Targalt teostatud „Reigi õpetaja”

Kerri Kotta

Eduard Tubina ooper „Reigi õpetaja”, lavastaja Roman Baskin, muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, kunstnik Iir Hermeliin, peaosades Jassi Zahharov (Paavali Lempelius), Karmen Puis (Catharina Vycken) ja Mati Turi (Jonas Kempe). Esietendus 4. IV Vanemuise väikeses majas.

Võrreldes Eduard Tubina esimese ooperiga „Barbara von Tisenhusen”, on sellele järgnenud „Reigi õpetaja” oluliselt kammerlikum ja õhulisem. Ooperit iseloomustab sissepoole pööratud dramatism, mis täielikult avaneb alles tundlikul ja täpsel lavastamisel. Veelgi enam, ooperile kui žanrile ootuspärast „tempot” silmas pidades arenevad sündmused „Reigi õpetajas” kohati liigagi kiiresti, mistõttu selle lavastajat ähvardab kõigele lisaks ka oht midagi tähtsat maha magada ja jätta narratiivi seisukohalt olulised pöördepunktid piisavalt artikuleerimata.
Lavastaja Roman Baskin on otsustanud liigset riski võtmata lähtuda eelkõige laval lahti rulluvast loost ja seda toetavast muusikast ning hoida eelmainitud aspektidele tuginedes kogu protsessi üsna tugeva kontrolli all. Kuigi selline kindla peale minek ilmselt välistab suurema avastuslikkuse, on seda laadi lähenemisel ka rida positiivseid jooni. Esiteks mõjus lavastus professionaalse ja läbimõelduna ning lavastaja taotlused selgetena (kohati olid tegelaste karakterid toodud välja nii otseselt, et see hakkas mõjuma juba skemaatilisena). Teiseks tekitas lavastuse ja muusika tihe seotus nende omalaadse positiivse resonantsi.
Mainitud resonantsi toetas Iir Hermeliini kunstnikutöö. Lavastuse visuaalne pool on võrdlemisi traditsiooniline ja rõhutab olustikulisust, kuid seda aktsentueerivad sümbolistlikud detailid, mille esiletoomiseks on kasutatud oskuslikult ka koori. Näiteks dialoogides ehitab koor peategelaste vahele ja ümber mitmesuguseid tinglikke ja pidevalt muutuvaid seinu ning barjääre, mis visualiseerivad tegelaste omavahelisi dünaamilisi suhteid. Võibki öelda, et sümbolistlikud ja tinglikud elemendid ilmestavad lavastust just siis, kui väline ja olustikuline jääb tagaplaanile ning oluliseks saab psühholoogiline aspekt. Üsna hästi on kasutatud kunstniku ja lavastaja koostöös ära napp lavaruum: ka näiteks piltides, kus olustikulisi detaile leidub päris rohkesti, on lavastaja saanud asetada artiste vajadusel kohtadesse, kus nende mäng piisavalt mõjule pääseb.
Ooperi kolm peategelast moodustasid ühtse ja töötava ansambli. Jassi Zahharov tegi Paavali Lempeliusena ühe oma parimatest rollidest. Olemuselt lihtsakoelise ja kohati brutaalseks muutuva tegelaskuju veenvat edasiandmist toetas laulja vokaal, mis kõlas värskelt ja jõuliselt ning kus puudus seda viimasel ajal kummitama kippunud väsimus ja sellest tulenev mõningane lamedus. Rolli sobivusest andis tunnistust ka selle psühholoogiliselt usutav teostus.
Kaua suhteliselt varjus olnud Karmen Puis on igas uues rollis aina parem. Tema sopran näib olevat muutunud sügavamaks ja varjundirikkamaks, sellesse on lisandunud küpsust ja parajal määral dramaatilisust, samuti kandvust, mis ei näi olevat põhjustatud ainult kasvanud tehnilisest meisterlikkusest, vaid pigem oskusest kehastatavate tegelaste hingeelu aina paremini mõista ja tunnetada. Tema Catharina Vycken maalis usutava pildi latentsest protestist, millest sobivate olude korral saab ühiskondlike normide avalik trotsimine.
Mati Turi kehastatud Jonas Kempe jättis kahe eelmisega võrreldes mõnevõrra ebamäärasema mulje ja seda hoolimata laitmatust muusikalisest teostusest. Sellel võis olla mitmeid põhjusi. Esiteks on Jonas Kempe saanud nii libretos kui ka muusikas Lempeliuse ja Catharina tegelaskujuga võrreldes mõnevõrra vähem tähelepanu. Kuna aga lavastuses on taotletud sünkroonsust nii teksti kui ka muusikaga, siis on Kempe tegelaskuju mõningane skemaatilisus kandunud ilmselt üle ka lavastusse (näib, et lavastaja pole teadlikult otsinud võimalusi Kempe tegelaskuju nähtavamaks eksponeerimiseks). Teine põhjus võis olla aga Kempe kui noore armastaja tegelaskuju haakumatus Mati Turi artistliku profiiliga, mida iseloomustab pigem tugev koomikataju (artist oli suurepärane näiteks Wallenberg 2-na Erkki-Sven Tüüri ooperis „Wallenberg”).
Sümfoonikuna mõtleb Eduard Tubin ka oopereid kirjutades orkestraalselt ning seetõttu mängib instrumentaalse poole esitus tema ooperite õnnestumises alati väga olulist rolli. Paul Mäe peadirigendiks oleku ajal on Vanemuise orkestri tase selgelt tõusnud, selle üldine kõlapilt on muutunud ühtlasemaks ja tasakaalustatumaks. Viimati mainitu näib kehtivat ka orkestri pillirühmade puhul, kusjuures eriti tuleb esile tõsta puhkpillide märgatavalt paranenud võimet hoida dünaamika kogu diapasooni ulatuses kontrolli all. Kõik see võimaldas Tubina kohati üsna keeruka ja polüfoonilise partituuri diferentseeritult ja artiste toetavalt realiseerida ning kujundada etendusest Vanemuise selle hooaja üks kõrgpunkte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming