Ruumikultuurist keskkonnas ja selle planeerimisest

Andres Levald

Enne kevadpühi kinnitas Kutsekoja kultuuri kutsenõukogu ruumilise keskkonna planeerija kutsestandardi. Vaevalt et see uudisekünnise ületas, kuigi meie kutseliste kultuurikandjate hulka lisandus uus tegija. Ruumiline keskkond Ruumiline keskkond on meie ümber iga päev. Ruumilisusel on seega nii kõikehõlmavuse kui ka kolmemõõtmelise ruumi arengu kavandamise tähendus. Ruumilise planeerimise käigus luuakse mitmesuguse täpsusastmega ruumilisi lahendusi koos suuniste, võimaluste ja piirangutega, mis on aluseks tervikliku, kõrget elukvaliteeti soodustava loodus- ning ehitatud ja ehitatava keskkonna kujunemisele. See on aluseks ruumikultuurile ja kultuurmaastikule selle väljendusena. Ruumilise keskkonna planeerija Ruumilise keskkonna planeerija on planeerimismeeskonna juht, kes mõistab ja korraldab planeerimisprotsessi nii sisuliselt kui ka korralduslikult ning osaleb ise ruumilise arengu aluseks saava planeeringu koostamisel näiteks arhitekti, maastikuarhitekti, geograafi või taristut kavandava insenerina. Seega pole ta ainuüksi projektijuht või protsessimeister, vaid ruumilise keskkonna kavandamisega seotud kindla eriala asjatundja. Töörühma ühise veendumuse kohaselt võib vaid sel juhul jõuda planeeringulahenduseni, mis on aluseks tervikliku, kõrget elukvaliteeti soodustava loodus- ning ehitatud ja ehitatava keskkonna kujunemisele. Planeeringu koostamine on meeskonnatöö. Eelkõige tähendab see kõigi vajaliku pädevusega spetsialistide kaasamist. Näiteks kui planeeringu eesmärk on luua alus linnalisele keskkonnale, siis moodustab planeerija meeskonna nii, et ruumilise terviklahenduse koostavad kvalifitseeritud arhitekt (hoonestusstruktuuri planeerimisel) ja/või maastikuarhitekt (linnamaastike planeerimisel). Oluline on seejuures huvitatud osapoolte koostöö ning otsuste põhjendatud kaalutlemine.

Planeerija kutsestandard

Planeerija kutsestandard kirjeldab planeerija pädevust osaleda oma eriala spetsialistina planeeringu koostamise ja menetlemise eri etappides. See ei puuduta seadusekohaselt riigile ja kohalikule omavalitsusele pandud õigusi ja kohustusi. Ruumilist keskkonda puudutavad otsused tehakse avalikes institutsioonides, kellel on planeeringu liigist lähtuvalt selleks seadusega antud õigus. Planeerija kutsega isik on pädev koostama planeeringuid ja vastavas asutuses töötades valmistama ette ruumilist keskkonda puudutavaid otsuseid, sealhulgas planeeringute algatamise, kooskõlastamise, järelevalve ning planeeringu kehtestamise otsust.

Planeerijal peab olema erialane kõrgharidus magistritasemel. Kutsestandard on sisendiks ruumilise keskkonna planeerimise magistritaseme õppekavale või integreerimiseks teiste magistritaseme õppekavadesse. Planeerimise eriala ained tuleb vastavalt kutsestandardis toodud kirjeldusele lõimida ruumilise planeerimise, maastikuarhitektuuri või geograafia vähemalt viieaastasesse õppesse. EKA arhitektuuri erialal on see nõue juba aastaid täidetud. Teine võimalus on läbida nimetatud erialade või lähedase eriala vähemalt kolmeaastase bakalaureuseõppe järel ruumilise planeerimise magistrantuur.

Kutsestandardi kinnitamine on kolme aasta eest alanud protsessi vaheetapp. Pärast uue kutseseaduse jõustumist tegi Eesti Arhitektide Liit 2009. aasta kevadel Kutsekojale ettepaneku kaardistada arhitektuurivaldkonna kutse ning töötada välja ruumilise keskkonna planeerija kutsestandard. Et saada üldpilt, oli vaja taas luua omavaheline side arhitektuuri ja planeerimisega seotud tegevusalade vahel, määratleda nendes valdkondades tegutsejad, nende ülesanded ja pädevus ruumilise keskkonna terviklikul kavandamisel.

Miks on vaja planeerija kutse määratleda?

Planeerija pädevuse määramine on oluline, kuna maailm meie ümber muutub üha keerulisemaks. Planeerimisseaduse kohaselt võib detailplaneeringuid koostada või nende koostamist juhtida kõrgharidusega arhitekt, planeerija või muu planeerimisalase ettevalmistusega spetsialist. Kõrgkoolide seisukoha ja õiguskantsleri 2004. aastal antud tõlgenduse kohaselt kuulusid viimaste alla ka spetsialistid, kelle põhiettevalmistus ei olnud planeerimine, kuid nende õppekavas oli mõni planeerimisalane õppeaine. Selle seisukoha kohaselt on detailplaneerimine oma olemuselt kinnisvara planeerimise ja maakorralduse alane tegevus. Selle kohaselt on planeering pigem kinnisvaraprojekti osa, mitte arhitektuurne planeerimine, mille eesmärk on kujundada elukeskkonna ruumiline terviklahendus ning alus kvaliteetse ehitatud keskkonna loomiseks. Pädevuskatteta jääb seejuures suur osa detailplaneeringu seadusekohastest ülesannetest.

Eesti Arhitektide Liit ei nõustunud sellise lihtsustatud käsitlusega, sest ehitatava keskkonna kujundamise aluseks oleva planeeringu koostamine eeldab ruumilise mõtlemise oskust ja seega ka kindlasti arhitekti osalemist ning vajalike asjatundjate kaasamist planeeringu koostamisse. Tõsi, planeerimise ajaloos on olnud ka periood, kui planeeringuid tegid maamõõtjad. See lõppes aga 1920.-1930. aastatel, mil tõdeti linnade kavandamisel, et maamõõtmisele iseloomulik kahemõõtmeline käsitlus on ebapiisav ning on vaja töötada ruumiga. Samal ajal muutus planeerimine ka interdistsiplinaarseks, protsessi kaasati mitmete erialade spetsialiste, et kavandada elukeskkonda funktsionaalselt, hügieeniliselt jne.

Detailplaneeringu tellijate, planeeringu osaliste, otsustajate ja kasutajate ning ka arhitektide jaoks tõi õiguskantsleri aegunud tõlgendus kaasa vajaduse kaitsta kavandatava keskkonna kasutajat, sest planeeringualase põhiettevalmistuseta spetsialistid ei suuda planeeringu koostamisel pakkuda kvaliteetset täismahus teenust. Eesti riigihanke eeskirjad sunnivad aga eelistama kõige odavamat pakkumist, mis on pahatihti ka kõige kehvema kvaliteediga. Pakkumiste hindamine sisulise kvaliteedi järgi on pigem erand kui reegel. Saavutatakse küll näiline kokkuhoid, kuid selline süsteem soosib allapakkumisi ning lülitab spetsialistid seeläbi protsessist välja. Tänapäeval, kui detailplaneerimise tulemusena määratakse ehitatavale keskkonnale konkreetsed ruumilised tingimused, tähendab see märksa suuremat vastutust lõpptulemuse eest. Küündimatu planeeringuga suureneb risk keskkonna tarbijale, tekivad hilisemad ettenägematud kulutused ning seetõttu ongi vaja kaitsta tarbijat planeerija kutse määratlemisega.

Vastutusrikas planeerimine

Planeerimine on väga vastutusrikas tegevus: halva planeerimise tõttu tekkinud vigu pole võimalik hiljem heastada või on see seotud väga suurte summadega. Vead planeerimises mõjutavad meid ka siis, kui silm on juba sellega harjunud. Küündimatuse tulemused on näha näiteks kinnisvarabuumi ajal ehitatud ümbrusega seostamata põllukülades ja need jäävad meie maastikupilti aastakümneteks vaenama. Enamgi veel! Sealse kinnisvara hind on ehitusaegse maksumusega võrreldes märgatavalt langenud, elanikud on aga määratud pidevalt pendeldama eluliselt vajalike sihtkohtade vahel. Unistus oma kodust on realiseeritud spekulatiivse arendaja katteta lubaduste alusel. Säästliku tervikvisiooni puudumisel on soovunelm pöördunud äraspidiseks nõiaringiks, mis koormab nii asjaosalisi kui taristuid. Buumiaegsete kehtestatud, kuid realiseerimata detailplaneeringute tõttu seisavad aga ulatuslikud alad linnade ümber kasutute tühermaadena.

Ruumilise planeerimise alaste otsuste langetamine on oluline osa kohaliku elu korraldamisest ja kohaliku omavalitsuse teostamisest. Valla või linna ruumiline planeerimine on kohaliku omavalitsuse olemuslik ülesanne. Avalike huvide kaitstus planeerimis- ja ehitustegevuses tähendab ennekõike ühiskonna liikmetele täisväärtusliku elukeskkonna tagamist. See väljendub aga avalikes hüvedes: teede ja kommunikatsioonide, avalikult kasutatavate parkide ja mänguväljakute piisavus, ligipääs avalikult kasutatavale veekogule, vajaliku taristu ja transpordi olemasolu, keskkonna ja kultuuriväärtuste säilitamine, esteetiline linnaruum, turvalisus jne, aga ka võimaluste loomine majandusliku ja sotsiaalse arengu tarvis. Seda tõdes õiguskantsler 2007. aastal.

Oskus planeerida

Planeerimine on aktiivne protsess, mis nõuab juhtimisoskusi ning on seotud nii eetika ja väärtuste kui ka faktidega. Planeerijad peavad oskama langetada kõrge kvaliteediga otsuseid piiratud informatsiooni tingimustes ja suunata otsuselangetamise protsesse. Planeerija ja arhitekt on eksperdid, kes oskavad teha objektiivseid ja asjatundlikke ettepanekuid ja otsuseid, selleks et luua elumiljöö, kus inimesed tunnevad end hästi ka tulevikus. Protsessikeskne maakasutusõiguste reguleerimine peab muutuma kohakesksemaks, nii et on võimalik konkreetse koha eeliseid edasi arendada. Selle kaudu paraneb peale elanike rahulolu ja elukohaeelistuste ka üldine positsioon asukohakonkurentsis.

Jätkusuutliku arengu saavutamine on võimalik vaid siis, kui planeerimisetappidel on kaasatud lisaks spetsialistidele ka huvigrupid. Huvigruppide kaasamine vaid seeläbi, et neid informeeritakse uutest planeeringutest, nii nagu see on seaduses miinimumtasemel nõutud, on ühesuunaline kommunikatsioon, mille puhul edastatakse teave sihtgrupile sisulist tagasisidet ootamata. Kahesuunaline kommunikatsioon on infovahetuse keerukam vorm, mille puhul informatsiooni saajalt eeldatakse ka sellele reageerimist. See nõuab aga informatsiooni edastajalt suuremat planeerimist, läbimõtlemist ja ka info vastuvõtjaga arvestamist. Kuna planeeringud puudutavad paljusid inimesi, peaksid erinevad huvid saama planeerimisprotsessis käsitletud ja otsuste tegemisel võrdsetel alustel arvestatud. Selleks tuleb osata nii küsida kui kuulata! Nende oskuste nimel tehakse ülikoolides aastaid rasket tööd.

Keskkonnaminister märkis 2004. aastal, et põhjendamatu on nõuda, et oleks olemas selline eriala, mida ei ole Eestis võimalik omandada. Samas ta kummutas ja nimetas eksitavaks planeerimisseadust ette valmistanud keskkonnaministeeriumi planeerimisosakonna toonase juhataja teistsuguse tõlgenduse. Keskkonnaministeeriumi ja haridus- ja teadusministeeriumi selgituste kohaselt puudus Eestis kutsestandard planeerimise valdkonna osas ja puudus ka iseseisev ruumilise planeerimise õppekava.

Kirjeldades terviklikult planeerija tegevuse sisu, tema tegevuses vajalikke oskusi, teadmisi ja kompetentsi piire, saab see tühik täidetud. Kutsestandard annab aluse planeerija magistriõppekava koostamiseks, olemasolevate õppekavade vastavuse hindamiseks ning integreeritud õppekavade täiendamiseks. Tulevikus kindlasti enamakski.

Loodetavasti on ka ühiskond piisavalt arenenud, et seadusandja tasemel arvestada ruumilise keskkonna planeerija kui ruumikultuuri olulise kandja oskusi pädevuspõhiselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming