Kolm küsimust doktoriõppe süsteemi kohta

Kõigi küsitletute arvates peab doktorandi sissetulek peab suurenema, kuid kõik ei sõltu finantseerimisest, vaid hulk tööd seisab ülikoolide ees arusaamise, väärtuste, vastuvõtu ja õppeprotsessi ümberkujundamisel.

MARGUS MAIDLA

Kas doktorantuur on õppimine või töötamine? Kas stipendiumi maksmine on õigustatud või oleks paslikum doktorandile palka maksta?

Tartu ülikooli teadusprorektor dr Marco Kirm: See on väga hea küsimus, kuid sõltuvalt vaatenurgast on siin mitu võimalikku vastust. Doktorandi seisukohast oleks vaja pigem saada palka kui olla stipendiumil, sest siis laekub tema eest ka sotsiaalmaks, mis tagab sotsiaalseid hüvesid, nt emapalk, pension jne. Arvestades Eesti teadusrahastuse olukorda on palgamaksmine märgatav koormus uurimisgrantidele – seega juhendaja ja kogenud teadlase seisukohast oleks stipendium eelistatum, sest siis jääks doktorandile rohkem vahendeid oma tööks, lähetusteks välislaboritesse ja teadusrühmade juurde, oma uurimistulemuste tutvustamiseks rahvusvahelistel konverentsidel ja paljuks muuks. Mitmes riigis, nt Saksamaal ja Rootsis, tegutsevad koos nii stipendiumi kui ka töötasu saavad doktorandid. Saksamaal oli stipendiumiga seotud doktorantuuri kohtade loomise ajendiks nominaalajaga doktoriõppe kallinemine. Seepärast loodi stipendiumiga doktorantuurikohad finantseerimiskestusega ainult kolm aastat ja ilma maksudeta pensionifondidesse, kusjuures haiguskindlustus on garanteeritud. Need osutusid ligitõmbavaks välisdoktorantidele, kelle eesmärk on omandada doktorikraad ning jõuda võimalikult kiiresti tööturule. Seda soosib ka märgatav palgakasv, mis tööturul doktorikraadiga kaasneb, aga Eestis kahjuks analoogsel kujul puudub. Sotsiaalkindlustuse pool saab lahenduse ka Eestis sel õppeaastal immatrikuleeritud doktorantidele, sest sotsiaalmaksu tasub nende eest riik. Kokkuvõttes ei ole vahet, kas sissetulek on tagatud doktoranditoetuse või palgaga. Olulisem on, et see sissetulek oleks piisav ja võimaldaks meie andekatel noorteadlastel keskenduda uurimistööle. Olukord oleks veelgi parem, kui ka meie tööandjad hindaksid värskete doktorite analüüsivõimet ja omandatud oskusi. See annaks mis tahes elualal, kus nad oma oskusi rakendavad, täiendavat lisaväärtust meile kõigile – tööandjale ja kogu ühiskonnale. See aga eeldab hoiakute muutumist, mis, ma loodan, on juba toimuma hakanud. Järjest rohkem valitakse doktorante nooremteaduriteks, mis kindlasti väärtustab nende positsiooni teadlaskonnas. Varem said nad enamasti inseneri-spetsialisti ametikoha, kuigi täitsid põhjendatult teadlase rolli.

Tallinna tehnikaülikooli teadusprorektor professor Renno Veinthal: Olen seisukohal, et doktoranti peaks käsitama töötajana. Sellest lähtuvalt on TTÜs alates 2016. aasta vastuvõtust kujundatud tingimused, mille alusel luuakse doktorantide õppe- ja töökohad. Instituutides ja uurimisrühmades peab toimuma piisaval tasemel ja piisavas mahus teadustöö, kus doktorant hakkab osalema alates esimesest tööpäevast. Paralleelselt toimub ka akadeemiline õpe, kuid suur osa selle sisust kujuneb rätsepalahendusena, silmas pidades konkreetse doktorandi vajadusi. TTÜs on eesmärk üle minna skeemile, kus doktorandile-nooremteadurile laienevad kõik ülikooli töötaja sotsiaalsed garantiid, kusjuures tagatakse vähemalt Eesti keskmisele vastav sissetulek.

Tallinna ülikooli teadusprorektor professor Katrin Niglas: Doktorantuur on nii õppimine kui ka töö. Peaksime kindlasti liikuma sinnapoole, et senisest suuremale osale doktorantidest on ülikoolis kindlustatud nooremteaduri töökoht, kuid selle absoluudiks seadmine ei ole minu arvates vajalik ega mõistlik. Süsteemis peaks säilima paindlikkus ja võimalus doktorantuuris olles töötada ka väljaspool ülikooli ja/või läbida doktorantuur osakoormusega. Seega ei ruttaks ma tegema radikaalset reformi, kehtestades näiteks, et doktoranditoetused või stipendiumid kaotataks täielikult ja ülikool peaks igale vastuvõetud doktorandile kindlustama täiskoormusega nooremteaduri töökoha. Aga kui ülikoolil on näiteks doktorandi projektimeeskonda kaasamisega võimalik maksta talle korralikku palka, siis võiks seadus lubada toetust mitte maksta – oluline on, et suuremale osale doktorantidest oleks tagatud võimalus pühenduda täiskoormusel oma doktorantuuriõpingutele ja teadustöö tegemisele.

Eesti maaülikooli teadusprorektor professor Ülle Jaakma: Doktorantuuris on ühendatud nii õppimine kui ka töötamine. Doktorantuuris õppimine käib suures osas teadustöö kaudu. Minu arvates peaksime suhtuma doktoranti kui noorteadlasse, sest ta teeb katseid, kirjutab teadusartikleid, esineb konverentsidel ja juhendab üliõpilasi nagu ülikoolis töötavad teadurid. Paljud doktorandid ongi ülikoolis tööl nooremteaduri ametikohal. Töötamine annab doktorandile suurema sotsiaalse garantii, aga ka kohustuse oma tööülesanded täita, sh doktoritöö õigeks ajaks valmis saada.

Tean, et sellisele seisukohale on ka vastuväiteid. On doktorante, kes ei soovigi töötada ülikoolis, sest näevad oma karjääri pigem ettevõtluses ja otsivad töötamisvõimalusi seal. Sellised doktorandid teevad oma doktoritööd põhitöö kõrvalt ja on rahul stipendiumi saamisega.

Kuidas olete rahul praeguse seisuga teie ülikooli doktorantuuris? Millised on peamisemad kitsaskohad?

Palun tooge välja, milline on doktorantide koguarv ja kui palju on statsionaarseid doktorandi kohti, s.t kui kaua kestab keskmine dokto­rantuuri­aeg.

Marco Kirm: Alustan statistikast: Tartu ülikoolis on doktoriõppes (1. X 2016) 1277 doktoranti. Igal aastal immatrikuleeritakse 161 tegevustoetusega doktoranti, sõltuvalt aastast lisandub veel kuni 20 tegevustoetusevälist doktoranti. Neid rahastatakse siis eri allikatest nii Eesti kui ka rahvusvaheliste teadusgrantide ja lepingute kaudu. Viimastel aastatel on doktorikraadi kaitsnute arv TÜs mõni üle 110 värske doktori aastas, mis moodustab ca 50% Eestis kaitsnutest – hea korrelatsioon teadusefinantseerimisega, kus TÜ osakaal on 53% konkurentsipõhises rahastuses (PUT, IUT) ja 47% baasfinantseerimises. Doktorantide hulga üle ei ole põhjust kurta, mis kindlasti soovida jätab, on lõpetamise kiirus. Värske analüüsi järgi perioodil 2003–2014 TÜs doktoriõppesse astunutest jõudis üksnes 29% alustanutest doktorikraadini n + 2, s.t kuue aasta jooksul. ASTRA taotluses oleme seadnud eesmärgiks jõuda 50 protsendini ja rakendada selleks plaanitud doktoriõppe arendamise meetmeid.

Mis on kitsakohad? Suure probleemina on esile toodud ebapiisavat rahastust, mis sunnib doktorante lisateenistust otsima, sageli väljaspool ülikooli. See on õige tähelepanek, kuid mitte ainuke põhjus ning see on valdkonnaspetsiifiline. Valdkondades, veelgi spetsiifilisemalt teadusgruppides, kus teadusrahastus on paremal tasemel, nt loodus- ja täppisteaduste ehk LT-valdkonnas ja teistes valdkondades, on ka doktoriõppe läbimine kiirem. Analüüs näitab, et pool LT lõpetanutest jõuab lõpetamiseni kiiremini kui nelja aasta ja seitsme kuuga. Kuid see ei ole ainus põhjus. Kindlasti aitab kaasa töötegemine kollektiivis (teadusrühmas), mis on erinev humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnast, kus see on pigem erand. Samuti on nendes valdkonnades võimalus garanteerida doktorantidele piisav sissetulek teadusrahastusest märgatavalt väiksem. On veel valdkondi ja erialasid, kus tööturul on sissetulek rohkem kui atraktiivne ja see soodustab doktoriõppe venimist, katkemist ja mõni andekas kandidaat ei jõuagi doktoriõppesse. Sellisteks näideteks elust enesest on meditsiin, IT, õigus ja üksikuid näiteid leiab ka muudelt elualadelt. Ülikooli üks juba järeleproovitud lahendustest on projektipõhine doktoriõppe vastuvõtt, kus doktoriõppe kohad jagatakse selliste kriteeriumide alusel nagu teadusrahastuse ja vajaliku teadustaristu olemasolu, eduka juhendamise kogemus. Samal ajal on ka noortele juhendajatele jäetud võimalus saada doktorante. Seda projektipõhist doktorikohtadele vastuvõttu on rakendatud edukalt LT-valdkonna eelkäija loodus- ja tehnoloogiateaduskonna loomisest saadik alates 2008. aastast. Nüüd rakendatakse seda järjest laiemalt ka teistes valdkondades.

Teine suur probleem, mis muutub järjest olulisemaks, on seotud magistriastme lõpetajate arvu vähenemisega, millest tuleneb tugevate doktorandikanditaatide arvu kahanemine. Ka siin on valdkondlikud erinevused sõltuvalt tegevustoetusega doktorandikohtade arvust valdkonnale ja täiendavate vahendite olemasolust tegevustoetuseväliste doktorantide vastuvõtuks. See tähendab, et Tartu ülikool peab järjest rohkem värbama võimekaid kanditaate nii väljastpoolt ülikooli kui ka Eestit. Järjest kasvav ingliskeelsete magistrikavade hulk tagab välistudengite ettevalmistamise TÜs, aga kasvav tendents on ka väliskandidaatide värbamine. Praegu on TÜs välisdoktorante ligi 13% (absoluutarvult 161).

Doktoriõpe on juhendatava, s.o doktorandi ja juhendaja koostöö. Ka selles on arenguruumi ning vastavad koolitused on plaanitud ASTRA toetusel mõlemale poolele, et doktoriõpe saaks edukalt läbitud. Loomulikult on meie teadlaskonna ja õppejõudude hulgas ka väga edukaid näiteid.

Renno Veinthal: Tehnikaülikooli doktorantide koguarv (1. X 2016) on 646, neist 548 täiskoormusel, 97 osakoormusel (31. XII 2015 olid arvud vastavalt 726/598/128).

Keskmine periood vastuvõtust lõpetamiseni on kuus aastat, akadeemilisi ei ole arvesse võetud. Tegelik õppeaeg (akadeemilised on sisse arvestatud) on keskmiselt 5,5 aastat. Me ei ole efektiivsusega rahul. Liiga palju doktorante katkestab õpingud ilma kraadi kaitsmata. Katkestamise põhjusi on palju, kuid olulisemana saab välja tuua majanduslikku ebakindlust ja juhendamise kvaliteeti.

Katrin Niglas: Võtaksin vastuse kokku sõnadega, et olen rahul, kuid mitte nii, et kõik on kõige paremas korras, vaid teadmisega, et areneme kiiresti ja viimastel aastatel oleme suutnud paljutki parandada.

Tallinna ülikoolis on ligikaudu 350 doktoranti, kellest pisut üle 100 on õpinguid alustanud enam kui kuus aastat tagasi. Keskmist õpingute pikkust on väga raske välja tuua, kuid toodud arvudest on näha, et pikenenud õpinguperiood ja kaitsmiseni jõudvate doktorantide väike osakaal on seni kõige suurem probleem. Probleemi juured peituvad selles, et senised toetussüsteemid ei ole doktorantidele taganud majanduslikku toimetulekut, mistõttu on suur osa doktorantidest hobidoktorandid, kes töötavad täiskoormusega mitte otseselt doktorantuuriga seotud ametikohtadel. Kuigi alates 2012. aastast kohustuslikuks saanud doktoranditoetus ei kata kaugeltki toimetulekuvajadust ja ainult vähestele oleme suutnud pakkuda nooremteaduri töökoha, on siiski näha, et võrreldes varasemaga jõutakse kaitsmiseni varem.

Teise kitsaskohana tooksin välja rahvusvahelistumisega seotud aspektid. Doktoriõppe kvaliteeti silmas pidades soovime, et suurem osa meie doktorantidest stažeeriks õpingute jooksul vähemalt ühe pikema perioodi mõnes oma erialal tipptasemel ülikoolis või teadusasutuses, ja mitte lihtsalt sealset raamatukogu kasutades, vaid uurimisrühma liikmetega suheldes ja koostööd tehes. Samuti soovime, et meie doktorantide seas oleks rohkem välismaalasi, mis rikastaks siinset õpi- ja töökeskkonda.

Ülle Jaakma: Doktorante on maaülikoolis ca 220. HTMiga sõlmitud lepingus on ette nähtud võtta aastas vastu 24 uut doktoranti. Tegelikkuses võtame neid vastu rohkem, sest tuleb ka välisdoktorante ja doktorante, kelle õpingute ja stipendiumi katab tema juhendaja oma teadusprojektidest. Vaid 20–30% doktorantidest lõpetab doktorantuuri nominaalajaga. Suurem osa doktorante kasutab akadeemilise puhkuse ja lisa-aasta võimalust, et doktoritöö lõpule viia.

Kitsaskohti on mitu. Nimetaksin nappi doktoranditoetust, mis sunnib doktorante samal ajal ka töötama. Kui see töö on uurimisrühma juures, siis on kõik hästi, kui aga väljaspool ülikooli, siis kipub uurimistöö kannatama. Juhendamise kvaliteet, juhendaja ja doktorandi vastastikused ootused – need ei ole alati selgeks räägitud. Kui juhendajal ei ole teadusprojekte ega avaldatud teadusartikleid tunnustatud teadusajakirjades, siis ei suuda ta ka tulemuslikult juhendada. Raske on ka motivatsiooni tagada. Soovime, et igal aastal lõpetaks 300 uut doktorit, aga millised on nende karjäärivõimalused? Akadeemilisele karjääriredelile mahuvad vähesed, aga ettevõtlus- ja avalik sektor ei tunne doktorite palkamise vastu märkimisväärset huvi. Miks see nii on, on omaette küsimus. Võime põhjusi leida nii doktorite akadeemilise karjääri keskses ettevalmistuses kui ka doktorikraadi eeldavate ametikohtade nappuses. Mõlemal puhul on vaja midagi ette võtta.

Kui midagi doktorantuurisüsteemis muuta, siis mis see peaks teie arvates olema? Tooge palun välja kolm olulisemat muudatust.

Marco Kirm: 1. Peale analüüsivõime ja erialaste tippspetsialistioskuste peaksid kasvama doktoriõppe lõpetajate ülekantavad ja juhtimisoskused (loe: liidrirolli kandmise võime mis tahes elualal). Selleks kavandab TÜ muudatusi doktoriõppe üleülikooliliste valik­ainete moodulis, millega tahetakse arendada lõpetajate ülekantavaid oskusi. Plaanis on täiendada moodulit kvaliteetsete valikainetega, mis võimaldaksid välja arendada liidrile vajalikud oskused.

2. Doktorantide igakuine tegevustoetus on ajale jalgu jäänud, ja seda hoolimata mõne aasta tagusest 10% tõusust. See on kivi rahastajate-otsustajate kapsaaeda. Piisav sissetulek on eeldus täielikule pühendumisele.

3. Suurem vabadus võtta doktorante vastu aasta läbi. See probleem on ülikoolide endi lahendada ja järgmisest õppeaastast hakkame seda TÜs tegema. Ühtlasi võimaldab see konkureerida ülemaailmsel kõrgharidus-teadusturul parimate kandidaatide pärast. Kui ülikoolid soovivad konkurentsis püsida ja oma positsiooni veelgi parandada, siis on vajalik andekate välisdoktorantide juurdevool.

Kõik ei sõltu finantseerimisest, kuigi hulk õppejõude-teadlasi arvab nii, vaid hulk tööd seisab ülikoolide ees arusaamise, väärtuste, vastuvõtu ja õppeprotsessi ümberkujundamisel ja see ei nõua otseselt finantsvahendeid, vaid omavahelisi kokkuleppeid.

Renno Veinthal: 1. Tuleb kujundada rahastamissüsteem, millega saab suurendada doktoriõppesse immatrikuleeritud doktorantide majanduslikku kindlust ning nõuda neilt ja nende juhendajatelt suuremat eesmärgile pühendumist.

2. Tuleb välja töötada eksternatuuri mudel. Teatavasti on nii era- kui ka avalikus sektoris palju inimesi, kes sooviksid osaleda TA tegevuses, valides selleks neile sobiva tempo ja pühendumise taseme.

3. Tuleb edasi arendada nn tööstusdoktorantuuri mudelit, mis võimaldaks suunata ülikoole rohkem tegelema majandusele ja ühiskonnale tähtsate teemadega, intensiivistada koostööd ettevõtete, avaliku sektori ja ülikoolide vahel.

Katrin Niglas: 1. Tagada senisest suuremale osale doktorantidest võimalus pühenduda täiskoormusel oma doktorantuuriõpingutele ja teadustöö tegemisele ilma doktorantuurikohtade olulise vähendamiseta.

2. Hindan doktorantide praegusi võimalusi lühemaks mobiilsuseks heaks, kuid vaja oleks selgemaid meetmeid toetamaks doktorantide pikemaajalist mobiilsust. Suuremaks probleemiks kui otseselt mobiilsustoetuse puudumine on ka siin doktorantide hõivatus otseselt doktorantuuriga mitte seotud tööga.

3. Diskussiooni vajab see, kas mahutame praktilisema suunitlusega doktoriuuringud kehtivasse mudelisse või peame otstarbekaks juurutada peale praeguse filosoofiadoktori kraadi (PhD) ka muud tüüpi doktoriõpingute ja -kraadi mudeleid.

Ülle Jaakma: 1. Doktoriõppekavade sisu on vaja ajakohastada, suurendada seal eri eluvaldkondades vajalike, nn ülekantavate oskuste treenimist (avaliku esinemise oskus, teaduse populariseerimise oskus, juhtimisoskus, teadusprojektide taotlemine, meeskonnatöö jne). Doktorikraadiga inimene peab olema kohanemisvõimeline, arenev, heade analüüsi- ja suhtlusoskustega. Need omadused on vajalikud igas eluvaldkonnas.

2. Doktorandi sissetulek peab suurenema, doktorant ei tohi olla halvemas seisus, kui on teised noored pärast magistriõppe lõpetamist ja tööleasumist. On kokkuleppeküsimus, millise osa sellest suudab katta riik ja millise osa lisab ülikool ja kas see on doktoranditoetus või nooremteaduri palk. Meie soovime, et doktoriõppesse tuleksid võimekad noored, väike sissetulek doktorandina paraku sunnib neid otsima muid võimalusi.

3. Loome doktoritele paremad karjäärivõimalused nii akadeemilistel aladel kui ka erasektoris, ettevõtluses. Doktorant peaks juba doktorantuuri astudes teadma, millised on tema võimalused pärast doktoritöö valmimist ja kaitsmist ning vastavalt sellele, koostöös juhendajaga, peab tal olema võimalik teha oma valikuid. Juhtmotiivideks peavad ka mitteakadeemilise karjäärisoovi korral jääma uurimistöö kvaliteet ja rikkaliku rahvusvahelise kogemuse saamine.