Hämaruse rahvad – Idel-Uurali lõimitud utoopia

Alates 1959. aastast peetakse USAs ikestatud rahvaste nädalat. USA presidendi Dwight D. Eisenhoweri külma sõja lainel seadusega algatatud mälestusnädalal meenutatakse rahvaid, kes ei saa elada vabalt ega väärikalt.

ART LEETE

Selle aasta märtsis algatasid tatari ja ersa aktivistid Kiievis Vaba Idel¹-Uurali liikumise, et taastada Tatarstani, Baškiiria, Tšuvaššia, Udmurtia, Marimaa ja Mordva suveräänsus, tugevdada nende rahvusvabariikide koostööd ja leida selleks toetust Ukrainalt. Liikumisel on Facebooki konto,² kus selgitatakse oma põhimõtteid ning paljastatakse Volga piirkonnas toime pandud etniliste õiguste ja inimõiguste rikkumisi.

Moslemi konföderatsioon

Idel-Uurali vabariigi idee ja nimetus pakuti välja 1917. aastal tatari rahvusliikumise tõusulaines, kui hakati kaaluma moslemite regionaalse liitautonoomia saavutamise variante. Vabariigi piiresse pidi peale tatarlaste ja baškiiride jääma ka väiksemaid rahvaid – udmurdid, tšuvašid ja marid, kes olevat ideest samuti tuld võtnud. Vastavalt oma osale rahvastikus said kõik rahvad uue vabariigi parlamendis protsendilise esinduse. Uus föderatiivne riik otsustati välja kuulutada 1. märtsist 1918. Moodustati Idel-Uurali vabariigi asutamise komisjon. Märtsiks oli aga soodsam aeg mingisugusegi autonoomia saavutamiseks mööda lastud ja enne Idel-Uurali väljakuulutamist saatsid enamlased selle asutamise kogud laiali. Vormiliselt kuulutas vabariigi asutamise initsiaator Iljas Alkin lubatud päeval Idel-Uurali (pealinnaga Kaasanis, ehkki Idel-Uurali juba moodustatud rahvusparlament asus Ufas) küll välja, ent otsus jäi vaid paberile. Seega tingliku juriidilise korrektsusega võib öelda, et vabariik justkui tekkiski. Algatus pälvis ka rahvusvahelise meedia tähelepanu. Näiteks kajastas Idel-Uurali ettevalmistustöid ajaleht Manchester Guardian.

Eesmärk ei kao

Praeguse iseseisvusvõitluse eesmärk on vabastada Volga ja Uurali vaheline ala. Initsiatiiviga hõlmatud vabariikides elavad turgi ja soome-ugri keeli rääkivad ning islamit, õigeusku ja animistlikke traditsioone järgivad rahvad. Vaba Idel-Uurali liikumine püüab saavutada enda poolt esindatud rahvaste kultuuriliste, usuliste, majanduslike ning poliitiliste õiguste ja vabaduste järgimist. Idel-Uuralil peab tulevikus olema ühine välispiir, tolliala, rahasüsteem, sõjavägi ja julgeolekusüsteem. Kõik selle moodustanud riigid tohivad ise korraldada oma kultuurilist arengut, keeleküsimusi, hariduselu, sise- ja sotsiaalpoliitikat ning kontrollida loodusressursse. Vaba Idel-Uurali liikumise eesmärk on korraldada vägivallatuid aktsioone kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. Ukrainat peetakse liikumise loomulikuks lähtepaigaks, sest see riik on saanud kogemusi vajadusest mobiliseeruda Venemaa agressiooni vastu.³ Ukraina kaasamine on loogiline samm, kuna Idel-Uurali vabariiki on ukrainlased ka varem toetanud.

Ikestatud rahvaste initsiatiiv

Tegu on kolmanda katsega algatada Idel-Uurali vabadusliikumine. Esimene tehti XX sajandi alguses ja teine viimase maailmasõja järel. Entusiastid on veendunud, et kolmas iseseisvumisüritus õnnestub, ehkki võidu saavutamiseks võib kuluda üle saja aasta. Idel-Uurali loodetav iseseisvus kaitseks Moskva rünnakute eest ka Komi ja Karjala vabariiki ning kogu Põhja-Kaukaasiat.

Huvitaval moel seostub Idel-Uurali vabariigi probleem ka ühe mõjuvama rahvusvahelise poliitika initsiatiiviga. Alates 1959. aastast peetakse USAs ikestatud rahvaste nädalat. President Eisenhoweri külma sõja lainel seadusega algatatud mälestusnädalal meenutatakse rahvaid, kes ei saa elada vabalt ega väärikalt. Algselt oli see nädal mõeldud Balti riikide ja Ida-Euroopaga solidaarsuse väljendamiseks, ent loetletud ikestatud riikide hulgas oli ka põnevamaid poliitilise kujutluse vilju, nagu Kasakate maa ja Idel-Uural. Kui 1990ndate alguseks oli suurem osa algse nimekirja riikidest vabanenud, siis kasakad ja Idel-Uurali omad ootavad ikka veel oma iseseisvuse tähetundi. Ja Ameerika presidendid esinevad siiani sel juulikuu nädalal põhimõtteliste sõnavõttudega.

Ikestatud rahvaste nädalani viinud sündmused said alguse pärast Esimest maailmasõda. Idee Idel-Uuralist kui iseseisvast riigist leidis viljaka pinnase Ukraina ja Põhja-Kaukaasia emigrantide seas 1920ndate Pariisis. See oli seotud plaaniga, et bolševike võimu võib hävitada venelasi piiravate riikide (peale Ukraina ja Kaukaasia riikide Kasahstani, Turkmeenia ja Krimmi) ring. Seega pakuti välja, et Uurali kandis elavad turgi ja soome-ugri rahvad võiksid poliitiliselt ühineda ja aidata venelaste lääne- ja lõunanaabritel enamluse ajaloo prügikasti heita. Idee oli populaarne ka tatari ja baškiiri emigrantide seas. Tollal toetas seda strateegiat ka Poola, lootes, et eurasiaatidest vennad algatavad „moskoviitide ikke“ vastu sõja. 1930ndatel kaotasid ideed, mida asjahuvilistest emigrantide ring seni lääne poliitringkondades propageeris, aktuaalsuse. Lääneriigid tunnustasid Nõukogude Liitu diplomaatiliselt ja kuni Teise maailmasõjani ei tahetud Idel-Uuralist kusagil midagi kuulda.

1949. aastal pidasid idee toetajad aga Münchenis konverentsi ja otsustasid liikumise USAsse üle viia. Immigrantidel õnnestus ikestatud rahvaste ideed laialdaselt levitada ning see üritus kulmineerus Eisenhoweri seadusega.⁴

Vene valitsus paistab Idel-Uurali mõtte uuest esiletõusust närvis olevat. Moskvas nähakse Idel-Uurali ideed natside ettevõtmisena. Teiseks tekitavad muret igasugused mittevene rahvaste koostööinitsiatiivid kas siis Venemaa Föderatsioonis või endise Nõukogude Liidu mõttelistes piirides. Seniajani ei suudeta uskuda, et Idel-Uurali pöörane unistus on võinud saada Ameerika presidendi õnnistuse ning avalikku poliitilisse agendasse jäädagi. Seda kujuteldavat riiki peetakse anglosaksi tšuhnaadest kahjurite ja soome „mitteseltsimeeste“ kätetööks.

1 Idel on Volga jõe tatarikeelne nimi.

2 https://www.facebook.com/Free.IdelUral/

3 Деркач, Анвар, Татарские и эрзянские активисты объявили о создании общественной платформы «Свободный Идель-Урал». – Idel.Реалии, 2018. https://www.idelreal.org/a/29114642.html

4 King, Charles 2014. Happy Captive Nations Week!. – Slate, 2014. http://www.slate.com/articles/news_and_politics/history/2014/07/captive_nations_week_an_annual_commemoration_of_a_weird_cold_war_artifact.html?via=gdpr-consent