Barbaarsus Tallinna kesklinnas

Rahandusministeeriumi hoone lammutamine

Leonhard Lapin

Rahandusministeeriumi dolomiitreljeef (autor Edgar Viires), esimene suur abstraktne kunstiteos Nõukogude Eesti avalikus ruumis.

Rahandusministeeriumi dolomiitreljeef (autor Edgar Viires), esimene suur abstraktne kunstiteos Nõukogude Eesti avalikus ruumis.

Maris Tomba

Me oleme harjunud, et kultuuriväärtusi hävitatakse kusagil kaugel ja selle taga on äärmuslikud liikumised, näiteks Taliban või Islamiriik. Ometigi toimub sama Tallinna kesklinnas ning sellele on heakskiidu andnud riigivalitsus ja linnavalitsus – demokraatlik võim!

Kirjutan praeguse rahandusministeeriumi hoone lammutamisest. See, et maja on ehitatud Nõukogude okupatsiooni ajal, ei tähenda veel selle väärtusetust. Eesti arhitektide paremik sõltus tegelikult Moskva ettekirjutustest üsna vähe. Vastupidi, keskvõimu arhitektuuri­ideoloogia kiuste püüti luua oma, Eesti arhitektuuri. Sellised arhitektid olid oma rahvuse tõelised patrioodid, kes jälgisid ka suletud riigis pingsalt vabas lääne ehituskunstis toimuvat. Eesti arhitektuur käis isegi neis raskeis tingimustes, kui olid piiratud ka ehitustehnilised võimalused ning materjalgi, rohkem lääne kui soveti järgi. Sellisena pidasid ka Moskva helgemad pead Eesti arhitektuurist kui teenäitajast „inimnäolisse sotsialismi“.

Rahandusministeeriumi hoone, mille fassaad alles kümmekond aastat tagasi renoveeriti, kuulubki lääne modernismi sõjajärgsesse lainesse, mida kutsuti internatsionaalseks stiiliks. Igas arenenud maailma suuremas linnas püstitati siis sellesarnaseid maju, eeskujuks sellal juba Ameerika arhitektuuri iidoli Mies van der Rohe looming. Kui võrrelda rahandusministeeriumi hoonet näiteks Tallinna analoogide välisministeeriumi ehitise ja raadio­majaga, on see neist oma laadis kindlalt minimalistlikuna stiilsem, hästi proportsioneeritud ja komponeeritud maht. Oluline on ka see, et maja ümber säilitatud tühi ruum, stalinistliku klassitsismi laadis linnaplaneerimisest jäänud park, tõstab hoone antud paigas uhkelt esile. Kokkuvõttes: hoone on Tallinnas sama märgilise tähendusega, nagu seda on ÜRO maja New Yorgis.

Ometigi pole analooge lammutatud, vaid need on viimasel kümnendil renoveeritud, eriti põhjalikult raadiomaja. Pole ime, kui mõni ametkond ihub hammast ka välisministeeriumi majale, mis on ju NLKP sümbol, ja vähem renoveeritud; pealegi laiub selle taga suur park, mille saaks totaalselt täis ehitada. Tegelikult pole mingit takistust rahandusministeerumi praegusele hoonele uue kõrghoone lisamiseks (ehitatagu täis kas või kogu tagumine staadion, kui linn ja elanikud seda lubavad), maja ministeeriumile sobimatuks kuulutamine (toiminud aastakümneid büroohoonena!) on lihtsalt udujutt! Kellelegi on selle maja lammutamine ja taasehitamine lihtsalt majanduslikult kasulik, kuigi hea arhitekt saaks vana ja uue mahu ühendamisega hõlpsalt hakkama.

Plaanikomitee arvutuskeskuse hoone, praegu rahandusministeeriumi hoone. Autor arhitekt Ülo Ilves, dolomiitreljeefi autor Edgar Viies, valminud 1978. aastal.

Plaanikomitee arvutuskeskuse hoone, praegu rahandusministeeriumi hoone.
Autor arhitekt Ülo Ilves, dolomiitreljeefi autor Edgar Viies, valminud 1978. aastal.

Veel suurem sigadus on aga koos hoone lammutamisega hävitada selle peafassaadi dolomiitreljeef, mille autoriks eesti modernismi klassik skulptor Edgar Viies. Tuletan meelde: see on esimene suur abstraktne kunstiteos Nõukogude Eesti avalikus ruumis, loodud ajal, mil riigi kunstis oli kohustuslik sotsialistlik realism, sellal küll selle „lüürilis-romantiline“ vorm (B. Bern­šteini termin). Kui maja lammutamist ei suudeta enam kuidagi peatada, kuigi seda tuleks avalikkuse toel teha, siis reljeefi koos seda kandva trepikoja mahuga peaks integreerima uude mahtu. Vaevalt et selle astmed ei sobi enam kokku uue põlvkonna ametnike kehamõõtudega – vajalik oleks see aga evakuatsioonitrepina. Tasemel arhitektile pole sellise lahenduse leidmine keeruline.

On kummastav, et Nõukogude okupatsiooni ajal loodud head arhitektuuri hävitades käituvad võimulolijad nagu vanad stalinistid, kes likvideerisid Eesti vabariigi ehituslikud sümbolid. Miks ei kaasa valitsus meie kunstiajalugu otseselt puudutavaid otsuseid vastu võttes arutellu prominentseid arhitekte, kunstnikke ja kunstiteadlasi? Tallinna linnast ma ei räägigi, pärast arhitektuurinõukogu kaotamist valitseb siin tõeline marodöörlus. Ilmaasjata ei kõnele rahvasuu: mida ei suutnud hävitada nõukogude võim, selle hävitab kapitalism.

Tahan uskuda, et meie riigi majandusprobleeme ei lahenda valitsus vaid erakondade erihariduseta aktivistidele tuginedes – või siiski, kui mõelda sellele, mida olemasoleva hoone lammutamine ja selle taasehitamine meile maksma läheb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming