Stseenid ühest kommuunist

Alvar Loog

„Korduma kippuvad küsimused”: heliloojad Marianna Liik ja Sander Mölder (EMTA), libreto Andra Teede ja lavastaja Laura Mets (mõlemad EMTA lavakunstikool), muusikaline juht Taavi Kull, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Reelika  Palk  (VKA), liikumisjuhid Kristina Paškevicius ja Karmen Ong. 18. V Telliskivi loomelinnaku rohelises saalis.

Millised on ooperikunsti võimalused ja väljakutsed; millised on need küsimused, millele iga uus üksikteos sisu ja vormi kaudu vastuse annab? Ideaalis võiks iga ajastut defineerida oma vastus – ehk alaliselt uuenev arusaam žanri otstarbelisest kasutamisest ning läbitunnetatud hoiakutele tuginev loomepraktika, mis keeldub taastootmast eilsete kunstikaanonite abil eilset reaalsust ning aitab loodetavasti seeläbi auditooriumil pääseda ette ära tõlgendatud tegelikkusest. Viimase sajandi jooksul on aga ooperikunst kujutanud enesest korduma kippuvaid vastuseid. Küsimust ennast pole seejuures enam eriti kuulda – vastuste igavene taastulemine on küsimuse justkui olematuks muutnud, pealtnäha lõplikult vastatuks kuulutanud.
XX sajandi alguses hakati ooperi puhul millegipärast ühtäkki leppima XIX sajandil antud vastustega, žanr jõudis justkui oma ajaloo lõppu. Ning sinna on see teatud mõttes jäänud siiani. Selle tulemusena kujutab ooper XXI sajandi alguses enesest laiema kultuuriavalikkuse (ning kahjuks ka suure osa ooperiteatrite ja -festivalide juhtide) silmis eelkõige museaalset feodalistlikku igandit, armsat anakronismi, teatud esteetilist ja sotsiaalset rituaali või parimal juhul kõigest vokaalsümfoonilise interpretatsioonikunsti alusmaterjali.
Žanrina on ooper jõudnud faasi, mida popmuusika üksikartisti loomebiograafia kontekstis võiks tähistada väljendiga „greatest hits”: artist ei suuda ja publik ei soovi enam midagi rohkemat. Selline „laulge kaasa”-staadium on oma turvalises nostalgilisuses võimetu kõnetama oma kaasaega tema enese keeles. Tänapäevane ooper – mõistepaar, milles näevad oksüümoroni isegi paljud haritud inimesed! – pole nähtusena laiemas plaanis mitte niivõrd muusikateatri žanr, vaid teatud lavastuslik režii tüüp. Kogu see vormiline modernsus on siiski üksnes vana veini kallamine uutesse lähkritesse, muumiale tehtud make-up.
Iga kunstižanri vitaalsuse üheks mõõdupuuks on selle viljelejate ning tarbijate hulga kõrval kindlasti uute laiemalt nüüdisaega kõnetavate teoste suhtarv. Selle kriteeriumi kohaselt pole ooper mitte just päris surnud, ent raugastunud kindlasti. XX sajandi algusest saadik pole ooper nähtusena enam laiema kultuurisituatsiooni osa: ta ei suuda ega üldiselt ka soovi kõnetada oma kaasaega ajastuväärilisel moel. Ooperimajadel külastatavusega probleeme pole, ent repertuaar paneb hoone enese suuresti muuseumi funktsiooni. Kuid ooperi potentsiaal multižanrilise loomingulise eneseväljenduse viisina (millele on osutanud nii teoorias kui praktikas kõige paremini Richard Wagner) pole veel kaugeltki lõpuni realiseeritud, ei saagi olla. Ooper vajab ja väärib värskeid väljakutseid, uusi vastuseid uutele küsimustele. Oleks ainult küsijaid, oleks ainult vastajaid.
Mind on aastaid mõttes saatnud üks lõik Dmitri Šostakovitši raamatust „Tunnistus”: „Värske lähenemisviis muusikateosele tuleb – nagu ma olen seda korduvalt näinud – tavaliselt nende juurde, kellel on värske lähenemisviis ka teistele elu tahkudele. Elule üldiselt”1. Seda mõttekäiku iseseisvalt jätkates julgen väita, et värske lähenemisviis elule iseloomustab eelkõige noori ehk neid inimesi, kelle mõtte- ja tundemaailma pole rutiin, tüdimus ja olmemured veel tuimaks teinud, kelle loovus pole kanaliseerunud alalhoidlikku, ent enesekindlasse automatismi. Rituaalsusse, elitaarsusse, kõrgprofessionaalsusse ja akadeemilisusse kapseldunud ooper on aga kunstiliigina noorusele omasest loovusest peaaegu täielikult ära lõigatud. Ooper on igas mõeldavas mõttes täiskasvanud inimeste kunst, ooperiteatrite repertuaar lähtub suurel määral hiliskeskealiste konservatiivide maitse-eelistustest.

„Kuidas on elada?”
„Korduma kippuvad küsimused” (KKK) on uus eesti nüüdisooper, mille tegijate keskmine vanus jääb alla 25 aasta. See on valminud kolme Eesti kultuuriülikooli üheksa eriala tudengite koostöös. Sealjuures on ajaloolises mõttes tähelepanuväärne ning loodetavasti epohhi loov, et viimaks suutsid midagi loomingulist koos ette võtta muusika- ja teatriakadeemia muusika- ja draamaosakond. Teos kestab umbes 70 minutit ja seda etendati neljal õhtul Tallinna Telliskivi loomelinnaku rohelises saalis. See esietendus  samal päeval ja kellaajal Estonia „Armujoogiga”. See fakt on minu silmis omamoodi tähenduslik mõlema mõeldava algpõhjuse korral: nii teadliku provokatsiooni kui ka noorte tegijate teadmatusest tuleneva kokkusattumusena.
KKK eelreklaamis lubati, et see on „ooper viiele lauljale, sõnarollile ja koorile”. Pakun, et žanriliselt oleks seda täpsem määratleda kui elektroakustilist semiooperit. Helilooja Marianna Liik kirjutab kavalehel, et KKK on „lugu tänases maailmas ja praegusel ajal elavatest inimestest, kes on kaotanud mõtte – või seda kaotamas – leida elus oma koht, leida oma olemises või tegevuses mingi suurem eesmärk või rahulolu. See on paljude noorte ellusuhtumist kirjeldav lugu”.
KKKs ei räägita mitte niivõrd tegelaste lugu, pigem maalitakse portree keskkonnast, milleks on noorte kommuun. Selle satiirilise sotsiaalporno dramaturgilise lähisugulasena võiks mainida Maksim Gorki näidendit „Põhjas”. Laval on kuus peategelast, kes pidutsevad, magavad, jagelevad, kurdavad, kerjavad ja amelevad. Ainsa romantilise õilishinge peletab kommuunist minema seal valitsev kommunistlik arusaam füüsilisest armastusest. Ooperi kogu dünaamika piirdub sellega, et üks tegelane tuleb ja jääb ning teine läheb, ilma et laiemas plaanis sellest kommuunis midagi muutuks.
Kõige enam korduma kippuva küsimusena jääb ooperis kõlama „kuidas on elada?”. Tegelaste vastused sellele erinevad, samuti nende hoiakud elu ja ühiskonna suhtes laiemalt, ulatudes asotsiaalsest vaimuaristokraatsusest „väikekodanliku” soovini elus ja ühiskonnas läbi lüüa. Nii ooperi üksikstseene kui ka teose tervikut raamib koori esitatud mantra: „Meid on petetud, maha matetud, kõik on mõttetu”. See annab teosele autorihääle ning kannab eneses märtripaatose kõrval mõnevõrra sihitut ja sisutut etteheidet kommuunile tinglikult vastandatud „normaalse” ühiskonna aadressil. Kommuuni ei esitata mitte niivõrd tegelaste vaba valiku, kuivõrd sotsiaal-majandusliku paratamatuse tagajärjena. Peaaegu kõiki tegelasi võib pidada elus läbikukkunuteks või -kukkuvateks.
Teosel on dramaturgiliselt veel teinegi raam: jutustajahääl lindilt, mis etleb katkendeid Tõnu Õnnepalu luuletusest „*Kuidas on elada, kui”. Ooperi muusikalise terviku seisukohast on tegu huvitavaid kõlakontraste ja tempovaheldusi pakkuva lahendusega, kuid dramaturgilises plaanis läheb see minu meelest teose ülejäänud sisuga vastuollu. Õnnepalu tekstis pole küsimus „kuidas on elada?” mitte pragmaatiline (nagu ooperi tegelaste puhul), vaid retooriline, see ei tõuku mitte küsija vanusest ja sotsiaal-majanduslikust olukorrast, vaid inimene olemisest laiemalt. Selle teemaks pole mitte füüsiline, vaid metafüüsiline kodutus; argliku optimismi asemel väljendab see eksistentsiaalset resignatsiooni; see ei väärtusta mitte sotsiaalset positsiooni, korralikku korterit, tunnustust ja raha, vaid lõplikku rahu. Või on see vastuolu taotluslik? Minu silmis KKK tegevuslik sisu ning selle kaks raami üht sidusat ja väljendusjõulist tähendusvälja ei moodustanud.

Kõlaline ja rütmiline ühishingamine
Sellel ooperil on kaks heliloojat, mis on žanri senises ajaloos peaaegu ennekuulmatu. Marianna Liik on kirjutanud oma partiid orkestrile, Sander Mölder arvuti heliprogrammile. Etendusel moodustasid akustiline ja elektrooniline osa täiesti orgaanilise terviku (dirigent Taavi Kull), kardetud liigse kontrastsuse või eeldatud dialoogilisuse asemel olid kahe noore helilooja partituurid leidnud hämmastavalt harmoonilise kõlalise ja rütmilise ühishingamise. Arvutimuusika maalis ambient-maastike kohale tumedaid pilvi ning kulmineerus finaalis jõulise rütmi ja bassiga heliorgias. Neoekspressionistlikus stiilis orkestripartiis domineerisid külmad kõlad ja mõõdukas grotesk, kooripartii oli klassikalisel moel paatoslikult ilutsev.
Andra Teede libretot ja KKK muusikat kandis väga hea lavatunnetus. Nüüdisooperis sageli kohatava sõnafetišismi (nn sõnad sõnade pärast) ja noodifetišismi (nn noodid nootide pärast) asemel – mõlemad on loomeprintsiibina harva tulemuslikult draama teenistuses – polnud vokaalpartiid mitte üksnes lauldavad, vaid ka publikule semantiliselt jälgitavad. Heliloojatel oli ühtlasi õnnestunud hoiduda sümfonismi ideaalide järgimisest, mis viib ooperi puhul enamasti üleorkestreerimiseni. KKK partituuris leidub palju esteetiliselt ja dramaturgiliselt laetud vaikust, hästi on tulnud välja kõne ja laulu põimimine. Muljet KKK muusikalise teostuse kihtide ühishingamisest suurendas orkestriliikmete kohatine kaasatus koori. Mõned ooperi üksiknumbrid (eelkõige Anna tegelaskuju „Raks, raks”) võimaldavad ja väärivad esitamist ka väljaspool ooperi dramaturgilist tervikut. Noored solistid olid tublid ja sümpaatsed, kõigi puhul võib rääkida mõjuvatest ning meeldejäävatest rollilahendustest.
Ideaalis võiks iga uue ooperi libreto, partituur ja lavastus sündida koos, kasvada välja ühe loomingulise tagatoa ühisest loomepalangust. Me kõik teame, kui harva seda tegelikult juhtub. KKK on üks väheseid erandeid ning lõpptulemus õigustab seda printsiipi ja praktikat peaaegu kõiges. Kui teooria kohaselt on lavastuse eesmärk tuua välja ooperi muusikaline dramaturgia, siis KKK puhul elas Laura Metsa lavastus minu hinnangul suure osa ajast omaette elu ning oli muusikast nii tempo kui ka värvide osas selgelt intensiivsem. Metsa režii pakkus niivõrd totaalset draamakogemust, et taandas muusika paljudes stseenides samasse rolli, mida see täidab nt mängufilmides. Sõnateatri kontekstis oleks see enamasti kompliment, ooperi puhul on tegu karuteenega teose muusikalisele tasandile ning otsapidi ka kogutervikule.
KKK oli otsast otsani stanislavskilikus stiilis tihedalt täis lavastatud, kõik karakterid olid väliselt lõpuni väljajoonistatud. Libreto suhtelist napisõnalisust ja muusika teatavat pretensioonitust „korvas” katkematu lavastuslik tulevärk, mida pidid kandma üksnes noored solistid ise. Kõigil neil paistis igaks laval viibitud hetkeks olevat kaasas nii rolli kui ka lavastuse koguterviku seisukohast mõtestatud ülesanne. Metsal on lavastajana väga hea groteski- ja koomikataju, kuid libretist Teedet huvitanud sotsiaalkriitika pole teda pealtnäha eriti paelunud.
Näitejuhi töö, mida Laura Mets oli koos liikumisjuht Kristina Paškeviciusega teinud noorte ooperisolistidega, pole minu silmis mitte üksnes muljetavaldav, vaid peaaegu ennenägematu. Ta oli igast lauljast (Maarja Aalmann, Kaarel Kukk, Egon Laanesoo, Liisa Mets ja Kaisa Rüütsalu) leidnud üles artistlikkuse, allutanud igaühe laval väliselt täpsele ja sisemiselt läbi tunnetatud rollijoonisele. Sealjuures ei läinud kvaliteedikontrast sel kevadel lavakooli lõpetava draamanäitleja Jarmo Rehaga, kes samuti lavastuses suurepärase rolli tegi, kordagi märkimisväärselt suureks.
Telliskivi loomelinnaku rohelise saali vanasse tööstuskeskkonda loodud lavaruum kandis eneses postapokalüptilisi kvaliteete ning oli sellisena mõjus ja meeldejääv, ent antud dramaturgia tarvis ehk pisut liiga ulmeline (kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Reelika Palk). Ka kostüümidena kasutamist leidnud magamiskotid ja tekid tõid meie kaasaja sotsiaal-kultuurilise ruumi asemel silme ette hoopis mingi ökoloogilise või majandusliku katastroofi läbi teinud sootsiumi. Suhteliselt selgete realismitaotlustega lavastusse lisas õhukese sümbolistliku lisakihi finaalis meisterlikult esitatud tango.

Kirglik kõigis oma otsingutes
Semiooper on žanrina ülimalt probleemne ja karisid täis, sest draama ja muusikadraama ning lausutud ja lauldud sõna vahekord kipub teostuses peaaegu alati paigast ära minema, sünnitades selgete sootunnusteta teose, mis valmistab enamasti pettumuse ühtaegu nii sõna- kui muusikateatri publikule. Kõigele lisaks võimendab muusika­draama paaripanek sõnadraamaga kontrasti printsiibil esimese kunstilist tinglikkust ning teeb ooperist seeläbi sageli omaenese paroodia. KKK on nendest karidest hästi läbi tulnud: draama ja muusika­draama moodustavad siin harvanähtavalt orgaanilise terviku.
See, et noored ehitasid ise nullist üles nüüdisooperi, mis räägib neile endale südamelähedasest teemast, on ülimalt tähelepanu- ja tänuväärne. Seejuures pean tunnistama, et ehkki olen ka ise aastate eest elanud pooleldi asotsiaalsetel elamispindadel mõneti kommuuniga sarnanevates kogukondades ning elektrikontrolli ja linnavalitsuse ametnike ees surnut mänginud, ei ole ooperi dramaturgiline sisu minu arvates eriti tabav ega üldistusjõuline.
Küll aga sümpatiseeris mulle KKK energia, mis oli oma loomult ja intensiivsuselt ooperižanri kontekstis midagi päris uut. KKK vastab minu silmis kõigile neile kriteeriumidele, millele üks nüüdis­ooper võiks vastata. See pole mitte üksnes kvaliteetne, vaid ka värske, nooruslik ja julge, kirglik kõigis oma otsingutes ning seetõttu vaba akadeemilisusest, traditsioonilisusest ja ebapersonaalsusest, mis ooperit ka žanri uuemates avaldustes on ikka defineerinud. KKK esitab teosena ooperižanrile uusi küsimusi ning annab neile ka ise arglikul, ent siiski isikupärasel moel uued vastused, lükates žanri ajaloo lõplikku lõppu natuke edasi. Kui Wagner poleks mitte surnud XIX sajandi saksa romantik, vaid noor XXI sajandi eesti emo, oleks ta ilmselt rahul.
Arvestades asjaolu, et ooperi püsipubliku keskmine iga on kõigi peamiste kõrgkultuuri hulka arvatud kunstivormide omadest ilmselt konkurentsitult kõige kõrgem, täidab KKK tänuväärset funktsiooni võitluses ooperiauditooriumi positiivse iibe eest. Oleks huvitav teada, mida arvavad sellest ooperist need, keda selle sihtgrupina ilmselt eelkõige silmas on peetud: tegijate eakaaslased, kelle hulgast peaks peagi sirguma ooperižanri tulevane püsipublik.
Tallinn vajab hädasti üht hea akustika ning väikse rendikuluga väikest ja sooja saali, kus võiksid perioodiliselt toimuda ooperižanrile kunstlikku hingamist tegevate uudisteoste ettekanded; kus ei leiaks aset mitte ooperirepertuaari megahittide igavene retrodisko, vaid esitletaks värskeid demosid ja singleid. Loodetavasti sünnib see saal koos Vaba Lava valmimisega (või selle tuules) juba lähitulevikus sinnasamasse Telliskivi loomelinnakusse.

1   Dmitri Šostakovitš, Tunnistus. Tlk Liisi Erepuu. Vagabund, 2002, lk 86.