenud koosseis on olnud peaaegu püsiv, vahetunud on üksnes klarnetist: 2008. aastal lahkus ansamblist Meelis Vind ja tuli Helena Tuuling.

Nad jõuavad esineda kõikidel nüüdismuusikafestivalidel Eestis ja mujalgi ning anda eraldi kontserte. Oivaliselt kavandatud ja esitatud oli tänavu märtsis lõppenud üheksaosaline sari „URR – U: kontserdid rahvusringhäälingus“, milles teoseid kommenteerisid Tarmo Johannes ja Taavi Kerikmäe. Sari kestis kaks aastat, kuid võib jätkuda pärast Eesti Raadio 1. stuudio remonti.

U: plaadid on väärt plaadid, aga ansamblit peab vähemalt vahetevahel nägema ka kontserdil. Pealegi on nende repertuaaris teoseid, millesse annus teatrit on juba sisse kirjutatud. Ehk õnnestuks neil teha ka DVD? Ehk leidub koguni režissöör, kes mõistab, kui huvitav on jälgida häid muusikuid mängimas, just sellistena, nagu nad on, ilma et neid peaks grimmi ja kostüümiga tulnukateks muutma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht