Kas teaduse indekseerimine on mõistuse mõõteriist või riistapuu?

ARGO ROSIN

Järjest rohkem räägitakse teaduse indekseerimisest ja tippteaduse kriteeriumidest. Mis imeloom see teaduse indekseerimine ehk h-indeks siis on?

H-indeksi mõtles välja California ülikooli füüsikaprofessor Jorge Eduardo Hirschi eesmärgiga hinnata valdkonna­siseselt teoreetilise füüsika teadlaste suhtelist kvaliteeti. Indeksit defineeritakse nii, et teadlane indeksiga h on publitseerinud vähemalt h koguse artikleid, millest igat artiklit on tsiteeritud vähemalt h korda. Kui teadlasel on h-indeks 8, siis see tähendab, et vaadeldaval perioodil on ta publitseerinud vähemalt kaheksa artiklit, millest kõik on kogunud vähemalt kaheksa tsitaati. Seega iseloomustab nimetatud näitaja teadlase publitseerimise produktiivsust ja tsiteeritavust konkreetses valdkonnas. Liialt sageli kuuleme, et see on ainus kriteerium, mis iseloomustab teadlase töö kvaliteeti ja mille alusel võime võrrelda kõiki teadlasi omavahel.

Rahvusvahelised allikad rõhutavad, et h-indeks töötab korrektselt ja saab olla hindamise aluseks vaid siis, kui võrreldakse sama alamvaldkonna siseselt teadlasi, mistõttu ei ole objektiivne rakendada seda valdkondadeülese ja isegi sama valdkonna sees eri distsipliinide võrdlemise kriteeriumina. Põhjusi on mitu, mis olgu siinkohal ka loetletud:

eri teadusvaldkondade ja distsipliinide tippajakirjade artiklite keskmine tsiteeritavus ehk mõjutegur on erinev (nt vähiuuringutel 140, loodusteadlastel 40, materjaliteadlastel 15, elektrotehnika ja elektroonika valdkonnas 6), mistõttu ka teadlaste h-indeks on valdkonniti diferentseeritud;

indeks ei arvesta autorite reaalset panust artiklitesse, eriti suurearvulise kaasautorsuse korral, nt on kaasautoreid üle viie;

indeks ei anna teadlase töö rahvus­vahelisest aktuaalsusest ja kvaliteedist tervikpilti, nt olukorras, kus uuritava teema aktuaalsuse tipp saabub alles viie või enama aasta pärast ja seetõttu on tsiteeringute arv väike. Teadlane on kõrgelt, kuid negatiivselt tsiteeritud, nt puuduvad uued avastused, täiendused või uudsust kinnitavad tõsiseltvõetavad rakendused;

indeks ei arvesta olulise teadus­tulemuse puhul maksimumtsiteeringut – kui teadlasel on kaks artiklit, millest esimene saab 1000 tsiteeringut ja teine ühe tsiteeringu, siis h-indeks on ikka 1.

indeks ei arvesta nt rakendus-, humanitaar- ja sotsiaalteaduste regionaalset panust ühiskonna teenimisse ega saa rahvusvaheliselt laiemat kõlapinda seetõttu, et samasuguseid teaduslikke probleeme ei pruugi teistes riikides tööstuse, majanduse, geopoliitiliste, geo­graafi­liste, kultuuriliste, sotsiaalsete jm eri­pärade tõttu olla või ongi tegemist väikeriikide eripäraga ning teadusprobleemide lahendamisest huvitatud teadlaste arv ja sellest tulenev tsiteeritavus maa­ilmas on väike;

indeks ei võta arvesse teadlase panust majanduse ja sotsiaalsesse arengusse nagu loodud intellektuaalomand (patendid, kasulikud mudelid, disainlahendused), keerukaid teaduslikke analüüse sisaldavad ekspertiisid, konfidentsiaalsete lepingute tulemused jms;

indeks ei anna objektiivset tervikpilti teaduse tegelikust kvaliteedist ja tulemuslikkusest, kuna on kunstlikult suurendatav erialase lobitööga: artiklite kaasautorite suur arv jms, tuttavate ja enese tsiteerimise kaudu.

Kahjuks h-indeks, mis algselt oli loodud teoreetiliste distsipliinide hindamiseks, on muutunud universaalseks tippteaduse hindamise mõõdikuks ja tõe kriteeriumiks. Asja mõtte teeb eriti küsitavaks, et hindamine põhineb peamiselt ühel kallil ja loodusteaduste poole kaldu oleval andmebaasil ehk ISI WoSil, mis võrreldes SCOPUSega suudab tuvastada kordades vähem rakendusteadlaste ja humanitaaride tsiteeringuid. ISI WoSi kui andmebaasi aluseks võtmine ja selle rakendamine teenib ainult nende teadusvaldkondade huve, kus tippajakirjade mõjutegur ehk seal avaldatud artiklite keskmine tsiteeritavus on kõige suurem. ISI WoS-andmebaasis olevate ajakirjade järjestuse alusel on tipus loodusteaduslikud ja meditsiini valdkonda kuuluvad ajakirjad. Unustatakse, et tippajakirjade mõjutegurite erinevus võib ulatuda kümnetesse kordadesse. Kas selle alusel saab väita, et vähiuuringud on tähtsam teadusharu kui elektrotehnika või IT? Selline väide ei ole ainult jabur, vaid riigi seisukohalt suisa kuritegelik.

Et väärastunud maailmapildist aru saada, tuleb rõhutada, et väga mõjukas ajakirjas avaldamisel ja teadlase h-indeksil on otsene seos. Ebakõla toob järgmine näide kõige paremini esile. Kui loodusteaduste tippajakiri on mõjuteguriga 40 ja loodusteadlane publitseerib ajakirjas mõjuteguriga 10, siis elektroonika ja elektrotehnika valdkonnas vastaks see publitseerimisele ajakirjas, mille mõjufaktor on ligi 1,5. Statistika järgi kogub loodusteadlase iga artikkel sel juhul keskmiselt 10 tsitaati, aga elektrotehniku samaväärne artikkel vaid 1,5 tsiteeringut. Tulemuseks aga saame, et 10 teaduslikult samaväärse artikli kirjutamine mõjutab eri valdkondades tegutsevate teadlaste h-indeksit täiesti erinevalt, antud näite puhul statistiliselt üle kuue korra loodusteadlase kasuks. Tuleb aru saada, et selline tsiteeritavuse erisus ei tulene valdkondade teadustöö kvaliteedist, vaid nende eripärast.

Ometi kehtestatakse grantide taotlemisel ja kõrgkoolide ametikohtadele kandideerimisele normid või antakse subjektiivseid hinnanguid, mis ei arvesta valdkondlikke, rääkimata distsipliinide tsiteeritavuse eripära. Tulemuseks on ametikohtade ja riikliku rahastamise tahtlik kallutamine mõne valdkonna kasuks ning vähem tsiteeritud teaduse distsipliinide staatusega mängimine.

Siinjuures on halvim tendents see, et maailmas on viimastel aastatel tekkinud ettevõtteid, kes pakuvad tasu eest teadlastele artiklite koostamist ja nende avaldamist tunnustatud ISI WoS- andmebaasi ajakirjades. Kui h-indeks ja selle ümber toimuv on muutumas omamoodi teadusharuks, usundiks või ärisektoriks, siis ei ole tegemist enam mõõteriista, vaid tühipalja riistapuu või puuslikuga. Seega peab teadlaste hindamine muutuma diferentseeritumaks ja laiapõhjalisemaks, arvesse peab võtma valdkonna eripära, sh projektide juhtimist ja täitmist, tööde mahte, patente, juhendamisel kaitsnud doktori- ja magistritöid, üliõpilaste hinnanguid, koostatud õppevahendeid jms, mis viitaksid selgelt koolkonna olemasolule ning valdkonna aktuaalsusele.

ARGO ROSIN on TTÜ nõukogu liige, energeetikateaduskonna teadusprodekaan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht