Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks kandideerivad Mart Ustav ja Tarmo Soomere

MARGUS MAIDLA

15. oktoobril koguneb Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu uue presidendi valimiseks. Läbi saab akadeemik Richard Villemsi kümneaastane, kaks järjestikust valimistsüklit kestnud juhtimisperiood. Kui iseloomustada kahe märksõnaga Richard Villemsi valitsemisaega, siis on need avatus ja noorenemine.

Teaduste Akadeemia (TA) soovib oma palge pöörata järjest rohkem ühiskonna poole ja kanda vastutust, iseasi, kas alati seda võimaldatakse teha, sest iga tegevus vajab ressursse ja aeg-ajalt jääb mulje, et haridus- ja teadusministeerium, kelle bilansireal asub ka TA, käsitleb akadeemiat oma allasutuste – Archimedese ja Eesti Teadusagentuuri – konkurendina, mitte ühiskonda edasiviiva partnerina. See on kaasa toonud olukorra, kus akadeemia on valmis märkimisväärselt rohkem panustama oma rolli ühiskonna helgemate peade koguna, kui tal seda teha võimaldatakse, ning sellist avatud ja ettevaatavat hoiakut on akadeemik Richard Villems igati toetanud ja arendanud.
Teiseks on noorenenud koosseis, mis on samuti suuresti akadeemik Villemsi initsiatiivil ellu kutsutud. Selleks pidi akadeemia muutma oma seadust ja selle järel on lainena valitud uusi aktiivseid, teovõime tipus olevaid akadeemikuid. Tähelepanuväärne on ka ukse avamine loomeliitude kandidaatidele – akadeemikuks on valitud Arvo Pärt ja Hando Runnel. See kõik on kasvatanud akadeemia kandepinda Eesti intelligentsi eliidi seas laiemalt.
Kui vaadata TA arengukava aastani 2020, siis sealt jääb silma, et akadeemia soovib luua täiendavaid allasutusi. Näitena võib tuua teaduste akadeemia süvauuringute instituudi loomise (Institute of Advanced Studies), mille ülesannetena nähakse ette akadeemia alaliste komisjonide tööks ja akadeemialt tellitud analüüside koostamiseks vajalike tugiuuringute teostamist ning riigile eriti oluliste, teaduslik-tehnilist kompetentsi vajavate uurimis- ja arendustegevuse suundade formuleerimist, tegevuse kavandamist ja nende elluviimise teede leidmist koostöös avaliku ja erasektoriga, riigiasutustega ja rahvusvaheliselt; algatuslikult ja ettevaatavalt tahetakse osaleda rahvusvahelises teaduslik-tehnilises tööjaotuses süvauuringute instituudile (SI) sobivates suundades, kasutades sealjuures ELi järgmise raamprogrammi ja „Horisont 2020” võimalusi. Teiseks on plaanis teaduste akadeemia arengufondi (Development Foundation) loomine, mille ülesanneteks on vähendada akadeemia sõltuvust traditsioonilisest riigieelarvelisest toetusest, millest jätkub akadeemia kui avalik-õigusliku institutsiooni minimalistlikuks funktsioneerimiseks, võimaldada planeerida akadeemia tegevust 10–15aastase perspektiiviga, hoida, kasvatada ja jagada akadeemia põhitegevuseks laekuvaid sihtannetusi Eesti teaduses, majanduses ja poliitikas toimuvate protsesside seireks, analüüsiks ja suunamiseks. Nende plaanide ja lühiajalisemate eesmärkide nimel hakkab tegutsema ka uus president.
Presidendikandidaatideks on esitatud kaks akadeemia liiget: Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituudi lainetuse dünaamika labori juhataja, juhtivteadur Tarmo Soomere ja Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor, biomeditsiinitehnoloogia professor Mart Ustav.

Mart Ustav

Mart Ustav

erakogu

Kuidas te kommenteerite tagasivaatavalt TA metamorfoosi, kus teadust juhtivast ja suunavast institutsioonist – vahel on seda suisa teadusministeeriumiks kutsutud –, on kujunenud personaalakadeemia. Millega saab tagantjärele vaadates rahul olla ja mida oleks saanud ka teisiti teha?
Tarmo Soomere: Arenenud riikide akadeemiad on valdavalt kujunenud personaalakadeemiateks. Nende roll ja vastutus on riigiti väga erinev. Teaduste akadeemia on riiklikult toetatud personaalakadeemia. Väliselt on tugi nähtav rahastuse ja TA hoone näol. Märksa olulisem on seadustes sätestatud riigi usaldus: akadeemikute kuulumine strateegilistesse otsustuskogudesse ja mandaat nimetada selliste kogude liikmeid. Usaldus sünnib enamasti pikast ja keerukast koostööst. Taasiseseisvunud Eesti riigi ja TA koostöö on kestnud vaid paarkümmend aastat.
Mart Ustav: Reaalne elu ei ole teaduslik eksperiment, kus lähtetingimuste varieerimine võimaldab paljude korduste kaudu selgitada optimaalse lahendi. Teaduste akadeemia tollane koht ei seisnenud ju mitte keskasutuse suuruses, vaid pea paarikümnes instituudis ja konstrueerimisbüroodes töötavates teadlastes ja insenerides. Emotsioone oli lakke välja, kuid retrospektiivis paistab, et probleemiks polnud mitte niivõrd TA instituutide saatus, vaid see, kas ja kuidas ülikoolid suudavad vastu võtta sisuliselt märksa suurema teadussüsteemi – akadeemia instituudid.

Tarmo Soomere

Tarmo Soomere

erakogu

Kas personaalakadeemia formaat on kaasa toonud ühiskonnas vähema nähtavuse ehk siis kas personaal­akadeemia eeldabki institutsioonina teatud marginaliseerumist?
M. U.: See küsimuseasetus on õige – kui teadusasutuste süsteem transformeerub personaalakadeemiaks, siis pole need kaks etappi akadeemia ajaloos võrreldavad. Kuid vaadakem siis küsimust personaalakadeemia vaatevinklist, seda meie tänapäeva teaduses. Pea kõiki Eesti teaduse tippkeskusi juhivad akadeemikud. Valik aga tehti paarikümne välisteadlase poolt. Peale selle on akadeemikutel vägagi oluline osa teadusraha kvaliteedipõhisel jaotamisel. Ja need akadeemikud on kas kõik või peaaegu kõik meie ülikoolide professorid. Lisame Arvo Pärdi, Hando Runneli – marginaliseerumine pole nagu õige sõna.
T. S.: Akadeemia formaat ei määra ühiskonnas nähtavust. TA kuvandi muutusi on pigem põhjustanud funktsioonide vahetumine. Uut tüüpi vastutuse võtmine eeldab ressursse. Mõnda aega pidurdas TA arengut see, et liikmete arv oli rangelt fikseeritud. Nüüd on realiseeritud võimalus valida eakate liikmete kõrvale jõulisi ja toimekaid teadlasi. Tulemus on silmaga näha: esimest korda pärast taasiseseisvumist on TA uue presidendi valimine jõudnud ajakirjanduse huviorbiiti.

23. märtsil jõustus viimane TA seaduse redaktsioon. Iseloomustage palun selle valguses viimaseid muutusi teaduste akadeemias.
T. S.: Sel aastal tehtud muudatused TA seaduses olid marginaalsed. Põhimõttelised muutused jõustusid 2010. aastal. TA liikmete piirarvu (60) sisse ei loeta enam üle 75 aasta vanuseid akadeemikuid. See on võimaldanud teaduste akadeemiat uute liikmete valimise kaudu plahvatuslikult tugevdada. TA tohib nüüd moodustada oma asutusi. Sel aastal alustas tööd süvauuringute instituut, kus keskendutakse neljale teemale: teaduskarjäär, tippkeskused, tõukefondide kasutamine ning riigi jaoks vajalik teaduslik tuumkompetents.
M. U.: Akadeemia liikmeskonna noorenemine on olnud oluline muutus. Praegu on koguni naljakas meenutada, et kui mind pea 13 aasta eest valiti akadeemikuks, kuulusin akadeemia viie noorima liikme hulka – võisin end kutsuda TA noortekogu liikmeks. Nüüdseks on akadeemiasse lisandunud arvukalt märksa nooremaid, tegusaid, ennast juba parimal akadeemilisel tasemel näidanud teadlasi. Seal ongi meie arengu eeldus.

Kuivõrd võib rahul olla või mitte rahul olla akadeemia kui partneri rolliga teiste ühiskonna institutsioonide suhtes? Kas ametnikud, poliitikud võtavad akadeemiat kui institutsiooni tõsiselt?
M. U.: Mida siis selle tõsiseltvõetavuse all ikkagi mõista? Ma võiksin ju naljatada ja küsida, kui tõsiselt võetakse meil põhiseaduslikke institutsioone, parteidest rääkimata. Tähtis on see, et me ise võtaksime end tõsiselt. Ja et see väljenduks mitte enesekiituses ja pahade ametnike ning rumalate poliitikute kirumises, vaid akadeemia kui institutsiooni arengus.
T. S.: Nii TA kui ka poliitikute peamine kapital on usaldusväärsus. Seetõttu on normaalne, et sellel pinnal on teatav konkurents. Omavahelise usalduse tekkimine on aeganõudev, kuna TA üks rolle on võimalike eksimuste õigeaegne korrigeerimine. Olen kindel, et mida professionaalsemaks kujunevad poliitikud ja ametnikud, seda sagedamini hakatakse koostöös TAga juba eos viltuminekuid vältima.

Millistena iseloomustaksite akadeemia ja ülikoolide suhteid? Millisteks need suhted peaksid kujunema-arenema? Iseloomustage TA nähtavust ühiskonnas.
T. S.: Enamik akadeemikuid töötab juhtivates ülikoolides. Et TA ja ülikoolid on juriidiliselt iseseisvad, on neil vältimatult teatavad institutsionaalsed eelistused. TA-l on nii võimalus kui ka kohustus olla akadeemilise maailma vedur sisulistes küsimustes. Teadlased on paljudes küsimustes ühel meelel. TA roll on valdkonna- ja institutsiooniüleselt harmoniseerida teadlaste ühist häält, seda võimendada ja konsolideerida piisavalt tugevaks, et seda kõigil tasanditel arvestataks. TA nähtavus põhineb sellel, kuidas TA suudab realiseerida oma olemuslikku rolli: võimekus teha sõltumatuid, igakülgselt põhjendatud otsuseid, anda soovitusi parima olemasoleva teabe alusel ning säilitada ja ühiskonnas teadvustada ajaüleseid akadeemilisi väärtusi. Eesti teadusmaastiku optimaalset kujundamist pidurdab teadusaadli puudumine. Mõtlen idealiseeritud tippteadlaste kihti, ideaalset akadeemiat, kelle strateegilised valikud oleksid sõltumatud nii igapäevase teadustöö kui ka oma koolkonna rahastamise muredest.
M. U.: Vaadake selle nurga alt: pea kõik akadeemikud on kas mõne ülikooli professorid või siis emeriitprofessorid, sageli ka olulistel kohtadel ülikoolide juhtimises. Või siis olid. TA juhtkond ja ülikoolide juhtkonnad ajavad sama asja. Erimeelsused võivad esineda konkreetsete inimeste vahel, mõnes taktikalises küsimuses, kuid need ei ole kindlasti institutsionaalsed vastuolud.

Kas olete rahul akadeemia koostööga haridus- ja teadusministeeriumiga? Kas ministeerium aktsepteerib akadeemia kui teadlaste eestkõneleja rolli? Kus näete koostöö arenemise-paranemise võimalusi?
M. U.: Akadeemia on avalik-õiguslik institutsioon HTMi valitsemisalas. Seadus ütleb, et avalik-õiguslikke institutsioone finantseeritakse nende põhitegevuse toetamiseks. Siin ongi probleem. Akadeemia on veendunud, et Eesti arengule tõsiseks kaasaaitamiseks on meil vägagi arvestatav intellektuaalne potentsiaal, seda kaugeltki mitte ainult teadustegevuse kitsas tähenduses. Ja meie meelest on see meile seadusega pandud ülesanne. Akadeemia kui institutsiooni suhted HTMiga, nii palju kui mina seda asepresidendina kogenud olen, ei ole lihtsalt kirjeldatavad. On minister, on ametkond, on konkreetsed ametnikud. Eri tasanditel võivad vabalt olla üsnagi erinevad suhted, kuid kui püüda võtta kokku akadeemia ja HTMi suhted, siis mulle on küll jäänud mulje, et sealne bürokraatia pool sageli nagu kardaks akadeemiat. Miks? Instinktiivselt?
T. S.: Koostöö HTMiga on põhiliselt toimunud TA juhtkonna tasemel ning akadeemikute osalemise kaudu HTMi hallatavate asutuste otsustuskogude ja komisjonide töös. Eravestlustest neis osalenud kolleegidega on välja koorunud valdavalt negatiivne kuvand. Arenguruumi on väga palju, kuid TA peab siin astuma jõulisi samme rakendamaks teadlaste suurimat väärtust – põhjalikku analüütilist kompetentsi. Kiireloomuline ülesanne on avanevate tõukefondide kasutuselevõtu dokumentatsiooni koostamine.

Tooge palun mõlemad välja olulisemad sõnumid oma presidendiks valimise programmist. Millised on akadeemia peamisemad arengusuunad teie presidendiks oleku ajal?
T. S.: Eesmärgiks on ühiskonnas selgelt nähtav ja olulist rolli omav akadeemia, mille liikmeskonna efektiivset tegevust toetavad väärikad materiaalsed vahendid.
TA kui terviku hääl muutub märksa tugevamaks ja TA ise nähtavamaks lähiminevikus lisandunud potentsiaali rakendamise kaudu. Teaduse finantseerimise süsteemi kriisi kontekstis on TA-l eriline vastutus teaduse kui tervikliku (öko)süsteemi normaalse funktsioneerimise eest. TA kujuneb Eesti teaduse suursaadikuks rahvusvahelises teaduses, sh üksikute valdkondade konsolideeritud esindajaks.
M. U.: Mullu otsustas akadeemia üldkogu luua akadeemia süvauuringute instituudi – otsus tuleb ellu viia. Ja see on otseses seoses akadeemia kui institutsiooni nähtavusega.
Ma ei ütle sellega midagi uut, kuid akadeemia kohuseks meie teaduse ja arendustegevuse käekäigu ees on olla järjekindel, lausa kompromissitu küsimustes, mis puudutavad teaduse taset.
Kuid siia peab minu meelest lisama midagi uut – me peame Eesti jaoks selgeks rääkima kriteeriumid, mille alusel antakse väärtushinnanguid rakendusuuringutele. Nagu seda suudeti ETAGis teha humanitaarteaduste osas. Ma loodan väga akadeemik Varblase komisjoni tööle, mis konkretiseeriks selle „ühe väikese, konkurentsile avatud riigi” jaoks ja näitaks, mis sellest peab tulenema.

Teadus ja raha! Milline on teie sõnum ühiskonnale, kas teie arvates poliitiliselt prioriseeritakse teadus- ja arenduskulusid piisavalt?
M. U.: On teadusajakirjasid, kus ei lubata kasutada sõnu „piisav”, „vähem”, „rohkem” ilma lisamata arvväärtusi. Kuid ratsionaalne vastus küsimusele on siinkohal lihtne. Kasutades tänapäevast kõnepruuki: teadlastel on õigustatud ootused. Pealegi kvantitatiivsed. Nimelt kiitis riigikogu alles selle aasta alul üksmeelselt heaks Eesti teaduse ja arendustegevuse kolmanda arengukava aastani 2020 – prioriseerides selle poliitilisel tipptasemel! Teadlaskonna õigustatud ootus (või pigem nõudmine) on selles, et see kava ellu viidaks!
T. S.: Probleemiks on pigem riigi retoorika radikaalne erinevus tegelikkusest. Ei ole normaalne, et praegune ja eelmine haridusminister annavad diametraalselt erineva hinnangu sellele, millised on teadusalase riikliku strateegia rahalised vahendid. Õhukesel riigil ei pruugi olla võimalik palju teadusesse investeerida, aga siis võiks riik seda ka otse öelda. Turskemaks riigiks kasvamiseks on tarvis nihutada prioriteetsete teadussuundade valikuid majanduse arengu oluliste aspektide poole. Ideaalpilt on jõuda sellise riigini, mille ametnikud saavad aru, et spetsialistidelt tuleks nõu küsida enne probleemi tekkimist.

Millised on teie hinnangud viimastele sündmustele Eesti teaduses, sh TAKSi viimasele redaktsioonile ja HTMi rakendusmäärustele ning ka Eesti Teadusagentuuri töö käivitumisele?
T. S.: Eesti teadus tervikuna on tugevam ja nähtavam kui kunagi varem, hoolimata sellest, et teaduskorralduse arengus pole olnud rõõmustavat. On kummastav, kuidas targad inimesed, kes teadusreformi välja töötasid, selle dokumente formuleerisid ja nende alusel teaduse finantseerimist korraldasid, on suutnud süsteemi ummikusse ajada. Tegelikult ei saa isegi remonti alustada, sest kuueks aastaks ette nähtud teadusraha jagati laiali esimese kolme aastaga. Kümned asjalikud ja Eestile vajalikud teadusrühmad jäid mitmeks aastaks rahastuseta.
M. U.: Probleemid, millele me otsa vaatame, ei tulene sedavõrd TAKSi uuest versioonist ega ka ETAGi tegevusest ja HTMi rakendusmäärustest. Ei maksa lasta end eksitada – sihtfinantseerimise institutsionaalseks ja ETFi grandid personaalseks uurimistoetuseks ristimine ei suurendanud ega vähendanud teaduse finantseerimise põhilisi instrumente. Vaesuse ümberjagamine eelarve komponentide vahel – mis paistab olevat populaarne mõte – ei muuda siin midagi.

Teadmistepõhine ühiskond ja majandus. Kas te leiate, et rakendusteadlaste ja tööstusteadlaste osakaal versus alusteadlased on normaalne? Või oleks siin vaja kuhugi poole rohkem areneda?
M. U.: Lahterdamine jäägu ametnikele. Ettevõtluse nõudluse peab formuleerima ettevõtlus. Seal, kus see nii on, on ka areng. Ma tean, millest räägin, sest olen olnud ettevõtluses üle tosina aasta. Meie ettevõte annab tööd viiekümnele töötajale, sealhulgas paarikümnele teadusmagistrile ja kaheksale doktorikraadiga uurijale.
bSageli tsiteeritakse utreeritud järeldust, et ükski Eestist pärinev teaduspublikatsioon pole arvestatavalt panustanud Eesti majandusse. Teaduse panus on aga suurelt jaolt mõõdetamatu. See algab inseneride koolitamisest tegevteadlaste poolt ja ulatub strateegiliste küsimusteni, nt elektrijaamade või raudtee erastamine, kus tippteadlaste analüüsivõime on kuldaväärt. Olen kindel, et koos tööstuse konkurentsivõimega kasvab kiiresti nende teadlaste arv, kes keskenduvad elegantsetele teaduspõhistele rakendustele.

Kas leiate, et jaotus, kus Eesti teaduskorraldus on jagatud nelja valdkonna vahel – bio- ja keskkonnateadused, ühiskonnateadused ja kultuur, terviseuuringud, loodusteadused ja tehnika – on otstarbekas ja tagab teaduse loogilise haldusmenetluse või oleks vaja jaotada nad näiteks kuue valdkonna vahel, nagu seda teeb OECD, lisades eraldi valdkondade alla tehnikateadused ja sotsiaalteadused?
T. S.: Teaduse finantseerimise reform oma rabeduse ja volatiilsusega on olnud ideaalne pinnas pingete tekkimiseks. Selle taustal võimendusid traditsioonide erinevused. Ideaalsed taotlused loodusteaduste ja tehnikateaduste projektides on erineva stiiliga. See on tõenäoliselt üheks põhjuseks, miks mitmed riigid finantseerivad tehnikateadusi eraldi allikatest.
Tehnikateadlaste seas on levinud arvamus, et neile on liiga tehtud. Et mul pole kasutada vastavaid andmeid, ei julge ma kohut mõista. Kui see aga tõsi oleks, võib nende valdkondade lahutamine praeguse seisu alusel tähendada ebaõigluse põlistamist pikemaks ajaks. Pigem oleks oluline vaadata arvude taha, püüda aru saada, millest on eriarvamused sündinud ja kuidas saaks neid ületada.
M. U.: Ma ei tea, mida te peate silmas teaduse loogilise haldusmenetluse all. Kui rahastamisotsustega seotut, näiteks ETAGi, siis ootaksin ära nii Reimandi kui ka Varblase komisjoni soovitused. Rakendusuuringute eripäraga tuleb kindlasti arvestada – see on mulle kui kaua aastaid selles suunas töötavale teadlasele selge. Kuid kas selleks on vaja joonistada juurde kastikesi või kohendada finantseerimise hinnangukriteeriume – see on tegelik küsimus.

Kui palju on teil plaanis oma ajast teaduste akadeemiale pühendada? Täpsustav küsimus Mart Ustavile: kas teil on valituks osutumise korral plaanis näiteks tehnoloogiainstituudi direktori kohalt tagasi astuda? Ööpäevas on ju ainult 24 tundi.
M. U.: Personaalakadeemia presidendi puhul on suurimaks ohuks midagi muud – täita oma aeg toimetamisega, mida tänapäeval tavatsetakse nimetada asendustegevuseks. Vaadake üht kuulsamat akadeemiat – Londoni Kuninglikku Ühingut, mille presidentideks on olnud, vähemasti viimased aastakümned, kas Nobeli laureaadid või igati võrreldava suurusjärgu teadlased. Mitte keegi neist ei katkestanud oma teaduslikku tegevust.
Jah, olen tehnoloogiainstituudi (TÜTI) direktor. Rajasin selle teadlikult mitte hierarhilisena, vaid iseseisvalt mõtlevate põhitäitjate-kesksena. Minu koordineeriva rolli kadumisel ei muutuks TÜTIs suurt midagi, kuid ka muul ametipostil olles soovin kindlasti jääda seotuks oma kraaditudengite ja töörühmaga.
Tahan olulise osa oma energiast pühendada akadeemia süvauuringute instituudi käivitamisele. SÜI pole vajalik akadeemiale, vaid Eesti teadus- ja arendustegevusele, riigi arengule.
T. S.: President on traditsiooniliselt olnud (ning kui valituks osutun mina, siis on ka lähiaastail) täistööajaga töötav akadeemia üldjuht. Tal tuleb sageli akadeemiat esindada väljaspool tavalist tööaega, tihti ka välismaal. Päris kiiresti koguneb 40 nädalatundi, millest osa jääb kõrvaltvaatajatele märkamatuks. Mida enam akadeemia soovib olla ühiskonnale vajalik, seda vähem on presidendil võimalust oma kabinetis istuda. Samal ajal on tal kohustus olla aktiivne teadlane. Nõnda on TA juhtkonna töönädal sageli kaks korda pikem kui seadus lubaks.

Milline saab olema teie meeskond ehk teaduste akadeemia juhatus, kus osa kohti on juba põhikirjast tulenevalt paika pandud (juhatusse kuuluvad kõikide osakondade juhatajad), aga ikkagi on siin määrav osa ka presidendil. Kas olete valmis ütlema, kellest saab teie valituks osutumise korral teaduste akadeemia peasekretär?
T. S.: Pean oluliseks, et tippjuhtkonnas (asepresidendid ja peasekretär) oleksid esindatud kõik neli TA osakonda. Loodan veenda nendesse ametitesse asuma TA keskmisest vanusest nooremaid, tugeva sotsiaalse närviga, jõulisi ja teotahtelisi akadeemikuid. Nimedest on vara rääkida. Juhatuse liikmete valikul on heaks tavaks arvestada osakondade valikuid. Minu eelistus on, et juhatuse vabaliikmed oleksid valdavalt kogenud akadeemikud. See annaks otsustusprotsessis noorusliku entusiasmi ja kogemuste tasakaalu.
M. U.: Selle küsimusega asetate mu heade kommete piirile. President ei moodusta „oma meeskonda” – akadeemia juhatuse valib üldkogu ja iga saalis istuv akadeemik võib teha ettepanekuid. Tõsi – vastvalitud president teeb oma ettepaneku esimesena, kuid hääletamisele lähevad kõik, kes on enda esitamisega nõus. Mõistlik tasakaal teadussuundade vahel ja noorenemine on meie traditsioon. Ei, ma ei hakka pakkuma peasekretäri nime ajalehe kaudu – see ei oleks sünnis. Kuid orienteerumiseks: peasekretäri töökoht on alati olnud meie Kohtu 6 peahoones ja on arukas eeldada, et ta elukohaks on Tallinn.

Kas teie arvates peaks riigi teaduspreemiate jagamise komisjonis olema ka teadust populariseerivate inimeste esindatus? Milliseks peate üldse teaduste akadeemia rolli teaduse populariseerimisel? Millised on siin teie konkreetsed plaanid ja tegevuskava?
T. S.: Riigi teaduspreemiad antakse Eesti parimatele, soovitatavalt läbimurdelistele ning värskelt publitseeritud töödele. Oleks tore, kui seda protsessi jälgiksid teaduse populariseerijaid, kes tutvustaksid ühiskonnale tööde olulisust.
TA on olnud ja peab ka jääma oluliseks populariseerimise veduriks. TA on üllitanud eelkõige nõudlikule ja teadlikule lugejale ülevaateid strateegilistest teadusvaldkondadest ja Eesti teadlaste tehtud edusammudest. Suurenema peab TA osalus teadusuudiste voogudes, loomulik on akadeemikute seisukohavõttude operatiivne kajastamine.
M. U.: Nii palju kui mina tean, on valdavalt ülikoolidelt tulevates teaduspreemiate esildistes peale teaduslike saavutuste sageli jutuks ka kandidaadi panus teaduse populariseerimisse. Ja kindlasti on komisjonis piisavalt inimesi, kes suudavad seda aspekti hinnata. Teaduse populariseerimine on üks valdkondadest, kus Eestis on tõsiselt edasi liigutud nii laiuti kui ka sügavuti. Mõelge Ahhaale, selle tehnikateadustele pühendatud analoogile Tallinnas, teaduskoolidele, tele- ja raadiosaadetele, kõikvõimalikele konkurssidele – rõõm vaadata! On, kust edasi minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar