Corelli ja Rannap. Kõue(s) uues kuues

DIANA LIIV

Corelli Musicu sarja „Eesti mõisad“ 17. suve avakontsert 23. VII Kõue mõisas: Corelli Consort koosseisus Mail Sildos ja Meelis Orgse (barokkviiul), Arvo Haasma (barokkvioola), Johannes Peeter Sarapuu (barokktšello) ja Imre Eenma (kontrabass), kavas Arcangelo Corelli, Heinrich Ignaz Franz von Biberi, Georg Philipp Telemanni ja Rein Rannapi teosed (esiettekanne). Sama kava kõlas ka Moe, Esna ning Rogosi mõisas.

Rannapi klavessiinikontserdi maailmaesiettekannet 23. juulil Kõue mõisas.

Rannapi klavessiinikontserdi maailmaesiettekannet 23. juulil Kõue mõisas.

Corelli Music

Alates aastast 1992 tegutseva Eesti ühe olulisima barokkansambli Corelli Consort sellesuvine kontsert pakkus kavavalikuga üllatuse: ansambli tavapärase barokkrepertuaari kõrval kõlas kontserdi teist poolt täitev Rein Rannapi uudisteos. Ansambli kokkupuude uue muusikaga ei ole siiski esmakordne: 2011. aastal toodi programmis „Kultuuripealinn Tallinn“ esiettekandele Märt-Matis Lille vana Tallinna legendidel põhinev ilmalik müsteerium „Armastajad ja elupõletajad“. Eesti muusikaklassikast on Corelli Consortil tähendusrikas seos ka Ester Mägi partiitaga „Vanalinn“, mis on ansambli esituses korduvalt kõlanud helilooja sünnikodus, endises Stackelbergide linnapalees. Need näited on siiski erand ansambli ja agentuuri valdavalt vanamuusikale keskendatud repertuaaris.

2012. aastal külastajatele taasavatud XIV sajandil rajatud Kõue mõis on silmapaistev eksemplar Eesti mõisate seas. Mõisa praeguste omanike Eerik-Niiles Krossi ning ameeriklannast kunstniku Mary Jordani käe all on mõisast kujunenud viietärnihotell eesti paremikku kuuluva restoraniga. Selle tänapäevane kujundus on küll väga külluslik ja eksklusiivne, ent mõis mõjub pigem luksusvillana. Viimasel ajal on päris tihedaks läinud ka sealne ürituste kalender. Enamjaolt popkultuuri ja suvelavastusi esindavas kultuurikavas on siiski ka mõni veidi juhuslikuna näiv erand klassikalise muusika valdkonnast. Selles osas oli Corelli Musicu sarja kontsert meeldivalt stiilne erand. Jääb loota, et Kõue mõisas pakutava vaimutoidu rõhuasetus tasakaalustub tulevikus ka süvamuusika osas. Kontserdipaigana lisaks kindlasti mõisale kaalukust klaveri olemasolu. Jätkuvalt on mõistatuseks Krossi omandusse sattunud kultuuriloolises mõttes erilise pilli, Artur Lembale Peterburi konservatooriumi poolt selle kuldmedaliga lõpetamise puhul kingitud tiibklaveri saatus. Vahest tekib Kõue pererahval kunagi võimalus ka see kultuurimälestis vääriliselt taastada ning mõisas kasutusele võtta.

Kõue mõisasaal ei ole eriti tüüpiline oma lavataguse peegelseina ning kitsamapoolse kuju ja sellest tuleneva veidi ebamäärase akustikaga. Huvitav, millise kombinatsiooni moodustas ümbritsevaga sealsamas toimunud Tanel Padari kontsert eelmisel õhtul? Võib-olla ei jätnud seepärast kontserdi esimeses pooles kõlanud barokkmuusika nii ehedat muljet, ehkki elamus oli südamlik. Sõbraliku atmosfääri lõid ka esinejate kommentaarid, mis täiendasid mängitavate teoste osas elegantseid kavalehti, kus leidus infot põhiliselt ainult esinejate ja mõisate kohta.

Pärast Jüri Kuuskemaa galantset mõisaekskursiooni ja sellele järgnenud kohvipausi mõjus kontserdi teises pooles esiettekandele toodud Rein Rannapi klavessiinikontsert värskendavalt lõbusana. Mõisas valitsevasse american dream’i miljöösse sobis see oma stiililt väga hästi. Publikut kaasa­haarava levimuusikalikult rütmika teose barokkpillide koosseis oli uudne nii kuulajale kui nähtavasti ka autorile endale, kuigi klavessiinile on Rannap kirjutanud ka varem: „Jäetud liivale“ kahele klavessiinile (2014), „Naiivsed palad klavessiinile“ (2013) ja „Variatsioonid“ (2007). Kõikide nende teoste esmaesitaja on olnud Imbi Tarum. Seekordse uudisteose temperamentselt esitatud klavessiinipartii seostus kohati nii john­adamslike minimalistlike korduvmotiividega, Hanoni sõrmeharjutustega kui ka viitega Bachi c-moll prelüüdile HTK I-st; lüürilisemates lõikudes keelpillidel kõlanud meloodiad aga meenutasid enyalikult romantilist new age’i muusikat. Rannap oskab püüda kuulaja tähelepanu – heaks näiteks oli teose kõigi kolme osa omapärane ja ootamatu lõpp. Peenelt väljapeetud stiiliga Corelli Consortile oli teos kahtlemata uudne kogemus ja isegi väljakutse, mis ansambli akadeemilist hoiakut meeldival kombel veidi raputas. Rein Rannapi muusikaga seoses meenub automaatselt tema enda artistlik hoiak esitajana. Küsimus on, mil määral peaks seda stiili interpreedina matkima. Teoreetiliselt oleks võinud Rannapi uudisteose interpretatsioonis otsida ka rohkem omanäolist lähenemist, aga Corelli Consorti ja Imbi Tarumi esitus toimis väga hästi ka just huumorivõtmes Rannap à la Rannapina. Hea meelega näeks ka tulevikus ansambli tavapärastes kavades seda laadi üllatavaid vürtse.

Varsti juba paarikümne suve jooksul on Corelli Musicu sari „Eesti mõisad“ toonud Corelli Consorti esituses barokkmuusikat ning Jüri Kuuskemaa ajaloolisi kommentaare juba 71 mõisasse üle Eesti. Igal suvel pakuvad publikule kontserdipaigana avastamisrõõmu järgmised 4-5 uut mõisa. Sarjaga on ka juhitud tähelepanu mitmete haridus- ja sotsiaalasutuste majanduslikele kitsaskohtadele ning vahendatud neile metseenide toetust. Tänavu kogutud toetus läheb Rogosi mõisas tegutseva kooli rütmipilli­pargi täiendamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht