Miks Eesti kõrgharidus ei jõua Põhjamaadele järele

Haridus ja teadus väärivad poliitikute, ajakirjanduse ja avalikkuse suuremat tähelepanu.

KARSTEN STAEHR

Paljud eestlased on läinud välismaale töötama ja õppima, kuid mina olen üks neist, kes on ujunud vastuvoolu ning kolinud Skandinaaviast Eestisse. Töötan Tallinna tehnikaülikoolis rahvusvahelise ja avaliku sektori rahanduse professorina alates 2007. aastast, kuid minu suhe Eesti ja teiste Balti riikidega on alguse saanud palju varem.

Minu kasvuaastail 1970ndate Taanis oli külm sõda kõigi meelel ja keelel. Meedia oli täis lugusid ida ja lääne vastasseisust ning kuigi Taani oli ja on NATO liige, oldi päris hirmul, et Nõukogude Liit võib ühel päeval rünnata. Vähemalt meenutati meile seda ohtu igal kolmapäeval kell 12, kui kontrolliti sireene. Tundsime sõna otseses mõttes Nõukogude Liidu ohtu pea kohal varitsemas.

Teadsin, et Euroopa ei ole alati olnud selline. Mu vanaema oli mulle rääkinud riikidest teispool raudset eesriiet, eriti neist, mis olid tema noorusajal olnud iseseisvad, kuid pärast Teist maailmasõda okupeeriti Nõukogude Liidu poolt. Ta nimetas Eestit, Lätit ja Leedut piiririikideks ja ütles, et neid oli sõdadevahelisel ajal Põhjamaade hulka arvatud. Balti riike oli Nõukogude ajal peaaegu võimatu külastada, turistina tulin esimest korda Eestisse 1992. aastal.

Kapsapitsa ja Bologna protsess

Olen õppinud majandusteadust. Mul on magistrikraad Massachusettsi tehnoloogiainstituudist ja doktorikraad Kopenhaageni ülikoolist. Olen spetsialiseerunud makroökonoomikale, kus tegeldakse selliste küsimustega nagu majanduskasv, majanduse tsüklilised kõikumised, tööpuudus, inflatsioon ja eelarvepoliitika. Mind huvitab, mis toimub ühiskonnas ja majanduses ning minu hariduslik taust aitab mul seda kõike mõista.

Esimest korda avanes mul võimalus töötada Balti riikides siis, kui mind oli palganud rahvusvaheline organisatsioon nimetusega EuroFaculty (Euroteaduskond). See organisatsioon saatis läänest Balti riikidesse õppejõude, kes loeksid majanduse, riigiteaduse ja juura valdkonna kursusi. Läksin Vilniusse akadeemiliseks õppeaastaks 1996–1997. See oli imeline suurte muutuste aeg. Kui 1996. aasta sügisel oli pitsa peal kapsas, porgand ja kartul, siis 1997. aasta kevadel sai Vilniuses osta juba väga head pitsat.

Pärast seda suundusin Oslosse, kus töötasin Norra keskpangas ning õpetasin ka Oslo ülikoolis. Ühel 2001. aasta kevadpäeval sain aga telefonikõne ettepanekuga naasta Balti riikidesse – tulla Tartu ülikooli avaliku sektori ökonoomikat õpetama. See kõlas väga põnevalt, kuid pidi hõlmama väga sagedast Tartu ja Oslo vahet reisimist, nii et kontrollisin internetist, kas Tartus ikka on lennujaam. Alles hiljem jõudis mulle kohale, et lende sellegipoolest ei ole, nii et minust sai püsiklient Tartu-Tallinna bussiliinil ja Finnairi lendudel Oslosse.

Olin Tartus õpetades õnnelik ja jäin sinna kuni 2005. aasta suveni, tehes vaid pooleaastase pausi. Need kolm ja pool aastat olid sündmusrohked ja pakkusid rahuldust. Õpetasin majanduse ja riigihalduse tudengitele avaliku sektori ökonoomikat, makroökonoomikat ja muid aineid. Mulle sai peagi selgeks, et Eesti tudengeid on gümnaasiumis ülikooliks hästi ette valmistatud ja nad oskavad hästi nii matemaatikat kui ka inglise keelt.

Minu Tartu-aastatel toimus üks murettekitav areng. Alates 2002. aasta septembrist vähendati bakalaureuseõpinguid neljalt aastalt kolmele. See muudatus oli osa Bologna protsessist, mille eesmärk on harmoniseerida Euroopa Liidu riikide haridussüsteemid. Probleem oli ja on selles, et Eesti bakalaureuseprogrammid sarnanevad tegelikult rohkem Ameerika kui Euroopa ülikoolide omadega. Eesti õppekavad on enamasti laiapõhjalised ja sisaldavad paljusid aineid, samal ajal kui enamikus Euroopa ülikoolides on õppekavad küllaltki spetsialiseeritud. Näiteks tüüpiliselt on Eesti majandustudengil bakalaureuseõpingute kolme aasta jooksul majandusega seotud aineid kolmel semestril, samal ajal kui Taani ja Norra tudengil on neid viiel semestril. Bologna-järgne haridussüsteem annab Eesti bakalaureusetudengitele laiapõhjalise üldhariduse, kuid vähe erialateadmisi oma valitud alal.

Teine muret tekitav asjaolu oli see, et klassifitseeriti ümber vana süsteemi järgi antud kraadid – bakalaureusekraad pärast nelja õpinguaastat ning kandidaadikraad pärast sellele järgnenud kaht aastat. Vanad nelja-aastased bakalaureusekraadid võrdsustati uute viieaastaste magistrikraadidega ning vanad kandidaadikraadid võrdsustati uue süsteemi doktorikraadidega. Selline vanade kraadide ümberklassifitseerimine näib küllaltki suvaline. Näiteks tähendas see, et paljudel, kes olid kunagi kuue õpinguaasta järel omandanud kandidaadikraadi, oli äkitselt justkui kõrgema taseme teaduskraad. Pealegi andis see märku, et uutele Bologna-järgsetele kraadidele on seatud üsna madalad ootused.

Lahkusin Tartust 2005. aasta suvel, kui Euroteaduskond suleti, kuid tulin juba 2006. aastal Eestisse tagasi ning asusin külalisuurijana tööle Eesti Pangas. 2007. aasta suvel alustasin tööd professorina Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonnas. Õpetan peamiselt doktoriastme tudengitele majandust ja rahandust, kuid sügiseti teisel poolsemestril ka magistritudengitele avaliku sektori ökonoomikat. Juhendan päris mitut doktoranti ja aeg-ajalt ka magistri- ja bakalaureuseõppe tudengeid. Pool minu ajast kuulub teadustööle. Mõnikord töötan üksi, kuid sageli koos doktorantidega või partneritega nii Eestist kui ka välismaalt. Osa minu teadustööst on otseselt seotud Eestile oluliste probleemidega, teine osa on laiem ning puudutab näiteks Euroopa integratsiooni või Ida-Euroopas toimuvat.

Mulle on Eestis töötamine nagu unistuse täitumine. On privileeg elada kiirelt arenevas riigis, kus saan tagasihoidlikul moel anda oma panuse. Väga headel päevadel tunnen, et olen osa protsessist, mille käigus Euroopa pere pärast Teise maailmasõja traagilisi sündmusi uuesti kokku saab. Ja kuigi minu eesti keel on kohutav, ütlen vahel oma tuttavatele, et olen neist isegi parem eestlane, kuna nemad elavad siin „ainult“ seepärast, et on siin sündinud, mina aga otsustasin ise siia kolida!

Erinevus Põhjamaade ülikoolidest

Õppe- ja teadustöö ei erine siin väga palju sellest, mida olen kogenud Taanis ja Norras. Tudengid käivad loengutel, annavad eksameid, esitavad lõputöö ning lõpetavadki ülikooli, kui nad pole just ära väsinud ja välja langenud. Õppejõud teevad teadustööd ja – nagu igal pool mujal maailmas – kurdavad üliõpilaste üle. Nii palju on sarnast, kuid on ka mõni väike erinevus Eesti ülikoolide ja mulle tuttavate Põhjamaade ülikoolide vahel.

On küll pisut ohtlik üldistada, sest ülikoolide ja programmide lõikes on Eestis palju erinevusi, kuid rahvusvahelistes pingeridades on Eesti ülikoolid üldiselt tunduvalt tagapool kui Põhjamaade ülikoolid. Võib vastu vaielda, et see ei üllata, arvestades väikest rahvaarvu ja asjaolu, et sissetulekute tase on Eestis seniajani poole madalam kui Põhjamaades. Mõnes ülikoolis on viimastel aastatel toimunud muljetavaldav areng, kuid on vaja meeles pidada, et kui siinsed ülikoolid astuvad sammu edasi, tehakse seda ka väljaspool Eestit. Loodan, et eesolevail aastail vahe Eesti ja Põhjamaade ülikoolide vahel väheneb, etendavad ju ülikoolid tähtsat osa rolli rahvuse ülesehitamisel ning majanduse, kultuuri ja ühiskonna arengus. Eesti vajab ülikoole, kes suudaksid võistelda Euroopa parimatega.

Põhjusi, miks Eesti ja Põhjamaade ülikoolide vahel on pingeridades jätkuvalt lünk, on mitu. Üks terav tähelepanek on, et põlvkondade vahetus näib ülikoolides olevat küllalt aeglane. Kuigi Eesti ettevõtetes, organisatsioonides ja avalikus sektoris domineerivad 30ndates ja 40ndates inimesed, ei ole see niimoodi ülikoolides. Ma ei tea, mis on selle põhjus, kuid tagajärg on see, et ülikoolid ei ole nii dünaamilised ja on vähem avatud väljastpoolt tulevatele mõjutustele. Näen, et Eesti ülikoolides on palju täiskohaga õppejõude, kel ei ole doktorikraadi ning kes ei tee ka teadustööd. Põhjamaade ülikoolides see üldiselt nii ei ole.

Teine erinevus seisneb kasutatavates õppematerjalides. Mulle tuttavates Põhjamaade ülikoolides on peaaegu kõik õpikud ja artiklid, mida tudengid loevad, inglise keeles. Õppejõududel ei soovitata kirjutada õpikuid taani või norra keeles, kuna sellised õpikud vananevad kiiresti, nende kvaliteeti on keeruline hinnata ning tudengitel on niikuinii vaja harjuda lugema ingliskeelset erialakirjandust. Eestis julgustatakse õppejõude kirjutama eestikeelseid õpikuid põhjendusega, et see aitab arendada sõnavara ja tugevdada eesti keelt. Saan põhjendustest aru, kuid ainult senimaani, kuni eestikeelse õppematerjali kasutamine ei mõjuta õpetamise kvaliteeti. Veelgi enam, kui eesti keel on üle elanud sajanditepikkuse rõhumise ja okupatsiooni, siis olen kindel, et see jääb kestma ka iseseisvas Eesti riigis.

On veel üks tunnusjoon, mis eristab Eesti ülikoole Põhjamaade omadest: kui palju tudengid õpingute kõrvalt töötavad. Paljud üliõpilased lähevad tööle, sageli täiskohaga, juba bakalaureuse­õpingute ajal ning pärast seda peetakse õpinguid vähem tähtsaks. Peaaegu kõigil magistri- ja doktoriastme tudengitel, keda mina õpetan, on täiskohaga töö ning õppetöö toimub õhtuti, vahel ka nädalavahetusel. Hiljutine uuring „Eurostudent IV 2008–2011“,* milles küsitleti Euroopa riikide üliõpilasi, näitas, et Eesti üliõpilased peavad oma õpinguid esmatähtsaks küllaltki vähe ning paljude arvates on töötamine olulisem. Eesti (ja Läti) magistrandid töötavad väljaspool ülikooli keskmiselt 27 tundi nädalas – see on Euroopa kõrgeim näitaja. Enamik Eesti üliõpilastest on energilised ja töökad, kuid veedavad suure osa oma ajast palgatööl. Kahjuks on tagajärjeks vähene õppetöös osalemine, pidev surve langetada õpetamise taset ning võib-olla isegi akadeemilise töö keskkond pälvib väga vähe austust.

Arendada haridust ja teadust

Loen iga päev Taani, Norra ja Eesti uudiseid ning üks suur erinevus seisneb selles, kuidas ajakirjandus neis kolmes riigis käsitleb hariduse ja teaduse teemasid. Põhjamaade ajakirjandusest võib pea iga päev lugeda hariduse, ülikoolide hindamise, professorite määramise, teadustöö tulemuste, tudengite protestide jpm kohta. Eesti ajakirjanduses on haridusest ja teadusest lugeda harva. Kardetavasti peegeldab see, et investeeringuid haridusse ning teadmiste loomisse ei peeta ühiskonnas tähtsaks. On hämmastav, et uue valitsuse kavandatud küllaltki väike muudatus maksusüsteemis kutsub esile pahameele ning täidab päevast päeva Eesti uudiseid, kui samal ajal ei toimu peaaegu mitte mingit arutelu hariduspoliitika ning selle üle, kuidas sulgeda teadmuslünk Eesti ja Lääne-Euroopa vahel.

Usun, et haridus ja teadus väärivad kõigil tasanditel rohkem Eesti poliitikute, ajakirjanduse ja avalikkuse tähelepanu. On aeg valmistada riik ja selle noored tulevikuks ette ning see nõuab uut fookust hariduse ja teaduse arendamises ning poliitilist tahet langetada ettepoole vaatavaid ja tulevikku määravaid otsuseid. Mina aga jätkan samal ajal oma talendikate tudengite õpetamist ja juhendamist Tallinna tehnikaülikoolis.

* http://www.ove-national.education.fr/medias/files/ove-infos/OVE_Info_26-GB.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar