E-riik kui uus normaalsus ja selle piirid

E-riigi üle peab saama irvitada, selle nähtusi tohib esitada kunsti väljendusvahenditega.

HILLE HINSBERG

Sa ju saad aru, et me sinuga seisame kahe maailma vahel, piiri peal? – küsib tumedasilmne tuneeslane hommikukohvi kõrvale.

See piir, mida Facebooki-revolutsiooni veteran silmas peab, on nähtamatu joon suletud ja avatud, seisva ja areneva, vana kooli ja uue põlvkonna riigivalitsemise (ja võib öelda, et lausa ühiskonna korraldamise) mudeli vahel. See on joon, mis tasapisi muutub üha laiemaks alaks. See on piiritsoon, millel pole okastraati, kuid mille eraldusriba on selgesti tajutav. Mitte ainult filosoofiliselt, nagu mu kolleeg väljendus, vaid praktiliste muutustena.

Avatud valitsemine

See on nähtus nimetusega avatud valitsemine – tempel, mida kasutab juba 65 riiki, kes üritavad iseendale ja kogu maailmale tõestada, et nad on demokraatlikud moodsal, avatud ja kaasaval moel. Et nad administreerivad läbipaistvalt ja taunivad korruptsiooni, et riigimehed suudavad kodanikuühiskonnaga dialoogi pidada ja vastutavad oma tegude eest. Suletud riik on bürokraatlik ja tõrjuv. Suletus on demokraatia allakäiguks nii eeldus kui ka tagajärg.

Eesti on selles koosluses (nimetusega avatud valitsemise partnerlus e AVP) respekteeritud liige ning teised tunnevad meie kogemuse vastu huvi.

Alatihti on mul avatud valitsemise konverentsidel tunne, et mu vari on minust suurem. Seda heidab Eesti kui e-riigi eesrindlase staatus. Igast eestlasest heiastuvad asjatundjatest koosnevale kuulajaskonnale X-tee, e-valimised, „Tiigrihüpe“ ja ettevõtte registreerimine seitsme minutiga. Paipoisi mainet toetavad indeksid, kus püsime eesotsas näiteks internetivabaduse poolest. E-riigi üldise arengu osas oleme teises kümnendis, kuid liigume tõusvas joones.

Tehnoloogia iseenesest muidugi riigi avatust, uuenduslikkust ega kaasavust ei suurenda. Küsimus on selles, mis eesmärgil tehnoloogiat kasutatakse. Kunagi pole tegu vaid infrastruktuuri või seadmetega, ikka tuleb tehnoloogia kokku viia muudatustega poliitilises kultuuris ja ametnike töökorralduses. Juba klišeelikuks näiteks on Hiina, kus võim käsitleb internetti kui siseriiklikku teenust, mida saab omatahtsi keelata või piirata. (Siinkohal ei soovi ma käsitleda teisi riikliku manipulatsiooni võtteid, mis lähevad veelgi kaugemale, näiteks parima digitehnoloogia kasutamine sõjalise ründe vahendina.)

Autoritaarsetes režiimides nõuab avatud valitsemise poole liikumine eriti palju jonni ja kartmatust. Aserbaidžaan on tuntud oma teenuste majaga, kuhu on koondatud asutuste teenusbürood ja kus ametnikud aitavad kodanikel digikeskkonnas ametlikke vorme täita. E-teenused on niisiis kättesaadavad – seega riik vastab kodanike teatud ootustele –, aga samal ajal represseeritakse kodanikke ja kiusatakse vabakonda, sulgedes vabaühenduste pangakontosid ja kasutades avatust ja vastutamist nõudvate aktivistide kallal vägivalda. Selge on see, et avatuse huvides oleks vaja tegelda just viimase probleemiga – seda aga pole mõtet loota riigi esindajatelt, kes küll valdavad nii ressursse kui ka tehnoloogiat, kuid kasutavad neid muudel eesmärkidel.

Kuidas oma arengust huvitatud riik end avatud valitsemise alal positsioneerib?

Sellest saab aimu, kui vaadata, mida on lubanud teha need 65 riiki, kes rahvusvahelise kokkuleppe on sõlminud. Võrgustikus ei tehta pingeridu, kuna peetakse vajalikuks, et igaüks ületab omaenda senist taset. Pole mõtet panna ühte patta stabiilselt arenenud heaoluriike (nt Prantsusmaa liitus alles äsja AVPga) ja neid, kes on just läbi elanud revolutsiooni või püüdlevad demokraatia poole. Näiteks on avatud valitsemist kavandanud Ukraina, kuigi võib arvata, et enne ühiskonna stabiliseerumist on neil palju vaja muuga tegelda. Ehk on avatuse, kaasatuse ja vastutavuse suurendamine just nende kivide hulgas, millest ehitada kindel vundament.

Edulugusid sõeludes tekib pilt, et kõige nutikamad ideed tekivad seal, kus keegi insider – näiteks avalikku e-teenust osutava asutuse ametnik või infosüsteemide arendaja – näeb vajadust ja ühtlasi võimalust. Just selline lugu juhtus Iisraelis, kus üks Google’is töötav insener veenis valitsuse infoühiskonna osakonda, kes omakorda veenis 23 firmat, kes pakuvad ühistransporditeenust, et need avaksid juurdepääsu bussi- ja rongiliikluse andmetele. Nüüd on nii kodanikel kui ka turistidel võimalik reaalajas jälgida endale vajaliku sõiduki liikumist. Vaba lähtekoodiga rakenduse autorid nimetavad oma tegevust jagamismajanduseks. Avatusest sündis mõõdetav kasu – kokku on hoitud nii sõitjate kui ka transpordifirmade aega ja raha.

Brasiillased on aga mõistnud, et korruptsioon tekitab riigile SKTst 1,3–2,3% kahju aastas, näiteks selle tõttu, et riigihangete võitjad võtavad pistise eest punti „partnereid“, kes tahavad avalikest vahenditest osa saada. Nii tehtigi eetilise äri register, kuhu pääseb vaid ettevõte, kes täidab nõutud ettekirjutusi. 130 tahtjast on andmebaasis seni vaid 15, mis ei anna just suurt lootust, et Brasiilia-suuruses riigis saaks avaliku sektori ja ettevõtluse vahelisi tehinguid ausaks pidada …

Avatuse poolt ja vastu

Missugust edu on Eesti saavutanud avatuse ja kaasavuse suurendamisel? AVP blogis esitletakse meie igapäevast teenusteportaali eesti.ee. Selle uuendamisel peaks kodanikul tekkima rohkem voli jälgida, millist infot avaliku sektori asutused tema kohta omavad ja kasutavad. Kuna riigi käes andmemahud üha suurenevad ning nende ristkasutus levib – see tähendab nii efektiivsuse ja paremate teenuste võimalust kui ka süvenevat privaatsuse kadu – siis on sellele vastukaaluks kodanike kontroll oma andmete kasutamise üle.

Mis räägib vastu avatuse piiramisele?

Esimesena väide, mis algab sõnadega „praeguses pingestunud julgeolekuolukorras …“. Tõepoolest, leidub infot, mille kättesaadavaks tegemine koorib kaitsekihti õhemaks. Samal ajal ei tohi turvalisuse ettekäänet kasutada viigilehena juhtudel, kus avamine ei too lagedale mitte riigisaladusi, vaid rumalust. Näiteks riigikogu komisjonide protokollide avaldamine riiki ei ohusta, ka hirm diskussiooni kvaliteedi languse üle on liialdatud. Suurt kahju sellest ei sünniks, kui senist praktikat muuta ja uus järele proovida.

Teine risk on majanduslik: kui otsustajatel pole kindlust, missugust kasu avatus õigupoolest annab, siis on kergem mitte otsustada. Parajasti on pea julgelt kaevikust välja tõstnud e-residentsuse projekt, millega avame oma e-teenused maailmale. Loodetud positiivse mõju kõrval on projektil ka hulgaliselt riske. Õnneks on riigi eliit otsustanud, et takistusi tasub ületada ja sellesse panustatakse paljude võimekate inimeste töö.

Kolmas põhjuste kogum on mugavus, inerts, konservatiivsus, ettevaatlikkus ja kujutelm, et kõik on niigi hästi.

Siin võime tagasi tulla Eesti soodsate kohtade juurde indeksites ja pingeridades ning küsida saatana advokaadina: kui maailm on meid tunnustanud, milleks siis paati kõigutada?

Ühisloomemeetod

Meil oli mõni aasta tagasi keeruline rääkida valitsemise avatusest, sest otsustajatele tähendas see peamiselt avaliku sektori asutuste sisemise masinavärgi uuendamist, nii-öelda oma maja infosüsteemide ja registrite korrastamist. Kodanikele oli plaanitud pigem teavituskampaaniaid, mis kutsusid üles uusi e-teenuseid ja iseteeninduskeskkondi tarbima. Sellele, kas need uuendused kasutajate vajadusi ka arvestavad, ei oldud aga mõeldud.

Nüüd liigub riigi mõte juba teistes suundades. Näitena võib tuua avalike teenuste ümberkujundamise reformi, millega püütakse kasutajatelt enne nende vajadused teada saada ja alles siis panna suurem osa raha infrastruktuuri arendamisse. On ka lubatud, et suurendatakse avaliku sektori suutlikkust kasutada andmeanalüüsi selleks, et kasutajatele (loe: kodanikele, ettevõtetele) rohkem väärtust pakkuda. Edendatakse võimalusi kaasata kodanikke avaliku huvi all olevate andmete kogumiseks, kasutades ühisloomemeetodit (crowdsourcing). Ja nii edasi.

Ühe näite, kuidas laiendada avatuse piire, saab tuua Ameerikast. USA senatis toimus maipühade ajal häkaton ehk rakenduste programmeerimismaraton Hack4Congress („Muugi parlamenti“). Senaatorid pakkusid välja hulga probleeme, mida nad loodavad lahendada nutikate tehnolahenduste abil ning mis kergendaksid rahvaesindajate (ja nende abide) tööd. Mõned näited. Tahaksime paremat süsteemi, kuidas jälgida parlamendile esitatud aruannete käekäiku esitamisest kuni lahenduste leidmiseni. Tahaksime näha, kes on mingites teemades minuga lähedasel seisukohal, ilma et peaks kõigiga lõunat sööma, et seda välja selgitada. Tahaksime paremini hallata ühismeedia sisu – koondada teemade kaupa ja saada märku küsimustest, mille ümber käib tihe diskussioon ja vaja on sõna sekka öelda. Tahaksime saada paremat tööriista eelnõude ühiseks kommenteerimiseks, sest see Wordi failide eri versioonide ringlus käib üle mõistuse.

Oma ettepanekuid tegid ka häkkerid ja vabaühendused. Saab siis näha, mis lahendused välja töötati. Peamine on aga parlamendi soov võhivõõraid infole ligi lasta ja neid usaldada, teadmises, et värske pilguga vaataja võib pakkuda suuremat kasu. Loodan, et ka riigikogu läheb avatuse otsingutes sama teed, et kasutada ühisloomet, selleks et oma töökorraldust tõhustada ja kodanikega dialoogi pidada.

Suuremad ootused, sütitavad eesmärgid

Järgmisena tuleb küsida, et kui riik teeb andmed kõigile teistele kättesaadavaks ja ka ise neid andmeid kasutades teenuseid pakub, siis kas need andmed ja teenused aitavad teenuse kvaliteeti parandada ning kas kodanikud saavad seda kvaliteeti hinnata. Eesmärk ei peaks ju olema pelgalt digiteerimine, vaid ikka tulemus. Avatud valitsemise juurde käib tulemuste saavutamise jälgimine ja selle kohta avalikkuse kursis hoidmine.

Steven Clifti, tuntud e-demokraatia ja avatud valitsemise eestkõneleja sõnul on kodanike ja riigivõimu vahelise usalduse puhul esimene küsimus see, kas valitsus suudab tagada turvatud, isikupõhise ligipääsu andmetele, mida riik inimese kohta omab. Steven teab, et Eesti teeb seda, ja küsib: miks siis teised riigid sellega hakkama ei saa?

Nii indeksite kui ka asjatundjate levitavate signaalide järgi teame, et meil on hea maine, ja on ka tõendatud, et Eesti on infoühiskonna eesotsas. See asetab meile suuremaid ootusi. Me peame liidrirolli täitma nii, et see meid endidki motiveeriks ja mõjuks teistele inspireerivalt.

Seni on meil õnnestunud ilma suuremate prohmakateta hakkama saada. See on vajalik, aga mitte piisav alus, et olla usutav ja tunnustatud.

Mis on meile piisavalt ambitsioonikas eesmärk?

Veel kõrgem koht indeksites ei ole kuigi sütitav eesmärk. Millega me maailma järgmisena üllatame? Teame, et meile tuttav eurovolinik töötab välja digiagendat, selleks et ühtset digiturgu käima saada ja e-teenused oleksid üle piiride tarbitavad. Arvan, et tema järjekindel teflonstiil on väga asjakohane komisjoni labürintides, kus tuleb saavutada läbimurre uute lahenduste juurutamises.

Teenuste kättesaadavus on hea. Aga mida teha, et otsuste tegemine ja nende täideviimine oleks mõttekalt korraldatud ja läbipaistev? Et riigi käsutuses olevad andmed toetaksid probleemidele optimaalse lahenduse leidmist? Et kodanikud saaksid aru, mismoodi otsustamine käib ja kus on nende panus oodatud.

Valitsemise avamine tähendab võimu ja vastutuse mudeli muutust – ikka niimoodi, et riigivõim annab oma käes olevast ressursist osa ära. Avatus on võimalik siis, kui riigijuhid taipavad, et jagamine ei tähenda kaotust, vaid teistest sektoritest tuleb lisandväärtust, eriti just rahva ühispanusena. Selle arusaama praktikasse viimine eeldab aga usaldamise ja kontrolli (ehk reguleerimise) piiride väga selget tunnetamist. Selle piiri tunnetamisest mu Tuneesia kolleeg rääkiski.

Arvan, et mõne aasta pärast, kui oleme kogenud, et senised sammud on riski õigustanud, oleme julgemad ka avaliku sektori innovatsioonis. Juba praegu peaksime suhtuma paindlikumalt infoühiskonna arengu kohta käivatesse diskursustesse, mis peavoolust erinevad. Näiteks e-valimiste testimine ja kriitika (kui see on pärit mitte poliitikutelt, vaid küberturvalisuse huvilistelt) on normaalne, sest see peabki kaasas käima liidri positsiooniga. Kuidas muidu saame e-valimiste turvalises toimimises kindlad olla ja neid teistele riikidele reklaamida? E-residentsus on julge ettevõtmine, aga selle eesmärkide ja rakendamise kohta saab esitada kriitilisi küsimusi. Taktikaliselt, sh kuidas vältida kahtlase äri maksupagulust, või strateegiliselt ehk mismoodi peamiselt ettevõtetele soodsa digikeskkonna loomine aitab kaasa rahvastiku kahanemise peatamisele.

Samuti peaks infoühiskonna kuvandi mitmekesisus olema meile jõukohane. Tugeva brändi puhul läheb ühe ja sama sõnumi esitamine tüütuks. Seega ei peaks küpset infoühiskonda iseloomustama mitte ainult e-patriotism, vaid ka e-geriljaaktsioonid ja e-punkarlus. E-riigi üle peab saama irvitada („Tujurikkujas“ on sedagi juba tehtud), esitades selle nähtusi kunsti väljendusvahenditega. Tuleb olla valmis piiride kompamiseks ja äratundmiseks. Kui keegi häktivist joonistab mõne asutuse digiseinale stencil’i, nagu tegi Edward von Lõngus, siis kas see tuleb kohe küberründeks kuulutada?

Selge on see, et e-riigi huvides ei saa me teha „rohkem sama asja“, sest osa ülesannetest saab lihtsalt täidetud. Sama rauda tagudes avastame paari aasta pärast, et oleme stagneerumas ja meie pioneerikuvand on pisitasa muutunud „vanameheks kolmandalt“, kellelt tahetakse kuulda, kuidas kunagi asjad käisid, kuid uusi ideid arutama enam ei tulda.

Me ei saa leppida lihtsalt normaalsusega ja e-riigi piire tuleb pidevalt kombata. Seisus kohustab.