Igaühe loodus

Seisame suurte muutuste lävel ning kui me oma majandamist ja looduskaitsesüsteemi ei muuda, jätkub ökosüsteemide kadu ja liikide väljasuremine, pannes ohtu ka inimese mugava eksistentsi.

AVELIINA HELM

Kes meist ei oleks Eesti kauni loodusega välismaa sõprade ees kiidelnud? Puutumatud metsad, vaikusse mattunud rabad, metsarahvas eestlased loodusega ühes hingamas … Sekka veel tubli annus müstikat, just nii, nagu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on pidanud sobilikuks tutvustada meie looduse parimaid külgi: „Kuula rahustavat metsakohinat ja hea õnne korral kohtad ka mõnd vetevaimu või kauguses silkavat särasilmset hundikutsikat. Pruun­karud, hundid, põdrad ja metssead on vaid mõned loomad, kes siin koos müütiliste olenditega elavad.“ (Nordica pardaajakiri, kevad 2016).

Meile iseloomuliku loodusarmastuse aluseks tundub olevat usk, et kuskil sügava-sügaval oleme tõeline loodusrahvas. See, milline on meie tegelik suhe loodusega, polegi nii tähtis. Kuidagi käib meie loodussuhtega kaasas ka arvamus, et loodus on ja jääb ning meie teod (kui fosforiidikaevandamine ehk välja arvata) selle kestmisele suurt mõju ei avalda, sest on ju loodus suur ja vääramatu, inimene aga kõigest tühine putukas. Müütidele ja müütilistele olenditele ma siinkohal enam keskenduda ei taha, jäägu see lihtsalt väikeseks torkeks, et peaksime oma loodusest ja selle väärtustest andma nii endale kui teistele aru ikka tegelikkusele tuginedes.

Tõepoolest on meie looduses omajagu seda, mille üle uhke olla. Erinevalt paljudest teistest riikidest on meil säilinud pärandkooslusi, märgalasid ja ka mõni vana mets kesk majandusmetsade laamasid. Lühidalt öeldes on Eestis küll kõigil elupaikadel läinud halvasti, kuid ometigi pisut paremini kui teistes riikides. Samuti näitab Eesti maastike dünaamika ja ökosüsteemide seisund, et üldjoontes käime meile pärandatud loodusliku varandusega ringi täpselt nii, nagu suur osa teistest Euroopa riikidest mõnevõra varem. Seetõttu ei saa ka Eesti looduse praegust seisundit võtta ei iseenesestmõistetavana ega ka iseenesestmõistetavalt kestlikuna. On vaja hoolega uurida, milline on looduslike koosluste ja elurikkuse seisund meil ja mujal, millised on üleüldised suundumused ja kuidas me globaalsete muutuste ajastul püüame tagada, et meie loodus säiliks.

Inimene ja loodus

Inimene on võimas liik, kes on muutnud peaaegu kõiki maailma süsteeme, seda eriti viimase paarisaja aasta jooksul. Tohutu mõju tõttu, mida inimesed on meie koduplaneedile osutanud, nimetavad teadlased praegust ajastut antropotseeniks – inimese ajastuks. Inimese kombineeritud mõju biosfäärile ületab ükskõik millise muu bioloogilise või geofüüsikalise nähtuse. Maailma­skaalas hinnatuna on inimene täielikult transformeerinud kaks kolmandikku maismaa-aladest ja jätnud suuremalt jaolt puutumatuks vaid põllumajanduseks vähesobivad piirkonnad. Ei lokaalselt ega globaalselt näita elupaikade kadu raugemise märke. Euroopas, kus inimene on loodust tugevalt mõjutanud juba alates viimase jääaja lõpust, on ühe hävimisetapi läbi teinud Euroopale iseloomulikud metsad. Neist kujundas inimene koostöös loodusega aastatuhandete jooksul elurikkad traditsioonilised põllumajandusmaastikud ja pärandkooslused, mis aga jõuavad hävimisega lõpuni lähiajal.

Elupaikade otsene kadumine, alles jäänud elupaigalaikude liiga väike pindala ja isolatsiooni sattumine on kolm tegurit, mis suuremale osale liikidest ei sobi. Viimase kümnendi ökoloogilised leiud näitavad, et pikaajaliseks püsimiseks vajab suur osa looduslikest liikidest suuri pindalasid ja piisavalt suuri asurkondi. Nii nagu ei saa kogu linnatäit rahvast mahutada ühte väikesesse korterisse, ei saa kunagi laialdaselt levinud ökosüsteemide elurikkus end pigistada üksikutele järelejäänud elupaiga­laikudele. Kui säilinud öko­süsteemidesse lisada põllumajandusest lekkivate ainete kuhjumine, saamegi liikide kadumiseni viiva retsepti, mis on universaalne nii meil kui ka mujal. Eriti tõsiseks teeb aga olukorra fakt, et ökosüsteemid reageerivad muutustele pika vinnaga – seda kutsutakse väljasuremisvõlaks – ja praeguse tegevuse mõju võib liikide väljasuremisega kulmineeruda alles kümnete aastate pärast. Paljud teadlased peavad tõenäoliseks, et kuigi juba nüüd ületab liikide väljasuremine loodusliku fooni tuhandekordselt, on liikide massiline väljasuremine alles alanud.

Ökokatastroof minu aias

Mis siis sellest on, kui elurikkus kahaneb ja looduslikud või poollooduslikud ökosüsteemid asendatakse põllumaaga? Kui just Hiinas ei ela ja sealsetes löögi alla sattunud põllumajanduspiirkondades viljapuude tolmeldajana (töövahendiks pintslike) ei tööta, siis ei ole ju kuskil märgata, et inimese põhjustatud ökosüsteemide kadu heaolu ohustaks. Pigem tundub ikka vastupidi – lahjade karjamaade asemel on viljakad põllud, mädaneva metsa asemel sirge palk ning hollandlased, kelle maa kohta kõik teavad, kui kehvasti seal loodusega on, elavad igati hästi.

Siiski, looduslike ökosüsteemide seisund ja tulevik mõjutab meid kõiki otseselt, olgu siis globaalselt või lokaalselt. Looduslikud ökosüsteemid tagavad, et meil on sobivalt toimiv aineringlus, puhas õhk ja vesi, viljakas muld. Muu hulgas kõige tuntavamalt annavad looduslikud kooslused meile tolmeldajad ja ökoloogiliste suhete süsteemi, mille tõhusa toimimise korral ei saa kahjurid ja haigustekitajad pikaks ajaks domineerima jääda. Selliseid ökosüsteemidega seotud inimesele olulisi nähtusi nimetatakse lohiseva terminiga „ökosüsteemi teenused“. Kuna termin kõlab kehvasti, võib see jätta mulje, et teaduslik-tehnoloogilise progressi ajastul on meil võimalik neist teenusest ära öelda ja iseseisvalt kuidagi muudmoodi toimida. Seda me siiski teha ei oska ja tõenäoliselt ei hakkagi oskama. Kuigi meile meeldib mõelda loodusest kui täiesti eraldiseisvast ja oma võimsuses inimesest kaugelt üle olevast stabiilsest süsteemist, sõltume oma eksistentsis siiski sajaprotsendiliselt looduse pakutavast. Meil ei maksa olla tagasihoidlik – teenuseid pakkuvate ökosüsteemide seisund ja nende säilimine sõltub omakorda täiel määral vaid meie endi otsustest ja tegudest.

Siinkohal on paslik tuua näide minu enda aiast. Elan Vooremaal, pikka aega intensiivselt majandatud põllumajanduspiirkonnas. Maja ostes sain kaasa suure õunapuuaia, mille kohta vana peremees ütles, et esimese asjana peaksin puid pritsima. „Mis pritsima,“ mõtlesin mina, „ega ma maale sellepärast kolinud, et veatuid õunu saada, ikka sellepärast, et võimalikult looduslähedast elu elada.“ Järgneva kümne aastaga selgus – kui esimesed paar aastat välja arvata, mil ilmselt varasemad taimekaitsevahendid veel mõju avaldasid –, et keskeltläbi andsid minu 25 õunapuud kamba peale kokku umbes kümme õunavissi, kõik ülejäänud läksid kärsakate hulka kuuluva õunapuu-õielõikaja (Anthonomus pomorum) hävitustöö nahka. Esimestel aastatel üritasin end lohutada ökoloogilist seaduspära meenutades: kui mõni liik läheb ökosüsteemis väga arvukaks, siis paari aastaga kasvatab arvukust ka selle liigi vaenlane ning taastub tavapärane tasakaal. Õunapuu-õielõikaja looduslikeks vaenlasteks on mitut liiki parasiidid, mõned seeneliigid ja linnud. Tavaliselt ei ole õielõikaja kunagi nii arvukas, et hävitaks kogu saagi. Aastad läksid, aga minu aias ei paistnud vaenlasi kusagil, kasu ei olnud ka ühestki kärsaka ohjeldamise mahedast meetodist, ikkagi ei saanud ühtegi õuna. Aasta aasta järel õielõikajalt lüüa saanuna jõudsin lõpuks järeldusele, et tõenäoliselt puudub minu õunapuuaias üks või mitu tähtsat lüli vastavast ökoloogilisest võrgustikust. Elurikkusega minu kodukant suurte põldude ja intensiivse majandamise tõttu just ei hiilga ja pole võimatu, et pärast aastaid putukamürki on minu aiast elurikkuse hulgas kadunud ka kõik õielõikaja vaenlased. Kuigi see järeldus ei tugine teadusliku katse tulemusele, toetab seda aina kasvav hulk teadustöid, mis näitavad, et ökosüsteemide toimimine sõltub tõepoolest nende elurikkusest. Mida rohkem on liike ja mida suurem on liikide geneetiline mitmekesisus, seda stabiilsemad ja mitmesugustele häiringutele vastupidavamad on ökosüsteemid.

Looduse toimimine on üldjuhul väga keerukas ning kuigi ökoloogid töötavad looduslike süsteemide mõistmiseks palehigis, puudub meil praegu, ja tõenäoliselt ka tulevikus, võimekus ise täiel määral oma elukeskkonda sobivaks muuta ning neidsamu ökosüsteemiteenuseid asendada. Isegi kui me seda kunagi suudame, on looduse säilitamine siiski oluliselt lihtsam, töökindlam ja otstarbekam. Parajasti käivadki teaduskirjanduses tulised arutelud teemal, mis ikkagi globaalselt ja lokaalselt juhtub sellise suure liikide ja elupaikade kao tingimustes, nagu meil praegu on. Seda ei oska keegi ennustada, aga ühes on teadlased ühel meelel: seisame suurte muutuste lävel ning kui me oma majandamist ja looduskaitsesüsteemi ei muuda, siis ökosüsteemide kadu ja liikide väljasuremine jätkub, pannes suurde ohtu ka inimese edasise mugava eksistentsi. Ma ei ole veel kohanud elurikkuse uurimisega tegelevat bioloogi, kes ei oleks selles osas apokalüptiliselt meelestatud.

Igaühe looduskaitse

Kuidas edasi toimida? Erineva režiimiga looduskaitsealadele tuginev looduskaitsesüsteem on selles suhtes tõhus, et kui vaadata Euroopas ja mujal maailmas ringi, siis sageli ongi loodusest järel vaid see, mis jääb looduskaitsealade piiresse. Tänu hõredale asustusele Eestis see veel päris nii ei ole, kuigi vaikselt oleme sinnapoole liikumas: niidukooslusi hooldatakse vaid kaitsealadel, vana mets saab kujuneda vaid kaitsealal, märgala või raba keskkonnatingimused säilivad täie kindlusega üksnes kaitsealal. Olgugi et Eestis on kaitsealasid omajagu, nende pindalast paljudele liikidele siiski ei piisa ja nagu näha looduskaitset sageli vaid repressiivorganina tunnetavate elanike suhtumisest, ei rahulda süsteem ka elanikkonda. Kahjuks ei saa ökoloogilisi kooslusi säilitada nagu eksponaate muuseumis, kus riiulile asetatud labakinnas ja vokk kestavad heade tingimuste juures ajast aega. Selleks et säiliks niitude, metsade ja märgalade elustik, peab säilima nende elukeskkond piisavalt suure ja soodsana ning ulatuma ka väljapoole kaitsealade piire. Seda, kuidas kunagi nii laialt levinud niidukoosluste elustik on arvukuselt kahanemas, on ehk igaüks isegi tähele pannud. Kui rahvapärimuse järgi on jaanipäeval tarviline pärjaks punuda kaksteist liiki lilli, siis juba praegu on piirkondi, kus nii mitme erineva õitseva taimeliigi leidmine võib raskeks minna, eriti kui tahta pärga veel midagi kaunimat valida. Kunagi laialt levinud lihtsad põllulilled on aina haruldasemad ja kui te juhtute elama – nii nagu mina – kaua aega intensiivselt majandatud põllumajandusmaastikul, siis võib-olla peategi jaaniõhtul teeveerelt leitud naadist, keraheinast ja põldohakast pärjaga piirduma.

Elurikkuse hoidmiseks tuleb meil hakata looduskaitsele vaatama teise pilguga ja abiks on siin tõhusam, teaduspõhisem ja inimsõbralikum looduskaitse. Meil on ökoloogilisi teadmisi elussüsteemide toimimisest rohkem kui kunagi varem. Nii nagu naftaajastu on leidmas oma lõppu, peaks ka põllumajanduse, metsanduse ja kogu looduskaitse tulevik olema seotud teaduslikele alustele tugineva praktikaga, kus valdkonniti rakendatakse ökoloogide tuvastatud loodussäästlikke (ja nagu eelnevast peaks juba selge olema, ka inimesele kasulikke) lahendusi. Üheks võimalikuks edasiseks teeks on looduskaitse teadlik integreerimine iga elaniku ellu ja tegevusse – nimetagem seda igaühe looduskaitseks. Kontseptsioon vajab veel lihvimist, kuid igaühe looduskaitse hõlmaks elanike teadlikku tegutsemist elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste säilimise nimel nii, et ökosüsteemide väärtuslikele liikidele soodsaid elupaiku oleks maastikul võimalikult palju. Iga majaomanik ja väikemaaomanik saab oma aias luua väikseid looduslikke ökosüsteeme, näiteks asendades suured muruplatsid vähemalt osaliselt kohalike niiduliikidega ning rajades tolmeldajatele sobivaid elupaiku, leevendades nii nende elupaiga- ja toidupuudust. Iga põllumees saab kujundada oma põlde selliselt, et need tagavad võimalikult hästi nii looduslike ökosüsteemide toimimise kui ka põllumajandusliku saagikuse. Iga keskkonnamõjuga ettevõtja saab tutvuda oma tegutsemispiirkonnas olevate ökosüsteemidega, koostada teadliku ja loodussõbraliku tegutsemise kava. Tuuleparkide valdajad võiksid hooldada tuulikute ümbruses leiduvaid niidukooslusi, korvates niiviisi maastikult võetud lõivu. Karjääride rajamisel ja rekultiveerimisel saab teadlikult arvestada ümbritsevate koosluste elurikkuse seisundi ja pindalavajadusega. Tee-ehitusel võiks teeservad jätta alternatiivseks koduks niidutaimedele ja nendega seotud putukaliikidele.

See aitaks ka põllumeest, kuna liigirikkad tee- ja põlluservad on elupaigad põllumajanduskahjurite looduslikele vaenlastele ja oskusliku maakasutuse korral on neist põllumehele suur abi. Näiteks Suurbritannia teadlased tõestasid hiljuti, et kui põllumees eraldas oma rapsipõllust kuus protsenti liigirikka looduslike taimedega kaetud põlluserva rajamiseks, siis tänu seal elupaiga leidnud tolmeldajatele ja põllukahjurite looduslikele vaenlastele suurenes saagikus ning põllumees sai isegi kuus protsenti väiksemalt pindalalt suurema saagi kui varem. Eestis ei peakski põllumees põllupindala vähendama, tuleks vaid teadlikult põldude ümber ja teeservades ringi vaadata ning ümbritsevate koosluste ja teeservade seisundit parandada. Riiklikul metsamajandamisel tasub hoolikamalt arvestada iga üksiku metsapiirkonna elurikkuse hetkeseisuga ja hinnata nende elurikkuse potentsiaali (siinkohal saavad ökoloogid aidata). Selline meetod oleks paindlikum ning lubaks vältida tarbetuid piiranguid piirkondades, kus neid pole vaja, võimaldades samal ajal elurikkusele hädavajalikele metsadele sobiva kaitse. Ennekõike eeldab igaühe looduskaitse seda, et inimesed tunnevad ära loodus- ja keskkonnavaenuliku majandamisviisi ning nõuavad oma elukeskkonnas paremaid lahendusi.

Kuigi me võime siin Eestis oma kesk-misest paremini säilinud looduse üle ettevaatlikult rõõmu tunda, tekitavad tulevikuväljavaated siiski muret. Ei ole ka siin välja pakutud igaühe loodus­kaitse kiire toimega võluvitsa, mis liike väljasuremisest ja ökosüsteeme kadumisest päästaks, kuid midagi tuleb teha ja parem on, kui seda ei tehta liiga hilja.

Minul võib võtta veel aastakümneid, enne kui katsed koduaias elurikkust suurendada viivad hästi toimivate ökoloogiliste suhetega õunapuuaiani. On pigem reegliks, et ökoloogiliste süsteemide dünaamika on võrdlemisi aeganõudev. Nii maitseme aastakümnete­taguste tegude vilju ja peame ka praegustes otsustes ja tegudes mõtlema aastakümnete, isegi aasta­sadade jagu ette.