Planeerimine on kui hundi, kitse ja kapsa üle jõe viimine

Margit Sutrop: „Ühiste väärtuste sõnastamine eeldab mõistmist. Praegu tundub, et üks räägib tihti august, teine aiaaugust ning lihtsalt ei tahetagi teineteist kuulata ning ühisosa otsida.“

MERLE KARRO-KALBERG

Digitaalsed suhtlusvahendid, info ülikiire liikumine ning üleküllus on ühiskonda muutnud omajagu. Räägitakse silotorni efektist, mis tähendab kapseldumist oma teadmiste mulli ning ainult selle teabe vastuvõtmist, mis sobib juba väljakujunenud maailmavaatega. Räägitakse ka eksperdijärgsest ajastust ning selle tihedast seosest tõejärgse ajastu ja uduketramisega. Valdkonna eriteadmistel pole enam määravat kaalu, need tekitavad hoopis vastumeelsust, kohati protestigi. Muutuste tuules on ka ruumiline planeerimine. Kuidas kavandada ruumi, kui iga inimene on ekspert, kuidas ettepanekuid arvesse võtta ning milline on planeerija roll? Selleaastasel planeerijate ühingu ja Tartu ülikooli kahasse korraldatud Tartu planeerimiskonverentsil nende murekohtade üle ka arutati. Oma mullist väljumisest, teadmiste tõhusast edastamisest ja eetilisest ruumiplaneerimisest räägivad konverentsi peaesineja, Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop ning konverentsi üks peakorraldaja, planeerijate ühingu esimees Heiki Kalberg.

Planeerimise ja eetika seoste otsimisel rõhutasid paljud ettekandjad, et oluline on kaasamine ning eetilised otsused sünnivad paljude huvigruppidega läbirääkimiste teel. Heiki, sina tõid ettekandes välja, et Reidi tee projekti puhul viidi läbi küsitlus, mille kohaselt 54% vastanutest pooldas uut teed. Juriidiliselt on selle näite puhul kõik justkui hästi: inimestelt küsiti, kas nad tahavad uut tänavalõiku või mitte. Enamik tahtis. Kõik on ju näiliselt demokraatlik. Kui aga linlastelt hiljem uuriti, kas nad saavad aru, mis Reidi teega tegelikult muutub, mida see endaga kaasa toob, siis selgus, et tegelikult paljud ei mõista, millised väärtused kaovad. Kuidas selliseid küsitlusi, mida omavalitsused ikka armastavad teha, eetilisest vastepunktist käsitleda?

Margit Sutrop: Küsitluste puhul peab alati vaatama, kuidas ja mida küsitakse ning kas inimestel on eelteadmisi. Küsitlus pole tõenäoliselt kõige parem kaasamisvorm, sest vastus sõltub inimeste eelteadmistest, tulemuse määrab omajagu ka küsimuse püstitus. Küsitlus on tegelikult väga hea manipuleerimisvahend: väga lihtne on saada just see tulemus, mida oodatakse.

Oluline on vaadata, millises valdkonnas keegi ekspert on. Kui küsida tallinlaselt, kas ta tahab mere ääres jalutada, siis ta teab, mida ja kuidas ta tahab. Kui aga minult, tartlaselt, küsida, kas ma tahan Reidi teed, siis mind see eriti ei puuduta. Kui ma ka avaldan oma arvamust, siis see pole tegelikult väga mõttekas kaasamine. Ruumiplaneerimise otsused on äärmiselt mitmetahulised, mistõttu otsustamisse tuleb kaasata eri vaatenurka pakkuvad osalejad: nii eksperdid kui ka ühiskonna erihuve ja -valdkondi esindavad inimesed. Seejuures on tõsi, et kaasamine on väga aja- ja ressursimahukas ning sellega on seotud mitmed probleemid. Peale ohu, et kaasatavatel võivad puududa vajalikud teadmised otsustamaks asja üle, teeb muret ka see, et inimesed võivad n-ö ärgata alles siis, kui otsused juba langetatud. Kui näiteks kutsutakse üldplaneeringut kommenteerima, ei olda kuigi toimekad, aktiveerutakse alles siis, kui naaberkrundile ehitama hakatakse. Tähelda võib ka n-ö kaasamisväsimust: ei jõuta ega taheta osaleda konsultatsioonides. On aga selge, et väsitakse siis, kui nähakse, et osalus tulemust ei mõjuta: kaasatakse mängult või informeerimise vormis ja jäetakse kõrvale teised vormid nagu konsulteerimine, koostöö, partnerlus ja võimestamine.

Ma arvan, et tõeline kaasamine peab põhinema tahtel päriselt inimeste eelistused ning huvid välja uurida ning kohelda kaasatuid võrdsete partneritena. See tähendab, et kellegagi ei manipuleerita, ollakse avatud, arvestatakse, milles on inimene ekspert (küsimustes, mis puudutavad tema elukvaliteeti, eri- või huvialast tegevust, on ekspert iga inimene). Paljuski sõltub selline kaasamine väärtushinnangutest, aususest, avatusest ja pika perspektiivi nägemisest. Kaasamine pole ainult tehniline küsimus. Radu, kus kaasamine metsa läheb, on tegelikult väga palju, see võib olla oskuste, ressursside või ajapuudus, aga tihtipeale on puudu hoopis austusest osalejate vastu ning konsensuse leidmise soovist – kaasatakse lihtsalt linnukese kirjasaamise pärast.

Heiki Kalberg: Minu arust jõudsime konverentsi aruteludel selleni, et lõpliku otsuse peavad siiski tegema spetsialistid ja teadlased, kel on vajalikud valdkondlikud teadmised. Nii nagu arsti juures: arst annab patsiendile võimalikud raviplaani variandid, mille vahel patsient kaalub, aga kuidas mingi terviserikkega võidelda, mida välja pakkuda ja lõplik otsus on ikkagi arsti teha. Reidi tee küsitluse küsimus oli kahtlemata püstitatud laialivalguvalt.

Sutrop: Jah, aga ka arsti ja patsiendi puhul on partnerlus väga oluline. Arst teab küll kõike meditsiinist, aga patsient teab, mis on hea elu ja milline raviplaan talle sobib. Inimeste kaasamisel otsustamisse tulekski esitada küsimusi, kus nad ise on eksperdid. Küsida ei tuleks mitte „Kas pooldate Reidi tee ehitamist?“, vaid „Kas olulisem on vaba juurdepääs merele või vaade?“, „Kas mere ääres jalutamiseks piisab kahest või kahekümnest meetrist?“.

Kalberg: Küsima peaks ka „Kas te tahate kiiresti autoga linna liikuda?“.

Sutrop: Inimeste huvid erinevad ja igaüks vastab oma eelistuste seisukohalt. Aga nii on ka ekspertidega, nendegi lähtekohad ja väärtused pole samad. Transpordiekspert ütleb, et tähtis on kiire liikumine, terviseeksperdi sõnul on jalutamine värskes õhus mere ääres oluline ja seda ei tohi linlastelt ära võtta. Planeerija peab lähtuma avalikust huvist, aga küsimus on, kuidas me selle avaliku huvi mõiste sisustame. Avalik huvi ei tähenda kõigile üht ja sedasama. Võtame näiteks Rail Balticu arutelu: avalikkuse huvides on ju nii majanduskasv ja efektiivsus kui ka looduskeskkonna säilitamine ja ruumiline terviklikkus.

Rail Balticu aruteludega mindi rappa, sest kõigepealt analüüsiti, mis on majanduslikult efektiivne, ja otsustati selle alusel trassi paiknemine. Rahvas tõi arutelusse hoopis teised aspektid (regionaalne areng, keskkonnakaitse jne), aga selleks ajaks oli asi juba niikaugel, et kogu valik taandus ainult kas-küsimusele, kuidas-küsimust enam polnud, oli vaid ei-jah valik, arutati, kas projekti üldse tasub ellu viia või mitte.

Avalikus huvis peegelduvad paljud hüved. Kaasamine ja otsustamine tähendab kõikide nende kaalumist: puhas õhk, tervis, kiire liikumine, majanduslik efektiivsus, kultuuripärandi hoidmine, majanduskasv. Need väärtused põrkuvad omavahel ning ülimusliku hüve sõnastamine ja hierarhiasse sättimine on ühiskondliku kokkuleppe koht. See pole ka ainult linnaplaneerimise küsimus, hüvede prioriteet tuleks paika panna veel laiema avaliku arutelu käigus. Seda ei saa otsustada ükski planeerija, kui ta asub Reidi tee või Rail Balticu trassi kavandama. Ühisväärtuste üle tuleb pikemalt ja põhjalikumalt arutleda. Kahjuks me nende üle Eestis väga palju ei aruta.

Kalberg: Planeerijale kui eksperdile tähendab see ilmselt seda, et koostatakse stsenaariumid, selgitatakse, milline lahendus missuguse mõju ja muutuse kaasa toob, ning küsitakse siis kaalutlusotsust nende variantide vahel.

Sutrop: Jah, inimesed peavad nägema, millised on ühe või teise otsuse tagajärjed. Iga lahendusega kaasneb tõenäoliselt võite ja kaotusi ja need tuleb väga selgelt teadvustada.

Ühiste väärtuste üle mõneti praegu ka arutatakse, kõneainet annab metsaseadus, kirgi kütab ja hoogu kogub ka puidu rafineerimistehase kavandamine Tartu külje alla, tegelikult ka Rail Baltic. Need arutelud on aga paljuski liiva jooksnud, sest ühiseid väärtusi ja hüvesid pole leitud, pigem on need ühiskonna polariseerinud: ühed pooldavad veendunult üht lahendust, teised peavad õigeks teist ning ühisosa ei otsitagi. Kuidas ületada sellised maailmavaatest tingitud lõhed?

Sutrop: Üks minu uurimisprojekt ongi tegelikult seotud lahkarvamustega: vaatan, kas kõik vaidlused on lahendatavad või on mõnikord ainuke lahendus kokkulepe, et kokkuleppele ei jõutagi. Polariseerumine on tegelikult loomulik, sest elame pluralistlikus ühiskonnas. See, et meil nõukogude ajal kunagi lahkarvamusi polnud, on näiline. Meil polnudki valikut, otsused tehti kuskil ära ning valdav osa inimesi oli vaikides selle vastu. See oligi nii mustvalge. Inimesed tundsid, et nad on kõik koos millegi vastu: põlevkivi kaevandamise või venestamise vastu. Rahva hulgas tekkis tugev ühtsustunne, sest oldi lihtsalt koos opositsioonis. Kui inimestelt oleks küsitud, mida nad tegelikult soovivad, oleks eriarvamusi olnud sama palju kui praegu.

Selline arvamuste paljusus, nagu praegu näeme, on tegelikult normaalne ja see on koht, kus peame õppima kaalutlevat arutelukultuuri. See ei tähenda ainult kaasamise õppimist vaid ka ühiskonna arutelukultuuri edendamist ja konsensuse kujundamist. Kõige halvem on see, kui kõik räägivad, aga keegi ei kuula. Betti Alvergi ju ütles, et „Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem“. See, kes tahab ennast kuuldavaks teha, peab rääkima vaiksemalt ja tasakaalukamalt, mõtlema läbi, kellele ja kuidas ta räägib, et teised aru saaksid, miks ta midagi pooldab. Teised peavad olema valmis ära kuulama, mõistma ja siis oma seisukohta argumenteerima. Puudu on meil tegelikult mõlemast.

Konsensus eeldab, et mõistetakse teise positsiooni ja otsitakse ühist nimetajat. Praegu räägitakse paljuski teineteisest mööda: üks räägib aiast, teine aiaaugust, lihtsalt ei tahetagi teineteist kuulata. Palju on emotsioonidest laetud arutelusid. Polariseerivates aruteludes ei kasutata ratsionaalseid argumente, need on pigem väärtusarutelud ning seotud tunnetega. Näiteks ei taheta tehast, sest tehastega seostub halb kogemus. Tasub küsida, milline see halb kogemus on, anda inimestele võimalus välja elada, küsida, mida tegelikult kardetakse, ja näidata, et need riskid on maandatud (kui on!). Kaasamiskoosolekutel tuleb lasta inimestel rääkida, millise kogemuse tõttu vastu ollakse, esitada täpsustavaid küsimusi ja kuulata kõiki asjaosalisi. Praegu avaliku arutelu asemel enamasti karjutakse, sest ollakse veendunud, et keegi ei kuula, keegi ei arvesta ning seetõttu püütakse ennast jõuga kuuldavaks teha.

Planeerija eetilisus seisneb rahu säilitamises, erihuvide paljususe kindlakstegemises, eri arvamusel inimestele sõna andmises.

Kui väärtused ja arvamused põrkuvad ning asi tundub lootusetu, siis tuleb ühisosa otsida hoopiski kolmandal tasandil, mõelda näiteks sellele, millised on meie põhivajadused või millise maailma jätame oma lastele ja lastelastele. Inimloomus on lõpuks üsna sarnane, samuti põhivajadused.

Kalberg: Mul on arvamuste polariseerumise kogemus Hiiu maakonna merealade planeeringu aruteludelt. Muu hulgas kavandati planeeringuga ka tuuleparke, mille vastu mõned elanikud väga söakalt sõna võtsid. Me püüdsime pingeid maha võtta, kuid see ei õnnestunud. Tegime üle saare tutvustavaid arutelusid Kõpust Kärdlani ja enamasti võtsid nendest osa ühed ja samad inimesed, kes ei usaldanud meid üldse, kuid olid iga kord kohal, et nende hääl oleks kuulda.

Planeeringu koostamise meeskonda kuulusid teadlased tehnikaülikoolist, Tartu ülikoolist, planeerijad. Eesti üleriigilises planeeringus on kokku lepitud, et tuulepargid peavad asuma riigi lääneosas, sest seal on need kõige efektiivsemad. Spetsialistide väiteid ja arengu­dokumentides kirja pandud argumente ei kuulatud, need ei veennud. Toodi välja, et tuulikud rikuvad vaadet, inimestel tekib vähk, kaablid tõkestavad angerjate liikumistee jne. Riigil on energeetika osas praegu valida: kas kaevandame põlevkivi või panustame rohelisse energiasse. Planeeringu vaidlustajad leidsid, et pigem võiks jätkata põlevkivist energia tootmisega, sest see pole nende õue peal. Lõpuks väsisid kõik ning ühisosa otsimisest loobuti.

Sutrop: Selliste juhtumite puhul ei olegi muud head soovitust kui püüda aru saada, mille vastu õigupoolest ollakse. Kas ollakse konkreetse projekti või selle vastu, et teised on otsustanud, et nende inimeste kodukant peab muutuma? Äkki on asi lihtsalt selles, et inimesed ei tunne ennast protsessi osalisena. Võib vabalt olla, et mida rohkem käia ja rääkida tuulikute kasulikkusest, seda suurema trotsi need jutud tekitavad. Üks lahendus on viia arutelu hoopis mingile muule tasandile, leida teine fookus: arutada näiteks selle üle, mida vastalised tahaksid oma kodukandis muuta, või panna ette, et kui nemad seda projekti ellu viiksid, mida nad siis teeksid. On juhtumeid, kus vastalistest saavad suurimad abilised projekti teostamisel.

Demokraatia ju iseenesest ei eeldagi, et kõik on nõus. Kuivõrd aga eeldab konsensuslikkust eetiline vaatepunkt?

Sutrop: Küsimus on ikkagi selles, kuidas otsustusprotsess läbi viiakse: osalised tuleb ära kuulata ja ettepanekutele tagasisidet anda. Selgitada ka seda, milliseid ettepanekuid vastu ei võetud ja miks. Kaasamine on alati kahepoolne: ei saa eeldada, et planeerijal on lõputult kohustus naeratada, kuulata, selgitada, kuid teisel poolel pole mingeid kohustusi. Ka teisel poolel on kohustus olla viisakas, kuulata argumente, katsuda aru saada ja mõista, et igaüks ei saa oma tahtmist, kõigi arvamustega ei ole võimalik arvestada. Ühishuvi ei ole kõigi huvide summa ega enamuse huvi, vaid see, mis on pikas perspektiivis kogu ühiskonnale kõige parem. Kindlasti ei saa loota, et leiame alati kõiges üksmeele.

Vahel jääb avalik huvi erahuvile alla. Näiteks võib tuua kunstiakadeemia uue maja ehituse epopöa Tallinnas. Kunstiakadeemia 16 korrusega maja ei saanud ehitada ülikooli krundile Tartu maantee algusesse krundinaabri vastuseisu tõttu. Hiljem ei olnud naabril aga midagi 30 korrusega maja kavandamise vastu. See on päris skandaalne näide, kuidas võib ühe inimese huvi vastanduda avalikule huvile.

Mulle tundub, et planeerimine on nagu hundi, kitse ja kapsa üle jõe viimine. Mees peab ületama jõe paadiga, kuhu mahub peale tema ainult kaks kaaslast. Ta peab üle jõe viima hundi, kitse ja kapsapea nii, et samal ajal, kui ta ise on paadiga jõel, ei sööks hunt ära kitse ega kits kapsapead. Teame, et üle jõe tuli käia mitu korda ja kaldale jäeti üksi vaid need, kes üksteist ei puutunud. Ka planeerimisel võtab hea lahenduseni jõudmine aega. Seega, kallaste vahet tuleb sõita mitu korda.