(Sise)arhitektid Ro&Ad ehk Mida sipelgad ei tee

Terje Kivist

Ro Koster ja Ad Kil: „Meie lahendused on kui omaette ökosüsteemid.”Tallinnas peetakse 11. – 13. juunini sisearhitektide sümpoosioni „Sisu”, kus peaesineja on inimkeskset arhitektuuri esindav Hollandi arhitektitandem Ro Koster ja Ad Kil. Kõigile arhitektuurisõpradele tuntud Moosese silla (Halsteren, Hollandi disainiauhind 2011) autorid töötavad koos alates 2004. aastast. Ro&Ad arhitektide koostöö põhiideeks ja ajendiks on alati olnud jätkusuutlik, keskkonnaga arvestav arhitektuur ning töörõõm, mis juhatab neid suure hulga huvitavate projektide juurde alates mööblist ja interjöörist kuni maastikukujunduseni.

Eesmärgiks pole sealjuures mitte ilmtingimata kahandada inimkonna, sh arhitektuuri ja disaini, negatiivset keskkonna-jalajälge, vaid vastupidi, muuta see jalajälg nii suureks, viljakaks ja elujõuliseks kui võimalik, muuta see loomulikuks ökosüsteemi osaks koos kõige selle juurde kuuluvaga, k.a eri elutsüklid. Tõeliste hällist hällini (ingl cradle-to-cradle) mõtteviisi kandjatena ehitavad nad kestlikku maailma – uurivad, katsetavad ja loovad uusi keskkondi. Paljudest töödest võib välja tuua nt lainepapist mööbliga kontori Schetsontwerpile Eindhovenis (Holland, 2005), kus tänu odavale materjalile suudeti täita kliendi pikk soovinimekiri, teades, et kontori rendileping on peatselt lõppemas. Või siis peaaegu 30 meetri kõrguse Accoya-puidust (okaspuudest toodetav Accoya® – toim) vaatetorni Bergen op Zoomi liivast kindlusehitisele (Holland). Nende arvates peab ehitatav keskkond ületama takistused teel täielikult keskkonnasõbraliku arhitektuuri poole. Kõigist töödest peegeldub tugev seos keskkonnaga – austus ümbritseva suhtes ja enda tark, oskuslik sobitamine sellesse.
Moosese silla materjalina on kasutatud vees vastupidavat ja loodussõbralikku Accoya-puitu, mis sulandab peaaegu märkamatu kitsa vaona ehitise pinnasevormidesse, jättes avatuks kõik vaated ajaloolisele Fort de Roovere bastionile. Teos on oma olemuselt ja suhtelt keskkonnaga äärmiselt tagasihoidlik, kuid idee ja lahenduse poolest väga julge, tekitades nii uue tasakaalu ja harmoonia – uue kvaliteedi keskkonna tajumisel ja mõistmisel.
Vastuseks küsimusele, kas Moosese sild on nende mõtteviisi ja filosoofia üks selgemaid väljendusi, vastab Ro, et tema arvates ei ole, on lihtsalt üks puhas, kultuuriliselt hästi keskkonda sobituv töö ja lisab: „Soovime jätta positiivse jalajälje konkreetsesse aega ja kohta. Vahel kujutab see endast teatud mõttes kultuurimanifestatsiooni, mida püüame teostada „roheliste” materjalide abiga. Aga parem variant on see, kui seisukohavõtu abil tekib bioloogiliste liikide jaoks uus soodne keskkond. Meie lahendused on kui omaette ökosüsteemid – alati erinevad.”

Kuidas teie tandem toimib? Olete tõelised piire ületavad disainerid. Kui Ro (Koster) on sisearhitekti haridusega ja Ad (Kil) arhitekti haridusega, kas siis erinev haridus väljendub ka loomingulises lähenemises?
Ro Koster: Töötame kahes asukohas – Ro Middelburgis, Ad Bergen op Zoomis – ja meil on virtuaalne kontor: Skype. See on avatud 8.30 – 18.00 või veel kauemgi. Meie joonestajal, ehitusinseneril ja kõigil teistelgi on Skype. Oleme Adiga nagu kaksikud, teeme peaaegu kõike koos.
Näiteks vahel räägib Ad suuremast pildist ja sekundi murdosa pärast on ta juba keskendunud mõnele detailile. Mina teen sama omas rütmis. Me mängime justkui arhitektuuri pingpongi, mida käivitab huvi, usk, tahe, lootus ja uudishimu.

Olete oma tegevuses  julgelt kasutanud uusi materjale. Seoses oma töö – järjekordse hällist hällini väljundi – Katari lennufirma turvatreeningukeskuse hoonega uurisite katusele planeeritud pinnasekatte rajamiseks isegi kohaliku pinnase ja taimestiku iseärasusi, avastasite seal suurema liigirikkuse kui Hollandis, ainult et väiksemas mahus. Kui oluliseks peate selliseid avastusi? Kui suured võimalused on arhitektil-disaineril julgeid ideid ellu viia? Ühiskonna suundumusi muuta?
Kil: Töötame, et avastada elu: kuidas see toimib, kui ilus see on ja kuidas maailma natuke paremaks muuta. Igaühel meist on võimalus oma oskustega ühiskonda mõjutada. Uusimad arhitektuuriideed on toredad, aga need pole meie jaoks omaette eesmärk. Kõik sõltub sellest, milline inimene sa oled. Kõik peaksid tegema seda, mida nad armastavad.

Sisearhitekt on arhitektuuri vallas inimesele kõige lähemal ning puutub oma igapäevatöös järjest enam kokku probleemidega, mida varem ei olnud. Uued ehitusmaterjalid ja kiired võimalikult suurt kasumit taotlevad ehitusviisid tähendavad seda, et enamik uusi ehitisi on sisekliimalt tunduvalt kehvemad kui nt 1930ndatel ehitatud majad, kus jälgiti ilmakaari, kasutati inimsõbralikke materjale, ruumid olid piisava kõrgusega ja aknad ei olnud hermeetilised. Mis on väljapääs?
Kil ja Koster: Ühiskond areneb nii, nagu seda arendatakse. Kõik saab alguse inimese energiast, tema mõtetest, sõnadest, tegudest ja nende tulemustest. Majandus liigub vastavalt sellele. Igal asjal on oma eluaeg ja kõik laguneb ükskord. See ongi lahendus: ära hoia asjadest kinni, ole tänulik, mõtle positiivselt ja loo sidemeid mitte ainult enda ümber, vaid nii laialdaselt kui võimalik. Kui seda ka oma sõnades ja tegudes väljendad, reageeritakse sellele. Kui meeldib, tullakse kaasa. Sammhaaval millegi hea poole liikumine tekitab – ühiskonnas, arhitektuuris, siseruumides, materjalides – juba suurema dünaamika. Just sellest tulekski alustada. Kui sind tabab ebaõnn, õpi sellest, ära karda. Järgmine kord püüa teha paremini. See on nagu trepist ülesminek: ühe astmega laeni ei jõua.

Kuidas suhtute passiivmaja kontseptsiooni, kus kogu ehitis on muudetud peaaegu hermeetiliseks ja õhuvahetus toimub elektritoitel sundventilatsiooni abil? Kas peaksime jääma – seda vähemalt väiksemate eramute puhul – looduslike kvaliteetsete materjalide juurde, ehitama kliimasse sobiv õige vormiga maja ja säilitama loomuliku ventilatsiooni? Muidu tundub, justkui oleks tegu kellegi äriplaaniga, et tahetakse luua järjest uusi sõltuvusahelaid.
Kil ja Koster: Jah, nii see on. Meile see ei meeldi. Antud juhul on eesmärgiks minimaalne energiakasutus, mitte aga tervisesõbralik elukeskkond. Kui on võimalik saada puhast ja tasuta energiat, siis tundub see süsteem rumal. Hea sisekliimaga maja ehitamine ei ole kuigi keeruline, oleme seda teinud.

Kuidas taasleida tasakaal vajaduste ja võimaluste vahel nii, et inimese põhivajadused värske õhu ja hea tervise järele oleksid rahuldatud ka praeguses järjest suurema rahvaarvuga maailmas?
Kil ja Koster: Maailmas on neli korda rohkem sipelgaid (kaalu poolest) kui inimesi. Nemad suudavad ehitada elukeskkonda ilma oma ökosüsteemi kahjustamata. Kui nemad seda suudavad, suudame ka meie. Ainus küsimus on see, kas me soovime seda teha. Muutused nõuavad pingutust ja tekitavad ebakindlust.

Kuidas näeb välja ideaalne koostöö tellija, kasutaja, materjalitootjate, kõigi eriosade projekteerijate ning ehitaja vahel nii, et valmiks üks püsiv, inimsõbralik hoone?
Kil ja Koster: Töö on kui omaenda inimlikkuse väljendus. Ehitamine, ja kogu sellega seotud süsteem, on osa sellest. Käitugem siis vastavalt. Võtkem see roll enda kanda. Headus on nakkav: proovime iga päev teha midagi toredat nagu koolipoisid, kes metsas mängides onni ehitavad. Me ei hooli päris (majandusele tuginevast) maailmast ja hüppame tuleviku musta auku. See on olnud väga lihtne, samal ajal on siin ka omad konksud, aga elu ja töö on muutunud tänu sellele palju meeldivamaks. Ja nüüd me mängime. Me tõesti mängime. Selles asja konks ongi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming