Aints ja Modigliani Eduriga Estonias

Marek Strandberg

Õiguskantsler Indrek Tederi pöördumine riigikohtu poole Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu põhiseaduslikkuse kontrollimiseks andis ettekäände vaatemänguks meedias, mida riigikohtunikud harva, kui üldse kunagi varem nautida on saanud. Pildid puha lehes ja reportaažid otse kohtusaalist. Nõnda sattus ESM elutu asja ja vaimse konstruktsioonina tahtmatult elusate kohtusangarite Liis Haaveli ja Anna-Maria Galojani, Elmar Sepa ja Ivo Parbusega ühte ritta ning see on saatus, mida isegi räpane raha poleks ära teeninud, rääkimata siis puhtast ja õilsatel motiividel kokku kuhjatust, nagu on seda stabiilsusmehhanismi oma.

Iseenesest on eksitav näidata käimasolevat arutelu kui midagi, milles ühel pool on tõde ja õigus ning teisel pool voli ja vägivald. Juba mõnisada aastat on Euroopat ehitatud kriitilise ilmaliku mõtte alusele, see tähendab, et hetkel, mil kuskil end ilmutab tõde, on vastutustundliku kodaniku kohus selles kahtlema ning seda kokkulepitud mängureeglite järgi pommitama hakata, et kontrollida selle vastupidavust ja alternatiivitust. Nii funktsioneerib teadusilm, nii ka avalik elu ja poliitikategemine. Lõplikult ja täielikult betoneeritud elemente ses mudelis pole ega ole ka ühegi Euroopa riigi põhiseadus midagi sellist, mida muutunud vajadustele vastavalt muuta ei võiks. Tähtis on, et seda tehtaks vaid reeglite järgi.

Õiguskantsler nimetas ESMi selle praegusel kujul koloniseerimiseks. See tähendab, et kuskil on kellelgi õigus üle meie (Eesti) pea langetada meid kohustavaid otsuseid. Selliste emotsionaalselt laetud kujundite kasutamine annab arutelule värvi ja pinget juurde, kuid võib juhtida laiema publiku tähelepanu keskselt kõrvale. Eks me kõik ole harjunud kõrvutusmaterjali otsima minevikust ja sõna „koloniseerimine” toob meelde kõigepealt eurooplaste verise vallutusretke Ameerikas, Aasias ja Aafrikas, mõnele aga tähistab koloonia hoopis Nõukogude repressiivsüsteemi karistusasutust. Lõbus on, kuidas igal sellisel puhul kui ussist nõelatult kargavad kõrgele Euroopa Liidu valveeitajad. Nüüdki rivistusid nad kiirelt õiguskantsleri idee taha, tehes sellega küll pigem kaasuse akadeemilisele käsitlusele kahju, sest iga seltskonda narrimütside kohalolek ei kaunista.

Stuart Kauffmani pöördeline lugu viib igava deterministliku universumi põnevatele arenguteedele.

27. aprillil pidas Stuart Kauffman Tartu ülikooli semiootikaosakonnas tähelepanuväärse seminari ja esines ka 24.–29. aprillil Tartus toimunud konverentsil „Mis on elu?”.

Stuart Kauffman on maailma tippteadlasi elussüsteemide modelleerimise alal. Ta on üks keerukate süsteemide matemaatilise uurimise Santa Fe keskuse rajajaid Ameerika Ühendriikides. Tartu seminaril kõneles ta viimasel ajal selles valdkonnas toimunud arengust. Siinkohal võiks Stuart Kauffmani enda mõtteilma teisenemise kokku võtta kui muutuse füüsikalise bioloogia mõtte kandjast mittefüüsikalise bioloogia mõtte kandjaks. Mõneti teistsugune, aga mitmeti sarnane mittefüüsikalise bioloogia suund on biosemiootika, mille juurtest osa, eriti Jakob von Uexkülli tööde kaudu, on Eestiga tugevalt seotud.

Kauffmani tulek bioloogiasse jääb aega, mil avastati geenid, mis sünteesivad valke, mis omakorda lülitavad sisse või välja geene, mis sünteesivad muid valke. Sealhulgas ka neid valke, mis näiteks saavad välja lülitada neid geene, mis sünteesivad valke, mis mõjutavad just mainitud geeni. Ehk muutus arusaadavaks, õigemini vahest arusaadavamaks, see, kuidas saavad püsivalt kõrvuti toimida geneetiliselt identsed, kuid täiesti erineva valgulise mustriga rakud.

Vastastikused seosed ja mõjud muutusid 1960. aastatel elu uurijate jaoks füüsikaliselt ning keemiliselt aina selgemalt mõistetavaks. Kauffmani arvates elab aga teadusmaailm teatud mõttes endistviisi Newtoni avastuste varjus, lootes, et kõigi universumi osakeste asukoha ja impulsi teadmine annab diferentsiaal- ja integraalarvutuse abil meile kirjelduse nii universumi minevikust kui ka tulevikust. Henri Poincaré tähelepanek selle kohta, et kolme keha liikumist kirjeldavat võrrandilahendust ei ole Newtoni seaduste järgi võimalik leida, tõi pisitasa füüsikalisse maailma deterministliku kaose mõiste, mille puhul väikesed muutused süsteemi või seda kirjeldavate võrrandite parameetrites võivad liikumistrajektoorides põhjustada etteaimamatu ulatusega muutusi.

40aastane „Lindpriid” jookseb üle hulga aja jälle ETV eetris 18. V.

Mõned asjad siin maailmas lihtsalt käivad rööbiti, otsekui väljakutsena lihtsurelikele, kes seda fenomeni pole kuidagi seletada võtnud. No kas pole kummaline, et üks eesti film, üks Eesti omaaegne kõige pikem lugu on kaks korda linastunud Pariisi linnas Prantsuse filmoteegis ja kokku toonud üksjagu huvilisi vaatajaid!? Üks üpris vana film, mille päris tõeline „maailma esilinastus” on Chaillot’ palees otse Eiffeli torni jalamil 18. detsembril 1989. aastal. Juba siis oli see mustvalge film 18aastane ning film linastus seal ju hoopiski mitte Eesti-poolse lobitöö tulemusena. Nüüdseks on film saanud 40aastaseks ning tõi Eesti kultuurifestivali „Estonie-tonique” raames aset võtnud projekti „Eesti film 100” retrospektiivil mullu novembris-detsembris Pariisis Prantsuse filmoteegis kahele seansile kokku sadu huvilisi ja friike. Eks siin ole ka sobilike asjade kokkukõlksumine: korralik koopia prantsuskeelsete subtiitritega ning autor elab ise Pariisis.

Juttu teen muidugi Vladimir Karasjovi „Lindpriidest”!

Sain mõni aeg tagasi Pariisist kirja Ene Rämmeldilt: „Meil on täna pluss 14 kraadi. Igatahes siin „Eesti film 100” raames näidatud „Lindpriid” on haruldaselt heas korras, kuna ta seisis ju aastaid puutumatult ja kindlalt siinses arhiivis. Pariisis cinefiilid, kes on üliväga nõudlik publik, peavad oma järelkommentaarides seda filmi maailma filmikunsti tippteoste hulka kuuluvaks. Ehk hakatakse sellest kunagi ka Eestis aru saama? Teisel näitamisel oli publiku seas kolm inimest, kes oli tulnud ühe nädala jooksul seda teist korda vaatama. Absoluutselt kiitvad kommentaarid operaatoritöö suhtes ... Programmidirektor härra Rauger lubas rõõmsalt filmi mis iganes võimalusel uuesti programmi panna, samas uuris, kes on täna selle filmi „füüsiline” omanik. Publiku hulgast tuli mitmeid järelpärimisi DVDde kohta, paluti ballaadide tekste ...” Karasjovi ja Ene Rämmeldi poeg Tarah on vaoshoitum: „Filmifanaatikutele ja publikule avastus ja vapustus, mitmekordselt kõlas sõna geenius. Ja jälle – kust saada DVDsid? Kellest see sõltub?”