Vaimse kultuuripärandi säilitamine tagab elava kultuurielu

Jorijn Neyrinck: „Kultuur kui protsess kätkeb endas juba iseenesest kaasamist ja väljajätmist. Ainus, mis me teha saame, on avatud keskkonna loomine.“

EPP TAMM

Jorijn Neyrinck: „Valupunktide üle peetav diskussioon on vajalik, sest alles pärast dialoogi saab astuda sammu koos elamise poole.“

Jorijn Neyrinck: „Valupunktide üle peetav diskussioon on vajalik, sest alles pärast dialoogi saab astuda sammu koos elamise poole.“

Astrid Hallik

UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon käsitleb vaimse kultuuripärandina eneseteadvust loovaid põlvest põlve edasiantavaid kombeid, tavasid, teadmisi ja oskusi, mis on inimestele nende argipäevas tähtsad, kuid muutuvad koos inimeste ja oludega.

Elav pärand annab kogukonnale identiteedi ja järjepidevuse. Pärandi jätkusuutlikkuse tagab omakorda kogukond. Kuna vaimne pärand alati ei ole särav ja silmatorkav, on vahel vaja kogukonnale pakkuda tuge ja süstida enesekindlust, teadlik kaasamine võib osutuda siin väärtuslikuks abivahendiks.

Hea näide kaasamisest pärandi hoidmisse on laulu- ja tantsupidude traditsioon. Veel üsna väikesest kandepinnast hoolimata võiks sama innustav olla ka paastumaarjapäeva tähistamise komme või Karula kandis lambavillast käsitöötoodete valmistamine, mille levitamisele on kaasa aidanud kohalikud seltsid, käsitööoskuste uurimine ja populariseerimine.

Rahvakultuuri keskuse korraldatud konverentsil „Annivakast rüperaalini – elava pärandi märkamisest ja väärtustamisest“ arutleti pärandi hoidmise viiside ja võimaluste üle tänapäeva muutuvas maailmas. Konverentsile järgneval päeval toimus rahvakultuuri keskuses kogukondade kaasamise meistriklass, mille viis läbi flaami antropoloog ja pikaaegne pärandikäsitluse praktik Jorijn Neyrinck. Ta juhib Belgia vabaühendust Tapis plein, mis on riigi tunnustatud flaami kultuuripärandi uurimiskeskus ning UNESCO akrediteeritud vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni eksperdiorganisatsioon.

Milline on tüüpiline kogukonna kaasamise protsess? Millest alustada?

Jorijn Neyrinck: Ma ei usu, et on olemas tüüpilist kaasamisviisi ja meetodit. Muidugi sõltub palju ka sellest, kas pärandi säilitamise algatus tuleb kogukonnast või kuskilt mujalt. Viimasel juhul on kõige parem alustada teadlikkuse parandamisest, valgustamisest, haridusest ja üksteise tundma õppimisest. Kui algatus tuleb kogukonnalt, siis on kasu nähtavuse suurendamisest. Seda saab teha näiteks dokumenteerimise, uurimistöö, samuti käsitööoskuste või tantsu õppimise kaudu. Eelkõige algab kõik siiski entusiasmist.

Flandrias kehtib pärandirakukeste (heritage cells) süsteem. Iga rakuke koondab oma pärandi säilitamise ja edasiarendamisega tegelevaid inimesi, asutusi ja ühendusi. Kas see aitab pärandikandjatega paremini kontakti saada?

See on lihtsalt selline käsitusviis. Minu arvates toimib valdkonna- ja asukohapõhine süsteem sama hästi, aga kui ei tunta veel oma pärandit, siis on need rakukesed hea vahend. Teil Eestis on näiteks tugevad rahvatantsijate, -muusikute ja käsitöötegijate võrgustikud.

Nende üle ollakse uhked, kuid ajal, mil Eestis seistakse administratiivse tsentraliseerimise lävel, näib, et väikekohtade muuseumid ja kultuurimajad on samuti ohus ning keegi ei ole nõus kultuuri- ja huvitegevusesse rohkem panustama. Tundub, et inimesed vajavad, et keegi võtaks neid riigi tasandil tõsiselt ja hoolitseks nende eest.

Ka meil on sellesarnane teema praegu õhus: Belgia provintsid ei pea alates 2018. aastast kultuuritöö eest vastutama. Muidugi kardetakse, et piirkonna omapära, kõik omapärane kaob. Olen kindel, et kümne aasta pärast tekib vastuliikumine ja detsentraliseerimine.

Teie meistriklassis oli juttu meetoditest ja osalemisest. Millised on teie hinnangul siinsed peamised kaasamise probleemid?

Siin mõeldakse mulle tuttavatele probleemidele, kuid eriomasel moel. Näiteks vastandatakse linna ja maad. Vaimse kultuuripärandi kaitsmise idee seisneb selles, et nihkutakse väiksematest kogukondadest suurematesse ja moodustatakse pärandi säilitamiseks võrgustikke. Samuti on teil palju muret maapiirkondade muutustega, s.t sealse traditsioonilise kultuuri hääbumisega. Konverentsil arutati ka etniliste vähemuste küsimust. Selgus, et teie ühiskond on teel ühest perioodist teise täiesti omalaadses arengustaadiumis ning selle jooksul on tekkinud püsivad pinged. See on täiesti arusaadav. Iga rahvas, iga riik on erinev ning teatud arengufaasid tuleb lihtsalt läbida. Iga valupunktide üle peetav diskussioon on väga vajalik, sest alles pärast dialoogi saab astuda sammu koos elamise poole.

Näib, et kogukonnad ootavad riigilt kiiret reaktsiooni, ja kui riik nii ruttu ei vasta, siis pettutakse ja kindlustunne kaob.

Ühelt poolt on riiklik poliitika küll vajalik, aga teisalt on tähtis rohujuuretasandil tegutsemine. Kui keskel kokku saadakse, kerkib siiski ka küsimusi. Kui poliitika teostamiseks kasutatakse institutsioone, vabaühendusi jm organisatsioone, siis peavad nemad leidma olulised ühiskondlikud proovikivid. Kui riik jätab neile selleks ruumi, siis ongi iga kultuuripärandiga tegeleva ja vahendava organisatsiooni ülesanne minna dialoogi mitte ainult alumise ja ülemisega, vaid igas suunas. Teisalt ei ole vahendajad need, kes olukorra lahendama peaksid. Vahendajad toetavad mõttevahetust ja annavad hoogu, et asjad veidi kergemini liikuma hakkaks. Mõttevahetuse jätkamine on siiski kõigi ülesanne.

Mõnikord juhtub, et kogukond ei usalda vahendajaid ja soovib suhelda riigiametnikuga, kelles näeb suuremat sotsiaalset kapitali. Mida teha, kui kogukond vahendajat ei usalda?

Minuga ei ole nii juhtunud. Eks igal pool leidu usaldamatust vahendajate ja vahendavate organisatsioonide vahel. Mul ei ole muud lahendust, kui et tuleb luua usaldus. See võtab aega ning nõuab pühendumist. Riik peab vahendajatele, näiteks rohujuuretasandil tegutsevatele organisatsioonidele, andma sümboolse kapitali sildade rajamiseks.

Milline keel valida kogukondadega suhtlemiseks? Ilmselt ei saa see olla akadeemiline, vaid pigem rahvalik.

Jah, ma arvan, et vähim, mis me teha saame, on püüda aru saada, kuidas kogukonnad tegelikkust näevad ja kogevad. Selleks tuleb kasutada nende enda vahendeid, näiteid ja visiooni, lisada kontseptsioon ja poliitiline raamistik – niisiis teha segu, mida on lihtne mõista.

Kas mõlema maailma tundmiseks, pärandi säilitamiseks ja mõtestamiseks peab olema akadeemilise haridusega?

Ei pea.

Kui palju on juhtunud, et kogukond ei usalda, ei võta omaks kõrgharitud liiget?

Seda juhtub ikka, kuid minu arvates tuleneb see kogukonna kitsast vaatevinklist, kui ei nähta kõiki inimesi traditsiooni osana. Muidugi on ka kogukond ise traditsiooni kandja, kuid selleks et pärandit edasi kanda, on vaja, et majanduslikud, poliitilised, ökoloogilised jm aspektid oleksid tasakaalus. Akadeemilised teadmised on osa traditsiooniliste kultuuride n-ö ökoloogiast. Ka see on osa usalduse ja koostöö atmosfääri loomisest. Kui kogukonnad tahavad ellu jääda, peavad nad olema dünaamilised, austama traditsioone, kuid vaja on ka heasoovlikku suhtumist teistesse huvilistesse, kes võiksid nende tavade jätkamist toetada.

Pärandnähtusi saab üksnes abstraktselt üldistada, sest need on erinevad, kuid kõiki neid tuleb ühtmoodi tunnustada ja väärtustada.

Mõne nähtuse puhul on see tunduvalt keerulisem kui teise puhul. Võtame näiteks käsitöölised. Tihtipeale on kümneaastase kogemusega keraamik leidnud oma materjalikombinatsiooni ja teenib sellega igapäevast leiba. Ühest küljest tahab ta traditsiooni edasi kanda, teisest küljest ei saa ta palju oma tehnikast rääkida, sest muidu kaotaks see oma unikaalsuse. Seega on vaja keskkonda, kus teadmisi edasi andes tuntakse end turvaliselt. Võistlevas kapitalistlikus ühiskonnas ei julgeta ennast avada. Ehkki praegu üritatakse liikuda õiglasema majanduse ja ühiskonna poole, ei ole me selleni jõudnud. Seega on arusaadav, et ollakse kaitseasendis ja ainus, mida teha saame, on luua edasiandmist soodustav keskkond.

Kuidas aitab näiteks rakendusantropoloogia kaasa ühiskonna sidumisele?

Meie töö Flandrias on selle hea näide. Me püüame inimesi ergutada. Me ei tee käsitöölistega sama, mida hiiglaspärandi kogukondadega, kelle puhul loome võrgustikke, mis toovad inimesed kokku küladest üle kogu Flandria. Käsitöölised püüame teha nähtavaks, et nad leiaksid rohkem kliente, moodustaksid omavahel õpivõrgustiku ning hakkaksid üksteist usaldama. Nii on nad nähtaval ja leiavad üksteist üles. See aitab luua mõistvat õhkkonda, kogeda, et teine ei olegi vaenlane ja koos töötamine suurendab kõigi võimalust pinnal püsida. Neid samme oleme astunud, kuid traditsioonile lähedale jõudes õpitakse tundma selle helli kohti. Mõnel on selleks sissetuleku teenimine, teisel lihtsalt jõudeaja veetmine. Neile tuleb ligineda erinevalt.

Miks on vaja pärandielemente arvele võtta? Mida kogukond sellest võidab?

Pärandielementide nimekirjad kui vahend aitavad nähtusi määratleda ja dokumenteerida. Nimistuid kasutame pärandi nähtavaks tegemiseks. Kogu vaimne kultuuripärand vajab ühiskonnas teadvustamist, kuid loend ise ei ole asi iseeneses või lõppeesmärk. Nimistu on ainult esimene samm ning alati peab olema põhieesmärk pärandi teadvustamine.

Üles kerkib ka omandiküsimus. Nii mõnigi kord ei mõisteta, et üleskirjutamine ei anna pärandit veel kellegi omandisse.

Jah, just. Ei tohi unustada, et vaimse kultuuripärandi säilitamise mõte seisneb elavas kultuurielus. See on kõige tähtsam. Kultuur kui protsess kätkeb endas juba iseenesest kaasamist ja väljajätmist. Ainus, mis teha saame, on avaramate võimalustega keskkonna loomine. Nähkem üksteises pärandi väärtustamises ja hoidmises partnereid, mitte konkurente ega võistlejaid!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming