Rotermanni soolalao avastamine

Leonhard Lapin

Nüüd, arhitektuurimuuseumi 25. sünni­päeval, oleks ehk paslik meenutada, kuidas Rotermanni soolaladu avastati, et säilitada looke meie uuemast ajaloost ning vältida tulevikus igasugu võltsmüüte.

Uurisin 1970ndate algusaastatel koos Helmi Üpruse ja Rein Zobeliga ning Leo Gensi tõhusal kaasabil omaaegses vabariiklikus restaureerimisvalitsuses Tallinna kesklinna plaane ja hoonestuse kujunemist ning selleks ajaks väljakujunenud miljööd. Merega piirnevad alad olid aga tol ajal sulgenud riigipiiri ja sõjaväega seotud ametkonnad. Need ulatuslikud piirkonnad olid tegelikult tühermaad, kus paiknesid peaasjalikult igasugu laod ja lobudikud. Praegune noor ei kujuta ettegi, et Tallinna kesklinnas oli samasugune piirkond, mida võib praegu näha vaid Venemaal või arengumaadel. Uurijad said seda ala kiigata vaid üle kõrge plangu ohutundega valvuritelt kuul saada. Oli aeg, mil neil aladel tegutses ka kurikuulus Interrinne, heisates laulva revolutsiooni aegu siinsete korstnate ja veetornide otsa juba linnapildis valitsema hakanud sini-must-valgetele trikolooridele vastukaaluks Nõukogude Liidu punalippe.

1990. aastal jäi siin äkki kõik vaikseks, valvurid ja valvekoerad kadusid ning ühel kaunil kevade pärastlõunal ronisin ma praeguse reisisadama kandis üle plangu. Hulkusin seal üksiku hundina ringi ning nautisin ajas kihistunud vormide kaost, kui äkki ilmus mu silme ette, nagu lummutis, Rotermanni soolaladu. Olin selle arhitektuurist kohe vaimustuses. Kuna maja uksed olid valla, läksin ka sisse ja – ime küll – üpris kopsakas soolakiht oli veel ruumi põrandal.

Õhtul tärkas mul mõte rajada sinna Eesti moodsa kunsti muuseum. Olin ju lahendusi, kus vanadesse tööstuskeskustesse oli rajatud nüüdisaegseid kultuurikeskusi, üpris palju ajakirjades näinud. Paar päeva hiljem, Ku-Ku klubis õhtut veetes, kohtasin vana tuttavat viiuldajat, sellal riigiametnikku Erkki Aavikut, kes töötas just selles riigikantselei töörühmas, kus planeeriti Nõukogude Liidu aegsete riigihoonete saatust – mis erastada ja mis riigile jätta? Erkki oli kohe nõus hoonet vaatama minema. Istusime tema musta ametiautosse ning sõitsime kohale. Vedasime mõlemad oma raske keha üle plangu ning hoonet nähes sattus temagi selle arhitektuurist vaimustusse ja oli minuga päri, et hoone tuleb anda kultuurile, vältida selle moondamist mingiks ärimajaks. Lõime sealsamas, kuuvalguses, soolalao tornide taustal, käed.

Aavik pidas sõna ja soolaladu kantigi kultuuriministeeriumi bilanssi. Sellega algas küllaltki pikk, isegi dramaatiline, aga lõpuks hea lahenduseni jõudnud soolalao epopöa. Kunstnike seltskond asutas Eesti moodsa kunsti muuseumi toimkonna, kuulutas välja manifesti ning hakkas asju ajama. Mõne aja möödudes toimkonna tegevus kuhtus, soolaladu anti hämaral moel üle linnale, kust ta kanditi äriühingule, kes alustas hoonesse kaubamaja ehitamist. Kuna arhitektuurimuuseumil polnud korralikke ruume ega kunstimuuseumil vajalikku näitusesaali, otsustas tollane peaminister Tiit Vähi soolalao ärilt kultuurile tagasi osta. Nii et aastaid tegutsesid siin partneritena – ja väga viljakalt – kaks meile olulist muuseumi. Kumu valmides sai kogu hoone endale arhitektuurimuuseum, kes on seda ruumiliselt väga oskuslikult edasi arendanud.

Eesti kultuuril on vedanud, et tal on üks Euroopa suurejoonelisemaid arhitektuurimuuseume, mis on lõppeks dokument tõsiasjast, et on olemas Eesti rahvuslik arhitektuur, mis on pealegi kaunis kunst. Neil rahvastel, kel sellist muuseumi üldse pole, on ka arhitektuuri olukord palju keerulisem, sest tavakodanik, veel enam peaasjalikult kasumile mõtlev kinnisvaraärimees, käsitleb või tahab näidata ehituskunsti lihtsalt ehitamisena. Arhitektuuri seostatakse tavaliselt fassaadide kaunistamise ja tähtsamate ruumide kujundamisega, vähendades arhitektuuri kui ruumikunsti tähendust. Veel vähem kui muusikalist kuulmist evitakse ruumilist mõtlemist, kõnelemata ruumilisest mõtlemisest linnaruumi tasandil, sest see on lihtsalt liiga keeruline. Arhitektuuri ja linnaehitusega peaksid eelkõige tegelema ja nendes küsimustes lõplikult otsustama spetsialistid – arhitektid, mitte aga poliitikud ja ärimehed või lihtsalt demokraatiaga liputavad „kodanikud“, kes realiseerivad ennast sootsiumis vaid intriigide varal. Keegi ei lähe ju hambavalu või südamerikkega enam habemeajaja manu, aga arhitektuurist ja ehitamisest arvavad paljud kõike ise teadvat, kutsudes vaid joonestaja projekti vormistama!

Rotermanni soolalao lugu on ilmekas näide, et nii mõnigi juhus ja sellest johtuv idealism jõuab lõpuks, kui olla sihikindel, mis sest, et see võtab palju aega, soovitud tulemuseni. Eesti uuemast ajaloost võime leida hulga näited, kus vaim on lihaks saanud. See ongi kapitalismiga meile antud vabaduse ja iseseisva tegutsemise võimalus: mitte ainult võim ei otsusta meie ühiskonna saatuse üle, nagu arvasid stalinistid, vaid seda võib teha ka üksikisik – kui ta tuule tiibadesse saab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar