Edu taga peab olema kvaliteet

Virgo Sillamaa: „Me kõik võidame sellest, kui ühel muusikul, aga ka filmikunstil, läheb hästi, sest kõik see sulab kokku oma kultuuri ja uudisloomingut väärtustava riigi kuvandiks.“

KAI KIIV

Tänavu veebruaris andis Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) USAs ja Kanadas kaksteist a cappella kontserti Kaspars Putinši juhatusel ning neli kontserti Sarasota orkestriga Anu Tali dirigeerimisel. Enne pikale turneele asumist kutsuti oma proovisaali arutlema eesti muusika ekspordi üle. 26. I osalesid vestlusringis Karina Lundström (Lundström Arts Management, Iirimaa), Virgo Sillamaa (Music Estonia), Märt-Matis Lill (Heliloojate Liit) ja Esper Linnamägi (EFK). Vestlust juhtis Helen Sildna (Tallinn Music Week).

Anneli Ivaste

Eesti Filharmoonia Kammerkoori proovisaalis vestlevad Karina Lundström, Märt-Matis Lill, Virgo Sillamaa, Esper Linnamägi ja Helen Sildna.

Anneli Ivaste

Helen Sildna: Suur aitäh EFK-le sellist arutelu korraldamast, väga tore on teile külla tulla ja tähistada midagi, mille üle kõik võime uhked olla! Selles kontekstis on väga hea rääkida eesti muusika üldisest olukorrast, sest meil seisavad ees väga olulised ajad: 1. VII võtame üle ELi eesistumise ning 2018. aastal tähistame riigi 100. aastapäeva. Seepärast on igati aktuaalne rääkida sellest, kuidas eesti muusikal ja kultuuril rahvusvahelisel areenil läheb. Püüame ühiselt mõelda ka sellele, kuidas seda tööd edaspidi veelgi paremini planeerida ja rohkem koostööd teha ning mida üksteise kogemustest õppida.
Karina Lundström, kuidas eesti muusika sulle väljastpoolt vaadatuna tundub, milline on selle kuvand? Kas võiksid rääkida ka oma koostööst EFKga?
Karina Lundström: Olen Iirimaal aastaid tegutsenud professionaalse kammerkoori mänedžerina. Kui ma 2007. aastal oma agentuuri otsustasin asutada, siis ikka suurest armastusest kammerkoorimuusika ja EFK vastu. Seda koori teab igaüks, kes, olgu siis laulja või mänedžerina, on professionaalse koorilauluga vähegi kokku puutunud. EFKst peetakse koorimaailmas tohutult lugu! Samal ajal on võimatu seda koori ette kujutada eesti muusikata, sest nad laulavad seda niivõrd hästi ning koorile kirjutavad suurepärased heliloojad. EFK on väga kõrge kunstilise tasemega koor ja sel põhjusel võtsingi vastu Esper Linnamäe paari aasta taguse pakkumise aidata neil Iirimaal ja Inglismaal kontserte korraldada. Pöördusin Dublinis otsemaid ühe kontserdisaali poole, kus oldi nõus juba 2017. aastal kontserti korraldama. Ent kui saime teada, et 2018. aasta on Eestile märgilise tähendusega, siis lükkasime kontserdi edasi. Nii et huvi on kindlasti olemas! Takistuseks võib pigem olla rahaliste vahendite puudus või ka see, et kõik saalid ei ole kammerkoorile akustiliselt sobivad. Seetõttu on tulnud palju küsida ja uurida, aga mõningad variandid on siiski juba silmapiiril. Muide, iiri amatöörkoorid armastavad väga Arvo Pärti, ta on siin omamoodi ikooni staatuses. Ka Veljo Tormist teatakse hästi, ent oleks tore, kui tuntaks ka teisi heliloojaid, nii et kontserdikavad võiksid koosneda täielikult eesti muusikast. Teisalt oleme üritanud veenda ka Kaspars Putniņšit lisama EFK kavva mõningaid iiri heliloojate teoseid – peamiselt selleks, et kohalikke rahastajaid rõõmustada.
Minu agentuuri ainus kriteerium on see, et ma töötan vaid väga kõrgel kunstilisel tasemel artistidega, sest partnerlus on koostöö, mis põhineb usaldusel. Kui need nõudmised on täidetud, siis koostöö toimib ning võimaldab edukalt vahetada ideid, mida ja kuidas edasi teha. Turg on nii pidevas muutumises, et pean vähemalt kord aastas oma arusaamad üle vaatama leidmaks promootoritega suhtlemisel uusi viise. Rääkisin just ennist Esperile, kui vajalik on koorile laiema kuvandi loomine, sest selle abil jõuame ka suurema publikuni. Ühismeedia tähtsust ei maksa alahinnata: on vaja, et koori videod oleksid YouTube’is, samuti on vaja suhelda fännidega Facebookis. Võib-olla on see aasta pärast teisiti, kuid praegu on ühismeedia väga oluline. Oma tegemistest teadaandmiseks tuleb kasutada iga võimalust ja selleks sobivad kõik kanalid. Turnee pakub suurepäraseid vahendeid huvi äratamiseks. Koori tegemistest võiks keegi iga paari päeva tagant näiteks blogida. Kõikvõimalikud meediakanalid tuleb ära kasutada, sest kui agent pöördub promootori poole, siis on kõigile kasulikum, kui tal on olnud võimalus artisti eelnevalt kuulda ja ta on tema tegemistega kursis.
Sildna: Millised on turnee kavandamise peamised etapid ja tähtsamad ülesanded? Rõhutad artisti turustamise vajalikkust, ent millal tuleb artistile reklaami tegema hakata? Kas see protsess algab kohe, kui oled promootoritega kokkuleppe saavutanud?
Lundström: Kõik saab alguse esimestest vestlustest artistiga, eriti üksikprojekti puhul: millal kontsert toimub ja kus? Millised on rahalised võimalused, mis toimub enne, mis pärast? Püüame määratleda artisti potentsiaalset arengut. Kõik need aspektid on olulised ka  promootorile, sest siis on selge, mida mul talle pakkuda on. Oluline on ka promootori valik, ja kui EFKst rääkida, siis see, kas ta on võimeline koori turustama. Kas ta on enne koorikontserte korraldanud? Selle Dublini kontserdisaaliga, kuhu pöördusin, oli asi selge: seal on rahvusvahelisi koorikontserte viimastel aastatel olnud palju. Kummaline kokkusattumus: kui läksin sinna EFKst rääkima, siis enne kui ma midagi öelda sain, küsis direktor, ega mul ühtegi head koori ole talle soovitada. Loomulikult mul oli – EFK! See oli minu elu kõige lihtsam tehing! Sealt edasi hakkasid tekkima uued kontaktid. Näiteks Corkis on väga hea korraldusega saal, ent selle akustika ei sobinud. Ometi toimub seal erakordselt heal tasemel koorifestival, mille korraldajad olid kohemaid EFKst huvitatud, sest nad teavad koori ja selle vajadusi, ühtlasi tunnevad ka oma publikut ja tema maitset. Nii et professionaalse koori vaatepunktist on oluline osata valida  promootor, kes on kõigi nüanssidega kursis.
Sildna: Kui sa oled rääkinud promootorite või ka üksikute kontserdikorraldajatega, siis kuidas sa hindad ühe Eestist pärit koori taustal meie muusika, heliloojate ja ka riigi tuntust? On need sinu kogemuse järgi tugevad müügiartiklid, mis uudishimu äratavad või on siin peamine trump siiski EFK professionaalsus?
Lundström: EFK puhul ei ole oluline ainult tema kõrge kunstiline tase, vaid ka ainulaadsus, mis seisneb koorile omases erilises kõlas ja nüüdisaegses repertuaaris, mida maailma eri paigus väga hästi teatakse ja mida publik üldiselt väga armastab. Ma ei tea ühtegi teist professionaalset koori maailmas, kes oma heliloojate loomingut sellisel määral propageeriks nagu EFK – ka selles mõttes on ta haruldane. Mujal maailmas on paljud professionaalsed koorid Eesti poliitilisele süsteemile, mis kultuuri nii kodu- kui ka välismaal tugevasti toetab, isegi kadedad.
Sildna: See on rõõmustav! Kindlasti räägime artistide toetamise teemal veel, kuid mul on nüüd mõned küsimused Esperile. Oled EFKga tuuritanud peaaegu kõikjal Euroopas ja ka Ameerika Ühendriikides. Kas töömeetodid erinevad üksteisest palju? Millised on suundumused ja kas need erinevad näiteks sellest, kuidas toimiti viis aastat tagasi? Kas teil on riigiti eri partnerid?
Esper Linnamägi: Meie koostööpartnerid kodu- ja välismaal ei ole loomulikult samad. Need erinevad ka riigiti. Praegu on meil agentuurid USAs, Itaalias, Saksamaal ja Šveitsis, Karina esindab meid Iirimaal. Me kõik teame: selleks et välismaal midagi head korda saata, on eelkõige vaja häid kohapealseid partnereid. Ühendriikide turnee puhul on huvitav, et meid esindab suhteliselt väike agentuur. Mul on kolmel suvel olnud võimalik end Kennedy keskuse juures täiendada ja kui ma sealsele personalile meie agentuuri nime olen maininud, siis ei olnud enamik sellest kuulnud. ERSOga koostööd tegevat agentuuri Opus 3 Artists teadsid kõik. Ka väike agentuur, kes on artistist huvitatud ja näeb temas head partnerit, on võimeline leidma võimalusi kõige kõrgemal tasemel muusikaliseks koostööks. Nii et oluline on leida hea partner, kes on võimeline viima artisti teada-tuntud saalidesse. Kontserdielu korraldamise taga ongi eelkõige partnerlus kohapealsete organisatsioonidega, olgu siis agentuuride, kontserdikorraldajate või festivalidega. Loomulikult eeldab see väga palju igapäevast tööd ja pidevat õppimist, kuid kohapealse partneri leidmine on võtmeküsimus: kes on see õige, kes sind aitab?
Sildna: Jah, just nii ongi. Kelle käes on võti, et protsess ühes riigis hargnema hakkaks: on see PR-partneri loodud meediakuvand, üleüldine tuntus või agent, kes töötab selle nimel? Või hoopis omaenda mänedžmendi aktiivne töö? Ehk ka mõni festival, mis artistile tuntust toob? Millest EFK puhul huvi hargnema hakkas?
Linnamägi: Tähtsad on kõik need komponendid kokku. EFK puhul on siiski asi lihtne: oli üks suur soome-ugri mees, kes asja algatas ja arendas ning leidis üles kõik õiged võtmed, et eelkõige tuntud heliloojate ja konkreetsete plaadifirmade kaudu koor maalima viia. Vaadates praegu promootorite soove ja koostööeelistusi, siis näiteks Arvo Pärt on ka paljudele teistele eesti muusikutele uksi avav võlusõna. Ja kõigepealt tuleb ikkagi hoida oma kvaliteeti. Ka EFK puhul peab leidma hea tasemega lauljad. Kui koori tulevad uued noored liikmed, siis nende sisseelamine ja teiste lauljatega võrdselt kõrgele tasemele jõudmine võtab aega. Kvaliteeti on muidugi võimalik saavutada ka huvitava repertuaari kaudu. Tänu sellele, et meil on nii palju huvitavaid vanema ja noorema põlvkonna heliloojaid, on meil oma väiksusele vaatamata võimalik pakkuda väga erinevat muusikat. See on ühtlasi nii meie missioon kui ka see, mida meilt välismaal oodatakse. Tore, et vähemalt seniajani on see meil väga hästi korda läinud.
Sildna: Millised ülesanded EFK korraldustöös kõige rohkem aega ja energiat võtavad? Kui mahukas näiteks säärase USA-turnee korraldamine teie meeskonnale on ja mida see teilt nõuab?
Linnamägi: Eelkõige palju aega, sest planeerimist tuleb alustada varakult. Igapäevases töös ei oskagi midagi välja tuua, pidevalt on vaja millegagi tegeleda. Isekeskis me muidugi aeg-ajalt vaidleme ja saame asjadest erinevalt aru ka, aga siis tuleb taas ühine tee leida. Väga oluline on järjepidev suhtlus välispartneritega. See võtab loomulikult väga palju aega, aga oleneb ka sellest, kui pikka aega on koostööd tehtud. Mõne partneriga seob meid juba ligi kahekümneaastane ajalugu ja sel juhul on nad juba nii usaldusväärsed, et ühiste tulevikuplaanide teoks saamise peale võib kindel olla – iseküsimus, mis mahus. Põhiliste partneritega suhete hoidmine sarnaneb pereliikmete vahelistele suhetele – see võib tunduda küll igapäevase, hariliku ja aeganõudvana, ent on väga vajalik.
Sildna: Küsin nüüd Märt-Matiselt, kuidas eesti heliloojatel praegu läheb. Täna on palju juttu olnud heliloojate ja esitajate loogilisest seosest ja sellest, kuidas nad üksteise tuntust täiendavad, aga millised on sinu arvates praegu uued suunad või riigid, kust uued heliloojad rahvusvahelise publiku ette võivad jõuda? Kas heliloomingu levi on viimastel aastatel muutunud?
Märt-Matis Lill: Eesti heliloomingu puhul torkab silma selle erakordsus. Sellest on väga palju räägitud ja selle üle imestatud, sest tegu on ikkagi väga väikese riigiga. Mina näen erakordsuse ühe põhjusena kohati isegi fanaatilist usku muusikasse – muusika aitas väljendada kõike seda, mis sündis rahvusliku ärkamisega. Mõelge, kui lühike on tegelikult eesti muusika ajalugu, ent kui kiiresti on see jõudnud kõrgprofessionaalsele tasemele! Kõigi meie tuntumate heliloojate puhul, kellest osa veel elab, osa enam mitte, võime öelda, et oleme vaid ühe põlvkonna kaugusel neist meistritest, kes õppisid Peterburis või Moskvas kuulsate vene heliloojate juures. Selles mõttes on järjepidevuse lühidus täiesti pöörane! Paralleeli võiks tuua Ida-Euroopa juutidega, kellel oli täiesti metafüüsiline vajadus anda oma lastele hea haridus. Perekond võis olla kas või vaesumise äärel, kuid lapsed pidid haritud saama. Eestlastele on muusika mänginud ehk samasugust rolli.
Sildna: Selline erakordne eneseväljenduse vahend?
Lill: Just! Ja mitte lihtsalt muusika, vaid just klassikaline muusika. Esiteks on olnud inimesi, kes on andnud kohapeal head õpetust. Heino Eller, muuseas ka Pärdi õpetaja, oli üks esimesi sääraseid suurepäraseid pedagooge. Hea õpetus on loonud tingimused põhjalikkuseks ja süvitsi minekuks. Ka see ei ole sugugi iseenesestmõistetav! Olen palju mõelnud meie kolme suure eduloo – Pärdi, Tormise ja Tüüri – peale. Kõigi elus on olnud üks huvitav tõik, mis neid ühendab. Pärdil oli aastail 1971–1976 vaikuse periood, kus ta ei kirjutanud midagi. Ta on seda aega ise väga emotsionaalselt kirjeldanud. Ta nagu jooksnuks peaga vastu seina ja selle tulemusel tekkis äärmine vajadus luua midagi uut. Loomulikult ei saanud ta olla kindel, kas see ka õnnestub, ent hämmastav on just see julgus aeg maha võtta.
Ka Tormis otsustas 1969. aastal hakata vabakutseliseks, mis tegelikult tähendas loobumist ka väga paljudest võimalustest teistele meeldida. Selle asemel otsustas ta selgelt ja kitsalt edasi minna, sest tal oli oma ettekujutus, kuidas end kunstivallas teostada. Erkki-Sven jälle on ise üsna värvikalt kirjeldanud, kuidas ta eduka bändimehena tundis, et ei suuda heliloomingu ja bändiga võrdselt hästi tegeleda ja peab tegema valiku. Vaevalt see talle lihtne oli, sest kui ollakse ühes vallas juba päris hea, aga loobutakse sellest teise, sootuks ebakindlama kasuks … Rahvusvahelise eduloo aluseks ongi minu meelest põhiliselt erakordne kvaliteet, julgus oma teed minna ja mitte kõigile meeldida üritada. Tänapäeva kultuuris on aga midagi, mis seda ei soodusta. Ilmselt oleks see tänapäeval palju keerulisem … Kui vaadata näiteks perioodi enne II maailmasõda, siis sellal oli rahvuslikkus väga suur väärtus, mis ajendas heliloojaid kirjutama. Uute teoste, eriti koorimuusika järele oli ka väga suur nõudlus. Nõukogude ajal oli kultuuril täiesti teine  positsioon, see oli üks võimalus dissidentluseks. Nii Pärdi kui ka Tormise selleaegses loomingus on teisitimõtlemine selgelt tajutav. Vabaduse saabudes kultuuril enam sellist väljundit ei ole. Kui ma vaatan nooremaid heliloojaid, siis tundub, et nõudlikkus iseenese vastu ei ole enam nii iseenesestmõistetav. Praegu on valdav suhtumine, et tahetakse kiiresti midagi saavutada, olla tuntud ja edukas. Kuid see ei ole niisama – edu taga peab olema kvaliteet!
Kui nüüd rääkida trendidest, siis see on tõsine teema, millel on palju aspekte. Mulle tundub, et 1990ndad oli väga hea aeg, mil paljude karjäär puhkes õitsele. Sellal oli Ida-Euroopa vastu mujal maailmas väga suur huvi, mis paraku on lahtunud. Mulle on seda lausa öeldud! Käisin mõned aastad tagasi Ensemble Moderni töötoas, kus Saksa Goethe Instituudi juhtivad tegelased ütlesid otse välja, et me ei ole enam nii atraktiivsed kui varem, sest millenniumi vahetusel said järsku väga populaarseks Aasia riigid – ja mulle tundub, et praegu on aina rohkem huvi tekkinud ka araabia kultuuri vastu. Mingid riigid on meedias väga tugevalt pildil ja tänu sellele on ka nende kultuurikontekst palju atraktiivsem. Sellega võrreldes on Ida-Euroopa muutunud stabiilseks Euroopa osaks, nii et n-ö lisaboonust meil enam ei ole. See ei tähenda muidugi, et rahvusvahelisele areenile jõuda poleks võimalik. Heliloojaid aitab oluliselt, kui ise rahvusvaheliselt suheldakse. Eesti üks ohte ongi, et meil on väga lihtne justkui kuhugi jõuda, sest maa on piisavalt väike. Seetõttu ei olegi esimesed sammud keerulised, küll aga järgmised – eriti need, mis aitavad maailma jõuda.
Sildna: Ehk on küsimus pigem püsivuses?
Lill: Ikka, püsivuses ja nõudlikkuses. Ma tahaksin uue põlvkonna heliloojais näha julgust võtta aega ja pühenduda, ent kardetavasti ei ole ajad enam need. See oli ikka väga spetsiifiline ajahetk, mis võimaldas selliseid pööraselt julgeid lõpuniminekuid. Tänapäeval on siiski väga oluline enda nägemine rahvusvahelises kontekstis. Sest muusika, erinevalt sõnast, on oma olemuselt väga rahvusvaheline.
Sildna: Kas iseenese nägemine enesekriitilisuse mõttes või pigem suure pildi tajumisena?
Lill: Ütleksin, et mõlemad. On vaja mõista, et ümberringi on väga palju häid tegijaid. Võidakse olla hea, aga samasuguseid tegijaid on küll ja veel. Isegi, kui kõik tuleb hästi välja, siis see ei ole veel lõpp-punkt, millega võib elu lõpuni rahule jääda. Sealt jõuamegi ringiga enesekriitikani: see aitab rahvusvaheliselt suhelda ja viib lõpuks ka hea tulemuseni. Kui ma oma generatsiooni loojaid vaatan, siis just sedasorti mõtlemisega inimesed kipuvad lõpuks ka kuhugi jõudma.
Sildna: Sa oled märganud huvitavat fenomeni, et teatud riikide või piirkondade nivoo on uudistes kõrgem. Praegu tundub, et esil on Lähis-Ida.
Lill: Jah, näib nii, et Süüria sündmuste tõttu on see piirkond väga atraktiivne ja lausa otsitakse sealt tulevat muusikat. Selles piirkonnas ei ole küll väga palju klassikalise muusika heliloojaid, aga kui sealt vähegi midagi tuleb, siis on see väga kuum kaup.
Sildna: Kui mõelda, et kõik mõjutab kõike, kas on siis tunnetatav, et eesti filmil on hakanud paremini minema? Oleme ju Oscarile nomineeritud olnud ja filmid on ikkagi seotud muusikaga. Kas filmivaldkonna edu võib ühel hetkel hakata kaasa aitama ka heliloomingu tuntusele? Kas selline valdkondadevaheline või -ülene mõju on tuntav?
Lill: Teoreetiliselt võib see nii olla, aga kuna ma ei ole filmivaldkonnas asjatundja, siis arvan, et need nominatsioonid on pigem üksikud sammud. Ütleksin, et edu filmivallas on seotud juba olemasoleva edulooga muusikas endas. Minult on ikkagi küsitud neid lugusid, mis on juba tuntud ja mida tahetakse seepärast filmis kasutada. Ja enimkasutatud helilooja ka filmis on ikkagi, üllatus-üllatus, Arvo Pärt! Ta ise ei pruugi teadagi, kus kõik tema muusikat on kasutatud.
Sildna: Seda küll, aga huvitav on siiski jälgida mudelit, mille puhul näiteks Veiko Õunpuu filmide alalise helilooja Ülo Kriguli on paljud inimesed avastanud just tänu neile filmidele. See on ka teiste eesti heliloojate puhul nii.
Lill: Jah, aga olgem ausad, Euroopa autorifilm massides ei levi. Märgilise mõjuna on Eestit edasi viinud ikkagi Pärdi tuntus, ka filmi mõistes. Ent heliloojale on siiski täiesti eluliselt olulised interpreedid. Helilooja ja interpreet on ühise vereringe osad, sest eesti heliloojate edu on otseselt seotud eesti interpreetidega. Ka Pärdi uus tulemine oli nii edukas seepärast, et ta sai teha väga põhjalikku koostööd interpreetidega. Tormise tuntus põhineb ju suuresti heal koostööl EFKga. Kõigi nende kollektiivide puhul, kes nüüd maailma on jõudnud, võib sama mustrit täheldada. Kui meil on mingi väga kvaliteetne kollektiiv, kes esitab eesti heliloojate teoseid, siis on tõenäosus, et need jõuavad mõne produtsendi või filmirežissööri kõrva, kordades kõrgem, kui siis, kui helilooja üksiküritajana tegutseb.
Sildna: See toimib ehk printsiibil, et kui ühel läheb hästi, siis on tõenäosus suurem, et ka teisel läheb hästi.
Virgo, oled nüüd kaks ja pool aastat Music Estonia organisatsiooni juhtinud. Suur osa sinu tööst on seotud igapäevase ja süsteemse mõtlemisega, kuidas eesti muusikale mitmekesisemaid võimalusi luua, et see rahvusvahelisele areenile jõuaks. Selle aja jooksul on katsetatud eri formaate, suheldud hästi paljude muusikute ja organisatsioonidega. Kuidas sa praegust olukorda hindad?
Virgo Sillamaa: Music Estonia huviorbiidis on eelkõige üksiktegija kollektiivi, artisti, helilooja või interpreedi näol. Nemad teevad oma igapäevast loomingulist tööd ja on väärtusahela esimesed lülid. Kui eelnevas jutus toodi esile, et kvaliteet on maailmas läbilöömise absoluutne miinimum, siis see kehtib igalaadi loomingu puhul. Keskpärasest heliteosest, esitusest või interpreedist ei huvitu mitte keegi. Meie huvi on aga vaadata kogu väärtusahelat: kui kvaliteetne sisu on loodud, siis peab sealt saama ka edasi liikuda. Oleme püüdnud aru saada, milliseid samme, inimesi ja panuseid on vaja, et looming jõuaks oma potentsiaali täieliku realiseerimiseni mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. See on väga põnev protsess, sest iga lugu on individuaalne. Meil ega ühelgi teisel institutsioonil ei ole universaalset valemit, mis kõik probleemid lahendaks. Seega, pühendumine, süvenemine ja kannatlikkus ei ole omane ainult loomingufaasis, vaid tuleb mõista, et ühegi rahvusvahelise profiili või karjääri arendamine ei sünni üleöö. Mina ei ole väga veendunud, et kui heliloojal puudub võimalus minna loomingulisse tsölibaati, siis tema arenguvõimalused on ära lõigatud. Kui järjekindlust jagub, võib areneda ka selle kaudu, et kuuled oma lugu võimalikult palju esitatuna.
Lill: Ma ei tahtnudki väita, et ideaalis peaksid kõik heliloojad seitsmeks aastaks elust eemale tõmbuma, vaid et praeguse aja üldine foon on mingisugust sorti kannatamatus. Meil on Facebooki, tweet’imise ja klikiajastu, kus väga kiiresti tahetakse näha resultaati.
Sildna: Me peamegi silmas pidama, et kui info vaheldub nii kiiresti ja meedia huvi uute uudiste vastu on nii intensiivne, siis kogu kultuurivaldkond peab end ümber mõtestama: kas võtame teadlikult tempo maha või kes on need, kes kiires tempos oma tee ja stiili leiavad? Kas me peame säärasele kiirusele alluma, on iseküsimus, aga sellega tuleb kindlasti arvestada. Maailm on igaveseks muutunud ega saa tagasi selliseks, nagu ta kunagi oli.
Lill: Ei tea, võib-olla muutub hoopis teistsuguseks. Me ei saa ju ka arvata, et see jääb lõpmatuseni selliseks nagu praegu.
Sillamaa: Seda ongi raske ennustada. Võime protsessi võrrelda ka sibulaga, mille keskel on looming. Kui see välja koorub, siis läbib ta aina rohkem neid kihte, mis on tegelikult institutsioonid ja inimesed ehk muusikatööstus – agendid, mänedžerid ja plaadifirmad. Kõik need, kes investeerivad aega ja raha ning lähevad riski peale välja, et looming kuulajani tuua. Tänapäeva maailmas on see järjest raskem seetõttu, et digiajastul on tulu teenimine keerukam. Loodetavasti need mudelid arenevad ja tekivad uued tulu teenimise võimalused, sest tulu on oluline nii loojale kui ka agentuuridele ja plaadifirmadele, kes on õnne katsunud. Riskivad aga rohkem need, kes pikemat aega oma vahendeid ja aega uute, veel tundmatute artistide arendamisse panustavad. Nii et kiirus ja kärsitus väljendub muusikavaldkonnas kõige rohkem selles, et agentuuridel, mänedžmentidel või plaadifirmadel ei ole enam kapitali uue talendi väljaarendamiseks. See seab ühelt poolt suurema koormuse riigile ja teiselt poolt artistile endale. Kui varem sai tundmatu talent välja arendatud puhtalt nii, et keegi nägi temas potentsiaali ja leidis talle koha mõnes agentuuris, siis tänapäeval see enam nii ei toimi.
Sildna: Kas sa näed seda rohkem riskimise või toetusena?
Sillamaa: Mõlemat. Risk on igal juhul risk. Ühel juhul saab seda hajutada riik oma toetustega, teisel juhul riskib artisti esindaja, kes hoolitseb artisti profiili arenduse eest. Riigi ja muusikatööstuse rahaline panus tuleb kindlasti mõtestada. Mõlemad ajavad tegelikult sama asja, aga küsimus on, mida üks või teine tagasi tahab saada ja kuidas seda tagasisaamist mõõdetakse. See on aga juba kultuuripoliitilise arutelu teema.
Põikan korraks tagasi Märt-Matise väite juurde, et 1990ndatel tunti Eesti vastu huvi kui eksootilise Ida-Euroopa väikeriigi vastu. Nüüdseks oleme eksootilise maine minetanud ja muutunud tavaliseks Euroopa riigiks. See ei ole tingimata halb uudis, vaid tähendab meile eelkõige suuremat suutlikkust, sest nüüd konkureerime kõikide teistega võrdselt. Me ei saa enam selle peale välja minna, et „Eestis ka osatakse: see on küll üllatus, paneme programmi!“. Näiteks sõltumatu või indie-muusika puhul, mis hõlmab kõige erinevamaid bände väljaspool poppi, on Eestit võrreldud Islandiga, kelle maine on kõrge. Kuni see võrdlus kehtib, siis mõned aastad saame selle seljas ratsutada – aga ainult mõned aastad!
Sildna: On üllatav, et kui muusikas väga hästi orienteeruvad välisajakirjanikud kirjutavad eesti ansamblitest või muusikutest, siis tihti luuakse paralleele meie tuntud heliloojate ja koorimuusikaga. Kui on analüüsitud näiteks folkmuusika edu, siis teadlikumad popmuusikaajakirjanikud jõuavad tihti Tormise loominguni. Valdkondadeülesed paralleelid ikkagi toimivad. Karina mainitud ainulaadsus toimib kokkuvõttes igasuguses muusikas.
Sillamaa: Me kõik võidame sellest, kui ühel muusikul, aga ka filmikunstil, läheb hästi, sest kõik see sulab kokku oma kultuuri ja uudisloomingut väärtustava riigi kuvandiks. See riik ei dikteeri oma loomingulisele sektorile, mis vormis või kuidas midagi peaks looma, vaid annab pigem vabaduse luua. Mulle tundub, et Eestil on selline kuvand. Riik toetab oma kultuuri. Ise asja sees olles ei saa me sellest tihtipeale aru, ent paljude teiste riikidega võrreldes läheb meil ikkagi hästi. Kui sibulametafoori juurde tagasi tulla, siis Music Estonia seisukohast on väga oluline, et ka neil kihtidel, mis on loomingu ümber ja peavad tagama potentsiaali realiseerumise, läheks hästi – et me suudaksime ka sinna tähelepanu suunata ja vahendeid investeerida, sest ega andekad mänedžerid ja järjekindlad tegevdirektorid ei sünni iseenesest. Nagu talente, tuleb ka neid kultiveerida. Meie tähelepanu sellel ongi.
Sildna: Aga siiski nii, et üks ei ole teisest olulisem? On ju hea, kui kõik need tasandid korralikult toimivad?
Sillamaa: Jah, sest kõik need väärtusahelad toimivad isepidi. Olen alati olnud vastu arusaamale, et meil on vaid klassikaline muusika, popmuusika, džäss, kusagil vahel veel pärimusmuusika ning kõigil valdkondadel on oma kindlad toimimismudelid. Vastupidi, mudelid on iseäralikud ja märksa rohkem segmenditud, alajaotusi ja eri tasandeid on palju rohkem. Pigem võib eristada institutsionaalseid tasandeid. Mida paremini suudame analüüsida, kuidas see maailm töötab, seda targemini saame aidata neid inimesi, kes seal tegutsevad ja püüavad tulemuseni jõuda. Meie sõnum on see, et mitte meie ega ükski suur asutus ei ekspordi, vaid seda teevad üksikud tegijad – kollektiivid, bändid, mänedžerid, artistid, kes ise oma karjääri ohjavad. Meie hoolitseme selle eest, et neil oleks võimalusi seda teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming