Eesti naise roll rahvuslikus narratiivis

EV 100 eel on asjakohane küsida, milline suhe on naistel, kitsamalt naisõiguslusel, olnud rahvuslusega Eestis. Millises rollis on eesti rahvusaade ja avalik retoorika näinud naisi?

RAILI MARLING, MARI-LIIS SEPPER

Virginia Woolf, nii feminismi kui modernismi suurkuju, deklareeris Teise maailmasõja koidikul 1938. aastal oma sõjavastases essees „Kolm gini“ („Three Guineas“1), et naisena ei ole tal kodumaad, naisena ta ei vaja kodumaad, naisena on tema kodumaaks maailm. Woolfi essee kriitika keskmes on mehekeskne ühiskond, kus patriootlike loosungitega õigustatakse konkurentsi ja selle laiendusena sõda. Naiste kohustus oli tema meelest mitte taastoota seda sõjakat rahvuse retoorikat, vaid pakkuda alternatiivi. Nagu Woolfi tsitaat juba vihjab, ei ole käesolev rahvusluse käsitlus plakatlik loetelu naistest, kes on oma panuse andnud rahvusaate arendamisse, riigi ehitamisse ja isamaa eest seismisse. Neid naisi on ning neist sobib rääkida pidukõnes, aga pidukõne taha ei saa peita keerukamat suhet naisõigusluse ja rahvusluse vahel. EV 100 eel on asjakohane küsida, milline suhe on naistel, ja kitsamalt naisõiguslusel, olnud rahvuslusega Eestis. Millises rollis on rahvusaade ja avalik retoorika näinud naisi?

Avalik sfäär, kus toimub kodanikukohuse täitmine nii valimisurni juures kui ka riigikaitse vormis, ei olnud pikka aega naistele täienisti kättesaadav. Naised said valimisõiguse alles XX sajandil, mitmes riigis tänu naiste panusele Esimeses maailmasõjas. Kuigi Eestis anti naistele hääleõigus pärast riigi asutamist, s.t enne mitut lääneriiki, ei tähendanud valima lubamine naiste aktsepteerimist täieõiguslike kodanikena, seda eriti aktiivse poliitikakujundajana. Näiteks Teise maailmasõja eelsetes riigikogu koosseisudes oli vaid üksikuid naisi ning riigi 20 vabaduseaasta jooksul ei saanud ükski naispoliitik ministriks. Ka vabariigi taastamise järel ei ole naiste vabadused ja tegutsemisvõimalused avalikus sfääris olnud meestega võrdsed. Kuigi valimisõiguse andmist seletati naiste rolliga avalikus sfääris, on poliitilises retoorikas naiste rolli rahvuse ja riigi hoidmises tahetud taandada reproduktiivsele kohusele taastoota rahvuskehandit. Kujundlikult väljendub rahvusromantiline naiserollide diapasoon kuvandites süütust neitsist, keda vaenlase eest tuleb kaitsta, emast, kes lapsi oma rinnal rahvusaate valguses kasvatab, ja leinavast emast, ning neid kuvandeid leidub isamaalistel mälestussammastel üle maailma. Naise üha kindlam liikumine varem meeste pärusmaaks olnud kodanikustaatusse tekitab vajaduse kitsaks jäänud rahvusnarratiivid üle vaadata, eriti kui osa naisi esitab küsimuse naise esmasest kohusest rahvuse ees – nagu on näha ka Woolfi mõttest ülal –, eriti kui rahvus kasutab väga kitsast, valdavalt bioloogilist osa naise võimetest.

Marge Monko, I (Don’t) Want a Baby, 2017. Installatsioon viidetega Varvara Stepanova ja Sergei Tretjakovi loomingule.

Eva Broekema

Eesti naine, eesti rahvas

Naisõigusluse ja rahvusluse suhte algus Eestis on paralleelne ärkamisajaga, mis ajast võib üldse hakata rääkima eestlasest kui subjektist. Kuna meie rahvusliku subjekti kujunemine langeb alles XIX sajandi teise poolde, siis ei ole Eesti soolised narratiivid kujunenud otseses dialoogis rahvusvaheliste debattidega, nt esimene naiste õigustele pühendatud kongress toimus New Yorgi osariigis Seneca Fallsis juba 1848. aastal, mil eesti rahvusaadegi ei olnud veel välja kujunenud. Meie sookäsitlused läbisid baltisaksa kultuuri filtri. Eesti rahvusliku ärkamisaja sooideoloogiat mõjutas seega konservatiivne baltisaksa soorollikäsitlus. Ajaloolase Heide W. Whelani järgi baltisaksa ringkondades naiste hariduse küsimus kidus, sest identiteediloomes olid kesksel kohal seisus ja perekond kui traditsioonide hoidjad. Nii on ootuspärane, et naisõiguslastele olulistes küsimustes, nagu XIX sajandi kontekstis esmalt võrdne juurdepääs haridusele ja selle kaudu iseseisvale enesemääratlusele, on koos tärkava rahvustundega pinge eos olemas.

Esimene samm avaliku debati poole oli hariduse saamine, kuid see tekitas veel XIX sajandi teisel poolelgi mõistmatust. Ühe rahvusliku ärkamisaja suurkuju, C. R. Jakobsoni esimesi sõnavõtte naiste koolitamise küsimuses, artikkel „Ema-armastusest“ ilmus Eesti Postimehes 1866. aastal. Sellest leiame põhimõtte, mis jääb tema pedagoogiliste vaadete tuumana kehtima kogu eluks. See kõlab nõnda: „[—] õpetagem ja koolitagem ka oma tütarlapsi, et neist ükskord emad saavad, kes teavad ja mõistavad, mis nende kohus on [—] Tehkem, et meil mõistlikumad emad on, siis saab meil ka mõistlikum ja parem rahvas olema!“ Kirjandusteadlane Ave Mattheus on leidnud, et varajane rahvuslik mõte nägi pelgalt vajadust naiste kutsehariduse järele. Linnakooli minek oli juba probleemne, sest naise esmane kohus oli ikka perekondlik-reproduktiivne. Naisele ongi emakohus kodanikukohus: isamaaline ema kasvatab isamaalisi lapsi.

Artiklis „Meie tütarlaste koolitamisest“ on Jakobson kirjutanud, et meestel ja naistel on ühiskonnas kindel roll ja tööjaotus: „Mehe eesmärk on enamasti elutarviduste püüdmistes see, oma varandust suurendada ja üleüldist head korda julgeks teha. Vaimuvallas uurib ta uusi mõtteid ja astub vahvusega võideldes isamaa teele. Naise eesmärk on aga see, seda, mis juba on, kokku hoida ja tema abiga elu majas ja perekonnas ilustada ja armsaks teha. Mehe vaimuvõitlemiste juures on ta nagu elustav päikene, kes ise tööd ei tee, aga kelle armsad kiired, kuhu nad paistavad, elu ja sigindust sünnitavad. Igaühel on oma tööpiir, kuhu suurt osavust tarvis läheb. Seda osavust peab kool edendama.“2 Jaan Undusk on viidanud, et Jakobson oli tõenäoliselt tuttav Jean Jacques Rousseau tõlgetega3 ning sooküsimustes tuleb see paralleel selgelt esile: ka Rousseau arvates oli naise peamine funktsioon elada mehele, mitte endale, seisukoht, mida juba 1792. aastal on teravalt kritiseerinud üks esimesi rahvusvaheliselt tuntud naisõiguslasi Mary Wollstone­craft. Vajadusest naisi harida on nt inglise keeles kirjutanud juba 1673. aastal Bathsua Makin, 1694. aastal Mary Astell. Jakobson rakendas rousseauliku seisukoha rahvusidee teenistusse. Eestis on see kujutlus olnud vägagi elujõuline, seda ka XX sajandil, mil see lääneriikide avalikust retoorikast juba kadunud oli.

Ometi ei ole rahvuslik narratiiv soo­küsimustes ühemõtteline. Just C. R. Jakobson oli see, kes ärgitas esimeseks eesti soost feministiks peetud Lilli Suburgi kirjutama. Aino Undla-Põldmäe sõnul „pidi olema tolle aja üldsusest liiga erinev too mõttejulguse ja vabameelsuse nais-Jakobson oma naisõiguslase ja peen-haritlase poosis“.4 Suburgi nais-Jakobsoniks nimetamine võib eelmise lõigu tsitaadi valguses tunduda kummastav, aga samal ajal ei ole rahvuslik narratiiv isepäiste naistega kuigi hästi hakkama saanud. Kirjandusteadlane Eve Annuk on oma analüüsidega tõestanud, et rahvuslik kirjanduslugu ei ole Suburgi ega tema rahvuslikkusega seotud naisõiguslust kodustada suutnud ning temast on meieni kandunud karikeeritud kuvand.

Ometi kirjutatakse Suburgi surma-aastal 1923 ajalehe Kaja järelehüüdes: „Enda (temast poolteist aastat noorema) kooliõe Koidula kõrwal oli L. Suburg üks kõige esimestest Eesti tütardest, kes oma südamesunnil, oma sisemise hääle kutsel, Eesti hoone ehitamises Eesti p o e g a d e kõrwale astuda suutsid ja oskasid.“ Kooliõdede Lydia Koidula ja Lilli Suburgi elutee-trajektoore peab aga mõnevõrra erinevaks järgmise põlvkonna feminist Marie Reisik, kes on kirjutanud oma järelehüüdes: „Lilli Suburg on olnud esimene Eesti naiste eestvõitleja. Koidula oli ärkamisaja femme inspiratrice. Peale oma luuletaja teenuste on tema tähtsam elutöö olnud see seletamatu loomiswõime ja waimustaw mõju, mis temal oli oma ajakaaslaste-meeste peale. Lilli Suburg aga on olnud oma arenemise algusest saadik feminist. Juba tema esimestes kirjatöödes, tema tütarlaste koolide ellukutsumises ja naisajakirja wäljaandmises võime meie jälgida seda joont. Ja feministiks on Lilli Suburg jäänud kogu oma eluaja.“ Nüüdseks on ka Koidula kuvand revideeritud ja leitud selleski rahvusliku pinnakrundi all iseteadlikku, et mitte öelda, feministlikku vaimu.5

Naised riigi sünni ja ülesehituse juures

Eesti rahvuse kujunemisloos on seega naised pildil algusaegadest alates ning seda mitte pelgalt vaikiva butafooriana, vaid kaasarääkijate ning rahvus­kuvandi kujundajatena. Ajalehe Kaja väitele, et naisi „Eesti poegade“ kõrval äratajate hulgas aga vähe oli, saab kinnitust ka Mart Laari „Äratajate“6 lõpus seisvast nimekirjast ärkamisajal tegutsenud aktiivsetest ühiskonnaliikmetest, kus on 377 meest, 45 eesnime initsiaaliga tähistatud isikut, kelle sooline identiteet ei ole teksti põhjal tuvastatav, ning vaid neli naist: Lydia Koidula, Leena Kase, Els Raudsepp ja Lilli Suburg. Tänapäeva ajalooteadmiste valguses peame aga küsima, kas naisi oli äratajate hulgas vähe või ei ole neid peetud vajalikuks üles lugeda. Nimetatud loetelus ei peitu lõplik tõde naiste rollist, sest Laari nimekirja ei ole mahtunud näiteks helilooja Miina Härma, laulja Aino Tamm, luuletaja Anna Haava, rahvatantsude ja -mängude koguja, tantsupedagoog Anna Raudkats, setu rahvalaulik ja regivärsiliste eeposte looja Anne Vabarna, kes kõik tegutsesid kultuurivaldkonnas samal perioodil ning olid nimekamad kui mõnedki nimekirja mahtunud mehed. Siit nähtub kahjuks levinud praktika jätta naisloojate ja -mõtlejate panus rahvusnarratiivide loomisse tähelepanuta, kuigi naisi oli meie rahvusüritusse kaasatud enam kui mõneski teises Euroopa riigis samal ajal. Rahvusnarratiiv on selle esitajate nägu.

Pool sajandit pärast rahvusliku ärkamise kõrgaega, kui sündmused Euroopas olid loonud soodsa tausta riigi väljakuulutamiseks, formeerus paralleelselt eesti rahvusväeosadega ka naisliikumine. Naisi on aga sellest hoolimata riigi rajamise ja ülesehituse juures vähem kui võiks arvata – 1919. aastal valiti 120liikmelisse Asutavasse Kogusse seitse naist, esimeses riigikogus oli sajast liikmest kolm naist, neist üks asendusliige. Naised esindasid eri maailmavaateid. Ei tohi unustada, et rahvuslikult meelestatud naiste kõrval osales Eesti riigi kujundamises sotsialistlikke naisi (Minni Kurs-Olesk, Alma Ast-Ani jt), kes lähtusid August Bebeli jt vasakpoolsete mõtlejate ideedest, olid sõjavastased (Alma Ostra-Oinas Esimese maailmasõja ajal) ja üritasid kõigutada vabariigi ajaks kehtima jäänud patriarhaalset perekonnaregulatsiooni (nt Ostra-Oinase ja Emma Assoni abieluseaduse eelnõu). „Naisterahwa küsimus“ ei olnud taandatav vaid kitsalt rahvusküsimusele,7 kuigi kõik siin nimetatud naised olid aktiivsed rahva ja riigi edendajad. Emadusfeminism ehk arusaam, et naiste roll poliitikas on otseselt seotud emastaatusega, ei olnud naispoliitikute ainuke tegevusliin.

1917. aastal tuli kokku I naiskongress, mille avakõnes nõudis Marie Reisik naistele meestega võrdseid õigusi. Kaheksa aastat hiljem, kolmandal kongressil ütles Reisik, kel oli selleks ajaks arvestatav poliitikukogemus, sh oli ta esimesele põhiseadusele allakirjutanute hulgas: „Eestis on naine õnnelikus seisukorras kui riigikodanik. Kuid selles seisukorras on puudusi, mida me tahame kõrvaldada, näituseks on abielunaine täielikult mehe isevalitsuse all, päranduse alal on õigused naistel kitsendatud, ametites ei tunnistata veel üheväärilisteks, juhtivatel kohtadel puuduvad naised.“

Ajaloolane Terje Hallik on täheldanud, et enne Teist maailmasõda olid Eesti vabariigis naistel meestega võrdsed kodaniku- ja poliitilised õigused, s.t avalikus sfääris olid nad seadustähe järgi üheväärsed.8 Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused ei olnud aga kaugeltki võrdsed. Nii võis naine näiteks saada kõrge positsiooni otsustava kogu liikmena või riigivanemana, aga kodus jääda oma mehe eestkoste alla, kui see puudutas tema vara ja selle käsutamist.

Marie Reisiku kui ühe Eesti silmapaistvama feministliku naispoliitiku keerulisi valikuid neis oludes peegeldab näiteks tööpuuduse vastu võitlemise otstarbel teenistusvahekordade korraldamise seaduse esimene lugemine, kus Reisik ütleb oma sõnavõtus: „Mina ei saa … omaks võtta selle seaduse pealkirja kui vastavat selle sisule. Tööpuuduse vastu võitlemiseks ja siin positiivsete tagajärgede saavutamiseks oleks pidanud seaduseelnõu näitama mõningaid teisi töövõimalusi, looma uusi tööalasid, aga seda kõike meie selles seaduses ei näe. … Peale selle on see seadus ajalooline seadus. See on esimene kord Eesti ajaloos, kus seadusepäraselt tahetakse ette võtta sõjakäiku naiste kvalifitseeritud töö vastu. … Ei, see ei ole meestekaitse seadus. See on sõjakäik naiste kvalifitseeritud töö vastu, sest selle seaduse alla kuulub õieti ainult intelligent, kvalifitseeritud tööjõud. Seadust menetles riigikogu 4. koosseis, kes 1929. aasta majanduskriisi oludes võttis Reisiku häälekast vastuseisust hoolimata vastu tööpuudust leevendama pidanud seaduse, mis lubas avalikus teenistuses vallandada ühe abikaasadest, kui mõlemad olid ametis avalikus teenistuses. Tegelikkuses tõi aga seadus kaasa abielulahutuste kasvu ning ka selle, et naisi vallandati avaliku teenistuse kõrval ka eraettevõtetest, ehkki selleks õiguslikud põhjendused puudusid.

Rahvuse taasloomine pärast Nõukogude katkestust

Nõukogude periood oli naisõiguslusele keerukas ja rahvuslikust vaatevinklist võime rääkida suisa katkestusest. Naistel oli võimalik, et mitte öelda kohustuslik, liikuda avalikku sfääri ja palgatööle. Aga nõukogude naise rolliks oli ka toetada oma meheliku teovõime kaotanud abikaasa mehelikkust, võttes peale palgatöö oma kanda ka koduste kohustuste koorma, mis pideva majandusliku kitsikuse tingimuses ei tähendanud kahe-, vaid isegi kolmekordset tööpäeva. Feminismi polnud vaja, sest Nõukogude võim oli juba ebavõrdsuse lahendanud ja seetõttu võis silmad sulgeda tegeliku ebavõrdsus suhtes, mis diskrediteeris kogu Nõukogude perioodi silmakirjalikku õiguste retoorikat. Isamaalise aate elushoidjad toetusid idealiseeritud esimese vabariigi soolisele narratiivile, millest oli paraku eemaldatud naisõigusluse mitmekesisus ning heal juhul alles jäetud naisseltsid ja tegusa koduperenaise kuvand.

Totalitaarse Nõukogude Liidu koosseisust vabanemine tõi kaasa sõnavabaduse, ühinguvabaduse ja muud peamised poliitilised ja kodanikuvabadused, mida Nõukogude ajal ei olnud. Filter, millega muust maailmast tulevaid signaale vastu võeti, oli aga väga valikuline. Kuna feminism ei olnud ühiskonnas vabariigi esimesel perioodil keskne, siis ei peetud seda rahvuse idee taasloomise kontekstis vajalikuks ka 1990. aastatel. Samal ajal arenguideaaliks olevatel riikidel oli just läbi tehtud radikaalne parempööre ja seega võtsime iseseisvudes, enne kui oleks saanud tekkida mingisugunegi rahvuslik naisliikumine, vastu antifeministlikud narratiivid. Meil ei ole siiani ulatuslikku rohujuuretasandi feministlikku liikumist, küll aga feminismist sügavalt häiritud poliitilisi jõude, kes selle nägemusliku tondiga võideldes püüavad tagasi pöörata kella XVIII sajandi narratiivide juurde, kus naine teostab end pelgalt oma kehaga. Rahvust kitsalt iibeprobleemile taandavad aktivistid tahavad naise taandada vaikivaks rahvuslikuks sünnitusmasinaks, kelle ainsaks mureks (ja süümepiinaks) peaks olema tema suutlikkus/suutmatus taastoota rahvuskehandit. EV 100 kontekstis teeb see pidukõnele keskendumise keeruliseks, sest ärkamisajaga võrreldes on naised vahepeal saanud haridust, näidanud ennast ühiskonnas täisväärtuslike toimijatena (teadlased, ettevõtjad, poliitikud, naine on ennast tõestanud ka presidendina), seega panustanud riigi ja rahva edendamisse oma vaimse ja sotsiaalse kapitaliga. Nende isamaaliste pidukõnede saatel ette võetud pagendus koju on hoopis teise tähendusega kui 150 aastat tagasi.

Eesti naisel, ja ka naisõiguslasel, on kodumaa, isegi kui rahvusnarratiivides on seda mitmeti tõlgendatud. Loodame, et kui riik on teise sajandisse astunud, võime selja taha jätta kitsa bioloogilise tõlgendusraamistiku ja rakendada rahvuse potentsiaali täielikumalt.

1 Virginia Woolf, Three Guineas. London, Hogarth Press, 1938.

2 Nagu tsiteeritud artiklis Ave Mattheus, Soospetsiifilise eesti laste- ja noortekirjanduse lätetel: C. R. Jakobsoni tütarlastelugemik Helmed. Ariadne Lõng 2008, lk 102.

3 Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 158.

4 Nagu tsiteeritud artiklis Eve Annuk, Taasavastatud Suburg, Ariadne Lõng 2003, lk 217.

5 Madli Puhvel, Lydia Koidula. Elu ja aeg. Ajakirjade Kirjastus, 2016.

6 Mart Laar, Äratajad. Grenader Grupp 2006.

7 Tiina Ann Kirss, Kui naised Bebelit lugesid. Naisküsimusest Eestis 20. sajandi alguses. Ariadne Lõng 2015.

8 Terje Hallik saates „Eesti lugu“, ERR 2008. Veebis: https://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lugu-eesti-lugu-150-ev-90-marie-reisik

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming