Tarmo Soomere – kirglik teadlane ja madala valulävega kodanik

Presidendina on tema teene kindlasti see, et ta on suurendanud akadeemia nähtavust.

SIRJE KEEVALLIK

Oli 2005. aasta 8. jaanuar, kui Tarmo Soomere helistas: „Vaata Taani meteoroloogiainstituudi kodulehekülge. Nende mudelid annavad öösel tuule kiiruseks Kattegatis üle 30 m/s, laine kõrguse Läänemere idaosas umbes 10 m ja erakordselt kõrge veetaseme.“

Oligi nii. Püüdsime informeerida ilmateenistust – tollase nimega Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut. Sealt aga kinnitati, et tuleb tavaline sügistorm ja nemad võõrast kodu­lehe­külge uurima ei hakka. Mina tundsin end süüdlasena, et olen asjatult valvesünoptikut tülitanud, ja läksin tütre juurde lohutust otsima. Tarmo aga oli veendunud, et mudelennustus mere kohta võib täppi minna, ja otsis avalikkuse teavitamiseks teisi vahendeid. Nii said Postimehe lugejad Küllike Roovälja vahendusel eelseisva öö ohtudest teada ja minu Manilaiu sõbrad jõudsid auto Munalaiu sadamast eemale parkida. Tarmo aga rääkis ära mereväe juhtkonna, kes aitas Naissaarest läände paigutada lainemõõturi. Kõigi aegade Soome lahe lainekõrguse rekordist jäi salvestises karvavõrd puudu.

Tüüpiline Tarmo, teadustõbine, nagu ta ise ütleb. Teadustõbine nagu see bioloog, keda hammustas mürkmadu ja kes enne surma kasutas viimaseid tunde selleks, et kirja panna, mida ta tunneb.

Aga Tarmo pole mitte ainult teadlane, vaid ka missioonitundega organisaator. Kohe pärast katastroofilist jaanuaritormi hakkas ta tegutsema selle nimel, et merd puudutavad ennustus- ja hoiatussüsteemid hakkaksid töötama käsikäes. Ta kirjutas: „Teadlasi-merefüüsikuid on käputäis, kes pealegi hajutatud mitmete asutuste vahel. Neil on oma igapäevased tööülesanded ja nende ülesannete jaoks häälestatud seadmed. Neil puudub nende heaks töötav meeskond, operatiivside ja sageli ka ligipääs otsustavale informatsioonile.

Vastaspoolel on riik oma hoiatussüsteemi, kriisireguleerimise meeskonna, päästeameti ja Jumal teab veel millega.

Teadlaste poolt antud ennustused õõnestavad olemasoleva süsteemi autoriteeti.

Tegelikult ei ole see hea. Süsteemi peab uskuma – või seda muutma.“

Ja süsteemi muudeti.

9. – 10. oktoobril toimus Eesti Teaduste Akadeemias rahvusvaheline merekeskkonnaalane konverents „From small scales to large scales“, kus said kokku kolme Soome lahe riigi – Soome, Eesti ja Venemaa – mereteaduse, keskkonnakaitse ja keskkonnateadlikkuse spetsialistid. Konverentsi lõpetas lainetuse dünaamika laborist tuule tiibadesse saanud noorteadlaste minikonverents ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere artiklikogumiku „Truudus Eestile“ esitlus. „Teaduste akadeemia presidendi roll on mõneti võrreldav peapiiskopi omaga. Ta peab oskama lausuda midagi igal teemal, nii kliimamuutustest kui armastusest,“ kirjutab kogumiku eessõnas Indrek Treufeldt.

Timo Korv

1995. aastal oli Rootsi meteoroloogia ja hüdroloogia instituut loonud Läänemere operatiivse prognoosimudelite süsteemi HIROMB, millega peatselt liitusid ka sakslased, taanlased ja soomlased. 2004. aasta detsembris oli selle projekti juhtkomitee istung Helsingis, kus Eesti esindaja Urmas Raudsepp ütles, et oleks vaja osaleda, aga riik ei finantseeri. Kas tõesti oli vaja jaanuaritormi, et järgneks koosolekute, märgukirjade ja kalkulatsioonide rida, mille tulemusena eraldati Tallinna tehnikaülikoolile juba 2005. aasta veebruaris vajalik raha? Nüüd on Eesti HIROMBi konsortsiumi liige ja TTÜ meresüsteemide instituudi ning Eesti keskkonnaagentuuri koostöös toimib meretaseme infosüsteem, mida iga huviline saab jälgida.

Mõnevõrra teistmoodi lõppes diskussioon ohtlike lainete üle, mida tekitavad Tallinna lahel sõitvad kiirlaevad. Nimelt oli 2002. aastaks selge, et kiirlaevalainetel on pikemad perioodid kui looduslikel: vahel võib järgmine lainehari järgneda eelmisele alles 13 sekundi pärast. Selliseid laineid ei oldud Tallinna lahel kunagi nähtud, mistõttu nad kujutasid endast teatud energeetilist reostust. Esialgu hakati täheldama, et põhjast kistakse lahti veetaimi ja vee läbipaistvus väheneb, aga reostuse kaugemaid tagajärgi ei olnud võimalik ennustada. Oli alust arvata, et kiirlaevaliikluse edasine intensiivistamine võib tekitada kumulatiivseid efekte ning põhjustada pöördumatuid muutusi Tallinna lahe keskkonnas. Lisaks sellele võis kahe kiirlaevalaine liitumisel laine kõrgus lühiajaliselt mitmekordistuda, mis ohustas väiksemaid veesõidukeid.

Loomulikult ei viinud vaidlus laevafirmadega kuhugi, sest kiiruse vähendamine lahel oleks sõiduaega pikendanud veerand tunni võrra, seega rünnanud kiirlaevade suuri eeliseid parvlaevade ees ja meid vaadati kui tülikaid tüütajaid. Kõrgete lainete tegemiseks kulub hulk kütust, ja kui selle hind tõusis, ei olnud suurimate lainete meistrid enam konkurentsivõimelised. Autokatamaraanid ja teised selletaolised lõpetasid sõitmise ning probleem oligi mõneks ajaks lahendatud. Just nimelt mõneks ajaks, sest lahele on ilmunud Viking Faster, mis jälle tekitab ohtlikke laineid. Ja jälle võtab Tarmo Soomere sõna ning soovitab laeval kiiruse maha võtta juba Aegna saare lähedal.

Mina saan väga luuleliselt öelda, et meid Tarmoga viisid kokku tuuled. Nimelt temale kui lainetuse dünaamika uurijale oli hädasti vaja teavet õhuvoolude kohta Läänemerel, aga minul kui õppejõul oli kasutada üliõpilaste tasuta tööjõudu, kuna nad nagunii pidid tegema lõputöö. Nii sai alustatud vanade tuuleandmete digiteerimise ja kriitilise kontrolliga. Tarmo, kes hoolega loeb Nature’t ja Science’it, teab kinnitada, et see mõte oli vähemalt viisteist aastat oma ajast ees, sest just äsja tunnistati, et sellised ajaloolised andmed on kujunemas kliimateaduse ja ökoloogia kullaauguks. Meil aga kasvas sellest välja palju huvitavat. Näiteks tõdemus, et Läänemere avaosas on tormide suundades „auk“. Nimelt on seal loodetormid kuus korda harvemad kui edelatormid ja kolm korda harvemad kui põhjakaarte tormid. Samasugune analüüs Soome lahe tuulerežiimist viis aga hoopis ootamatule tulemusele: tugevaim tuul puhub sageli suunast, kust tuult esineb üldiselt harva. Andmestikus olid peidus ka meretuule neli tunnust, mille järgi saab otsustada, kas mingi rannikujaam esindab lähikonnas merel puhuvaid tuuli või kirjeldab ainult jaamas toimuvat. Küllap sellepärast, aga ka huvi pärast Soome lahe vastu üldse, on see 2003. aasta artikkel kogunud 86 viidet.

Tuleb tunnistada, et meie koostöös on Tarmo alati see, kes kõige tähtsama ja vahel ka ootamatuma oskab välja noppida. Olin läbi arvutanud suure hulga tuuleandmeid Tallinna kohal ja püüdnud nende alusel hinnata valdava õhuvoolu muutusi. Mul oli välja joonistatud kümneid pikki aegridu ja nende põhjal keskmisi tuulevektoreid eri ajavahemike jaoks. Oli ilmselge, et midagi oli muutunud märtsis: 1960. aastate keskel oli seni loodest kagusse suundunud õhuvool võtnud suuna läänest itta ja keeranud 1990. aastate keskel jälle tagasi. Väsinud nuputamast, mis toimub, võtsin oma väljatrükkide pataka kaasa ja laotasin Tarmo ette. Ei läinud kaua aega, kui ta võttis kaks joonist, pani need kõrvuti ja ütles: „Siit on ju näha, et kevad on vahepeal varem saabunud.“

Tarmol on võime leida peaaegu uskumatuid seoseid ka väljaspool oma eriala. Nii näiteks oskas ta käesoleva aasta 12. septembril, kui Eesti Teaduste Akadeemia saalis esines Nobeli keemiaauhinna laureaat Kurt Wüthrich, auditooriumi lohutada, et Eesti võib siiski enda omaks lugeda poole, heal juhul kuni 2/3 Nobeli auhinnast: „Ühe tüki võiksime endale mõelda keemias. Riias sündinud baltisakslane Wilhelm Ostwald on ainuke Nobeli preemia laureaat (1909), kes kunagi üldse Eestis on töötanud. Ta lõpetas Tartu ülikooli 1875, sai samas doktorikraadi ning oli seal eradotsent 1877–1881, mil kolis Riiga. Teda peame aga jagama lätlaste ja sakslastega. Lisaks saaksime mõelda endale veerandi 2016. aasta Nobeli preemiast majandusteaduses. Tehniliselt on üks selle laureaate Bengt Holmström Helsingis sündinud soomerootslane, hariduselt matemaatik, ent vähemalt veerand on temas eesti verd.“

Tarmo Soomere on Eesti Teaduste Akadeemia president. Eelnevast on ehk selge, miks valiti just tema, kirglik teadlane ja madala valulävega kodanik. Presidendina on tema teene kindlasti see, et ta on suurendanud akadeemia nähtavust. Just tema algatusel on hakanud Postimehe arvamuslehes AK ilmuma rubriik, kus kirjutavad akadeemikud. Ühelt poolt lubab see huvilistel piiluda tippteadlaste kabinettidesse ja teiselt poolt aitab kaasa teaduse kaduma kippuva maine taastamisele, näidates, kuidas tõepõhjatul ajastul faktipõhiseid otsuseid teha ja noppida välja kõikvõimalikest uskumustest need, mille tõesus on korrektselt põhjendatud ja mida seetõttu võib klassifitseerida teadmisteks.

Sirje Keevallik on TTÜ emeriitprofessor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming