Mitte lihtsalt kirjanik, vaid Autor

Elo Viiding: „Kirjaniku kohus on olla päriselt sotsiaalselt tundlik, eetiline ja empaatiline, mitte kirjutada jaburusi või eluliselt ja sisuliselt läbi tunnetamata edevaid manifeste.“

PILLE-RIIN LARM

Elo Viiding on piirilkõndija nii elus kui ka kunstis: küll käsitleb ta oma teostes teemasid, mida teised ei ole märganud, küll põimib eri kunstialasid, küll ületab riigipiire või astub üles piirilinnades. Reklaamitrummi tagumine on Elo Viidingule seejuures võõras. Tema praegustest tegemistest ülevaate saamiseks tuli mul pisut vaeva näha ning ikka jäi osa märkamata, aktiivset loojat ennast tuli aga kõnelema lausa keelitada. Viimaks on see vestluski sündinud sõna otseses mõttes piiril, kirjavahetusena Eesti ja Soome vahel seilates. Aitäh, Elo!

Teid on jutuajamiseks raske tabada. Palun rääkige, mis teoksil.

Äsja sai Valgas ja Tartus esmaettekande minu ja helilooja Olli Kortekangase teos, kantaat „Piir“, mis mõeldud esitamiseks piirilinnades. Seda esitavad soome ooperilaulja Ville Rusanen, kitarrist Tiit Peterson, flötist Neeme Punder ja mina. Esiettekanded läksid täissaalile ja said väga hea vastukaja. Kantaadi ellukutsuja ja meie omavahelise koostöö algataja on SUVI-säätiö esinaine Jaana Vasama ning selle lavalejõudmise korraldasid ja seda toetasid Tuglase selts, „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024“ ja Soome instituut. Kantaat annab edasi piiril olemise ja selle ületamise kogemuse (nii halva kui ka hea) ning seda nii inimlikul ja sotsiaalsel kui ka poliitilisel tasandil.

Meie koostöö on olnud erakordselt huvitav, minu puhul mitmeid piire nihutav, ning see jätkub. Olen kirjutanud teksti erinevaid kihistusi ja karaktereid ja kannan need ka ise ette, nagu vaja, ning mul on ka au laulda koos Ville Rusasega – ta on võrratu ja täpne lavapartner. Kantaadi „Piir“ järgmised ettekanded on Itaalia-Sloveenia piirilinnas Gorizias / Nova Goricas ja Soomes, läbirääkimised käivad. Kindlasti saab „Piiri“ kuulda veel ka siinsetel lavadel.

Kas teie kalender on kogu aeg sedavõrd tihedalt täis kirjutatud või on see nii vaid ajuti?

See on nii juba mõnda aega, sest olen seotud erinevate esinemistega nii Soomes kui ka Eestis ja graafik on tihe. Tänu sellele, et repertuaari mul jagub, ei istu ma tööta ja tellimusi aina tuleb: mul on teatriharidus, suudan ise endale tekste kirjutada ja neid ka lavalt ilma pea­mikrofonita ette kanda.

Näiteks olen eesti keelde tõlkinud soome uuema luule esindajate Sanna Karlströmi, Risto Oikarise, Petra Vallila jt tekste. Esitasin neid kirjanduslikul kolmapäeval Tallinna Kirjanike Majas koos näitleja, lavastaja ja näitekirjaniku Mart Aasaga 15. mail.

Jaanipäeval etendub Kökari saarel Assisi pühakute teemaline teatritükk Miira Sippola juhtimisel, kus ka minul ja mu tekstidel on oma osa ja mille on rootsi keelde tõlkinud Peeter Puide. Eelmisel aastapoolel olin Soome tuuril, Helsingi, Turu ja Kainuu raamatumessil, seoses oma tõlkevalimiku „Tuhannelle äänelle“ ehk „Tuhandele häälele“ ilmumisega (Parkko, 2023, tõlkija Katja Meriluoto). Raamatutuur jätkub selle aasta teises pooles. Esitan seal muu hulgas ka oma performance’i „Lase luuletajat“.

Tegelen ka muusikaga: teen koostööd Kaido Sussi, Kristiina Killo ja Madis Mälgandiga. Sellest ettevõtmisest saab rohkem kuulda sügisel. Olen otsapidi seotud ka kujutava kunstiga. Septembris avatakse Kastellaanimaja galeriis maalikunstnik Santa Zukkeri ja minu uus ühisnäitus – jätk 2021. aastal Põhjala tehases toimunud näitusele „Vastukaja“, millest ilmus ka raamat. Lähtun selles ainult Santa maalidest ja rõhutan, et see ei ole luulekogu! Tegemist on maali- ja luule ühisnäitusega, mis on sellisel kujul Eestis esimest korda.

Mulle meeldib liikuda kunstialade piiridel, kuiv tekst ei paku mulle enam nii palju pinget. Muidugi olen ma vanamoeline selles, mis puutub kunstiteose seletamisse kunstniku enda poolt – kunstiteos peaks mõjuma ja kõnetama kohapeal –, ja ma ei arva, et kilomeetritepikkused selgitavad promolood seda kuidagi mõjusamaks muudaksid. Aeg muidugi nõuab kunsti tõlkimist ja äraseletamist ajakirjanduslikku keelde, et seda levitada ametlike kultuuritarbimise kanalite kaudu. Kuid iga liigne lõualõks vähendab kunsti mõju.

Märgite äsja ilmunud esseistikaraamatus „Kirjanik kõneleb minuga“, et küsite igalt oma intervjueeritavalt, kuidas temast sai kirjanik. Kuidas teist sai kirjanik?

Kirjutades, kirjutamata olles, nõeltel kõndides, sisekõneledes.

Aga ma olen ka Autor.

Mida selle mõiste all silmas peate?

Autor tähendab mulle tugevalt subjektset loojat, kes ei lahustu kergesti tekstikangasse, vaid püsib selles oma teatavas valvelolekus otsekui võõrkeha.

Tänavune kevad on olnud teile kirjanduslikult väga viljakas: peale esseistikaraamatu ilmus ka luulekogu „Ellujäämisrežiim“, lisaks novell „Tõmban!“ Loomingu märtsinumbris … Ja, oo, on see alles novell! Realistlik vaade varateismelise tüdruku mõttemaailma. Kange ja vaimukas kraam.

Tänan teid vastukaja ja heade sõnade eest.

Sama kange ja vaimukas kui „Tõmban!“ on lasteaia söögitädi päevaraamat „Inimese moodi“, mis ilmus Loomingu septembrinumbris. Mõlemad jutud äratavad soovi lugeda lisa ja võikski arvata, et olete novellisoonel, aga oh ei, mainite intervjuus Igor Kotjuhile, et kirjutate praegu hoopis eneseabiõpikut.

Need novellid on pärit minu uuest pühendusnovellide kogust „Suurte hingede kannul“, mis ilmub sellel aastal kirjastuselt EKSA.

Ikka tuletatakse aeg-ajalt meelde tõsiasja, et kirjandus võib anda hääle neile, kel seda ei ole või keda ei taheta kuulda. Pöörate oma loomingus mõnigi kord tähelepanu alatasustatud ametite pidajatele, olgu tegu siis söögitädi või kojanaise või … luuletajaga.

See on mulle orgaaniline ja omane, ühiskond sellisena ei eksisteeriks, kui ei oleks lasteaednikke ja teisi hooletöö tegijaid. Ma olen alati madalapalgaliste ja hooletöö tegijate poolel ja mul on olnud loovinimesena, kes on pidanud alati oma elu vähemalt pool aastat ette planeerima, nendega palju ühist; nende elutunnetus on mulle lähedasem kui kõrgepalgaliste inimeste oma – viimased ilmutavad kahjuks esimeste suhtes sageli põhjendamatut üleolekut. Söögitädi palk on 600 eurot kätte, aga ilma temata ei saaks ükski kõrgepalgaline lapsevanem oma päeva muretult alustada! Kirjaniku kohus on olla ka päriselt sotsiaalselt tundlik, eetiline ja empaatiline, mitte kirjutada jaburusi või eluliselt ja sisuliselt läbi tunnetamata edevaid manifeste.

Viimasel ajal on palju räägitud naissoost kirjanike vähesest nähtavusest ja ebapiisavast tunnustamisest. Kuidas teie meelest sellega on?

Eestis on tegelikult nii, et tunnustuse saamiseks pead sa kuidagi kirjanduskehandisse sobituma ja ikkagi püüdma (õigetele) inimestele (lugejatele) meeldida, siin kehtib tugev kommuunivaim. Minu kõige suurem tunnustust oli, kui kunagine kirjanike liidu esimees tuli mulle siira õhinaga edastama, et keegi prantsuse diiva ei olevat aru saanud, miks minu luulet üldse tõlkida on vaja. See tema edastatud arusaamatus oli mulle otsekui intellektuaalne kingitus! Selles kunstitunnetuse aktis või ühismeeles olid mõlemad, nii nais- kui meespool, võrdselt esindatud, ent mina sain aru, et ma olen õigel teel.

Noorele andekale inimesele soovitaksin siiski kasutada ka muid andeid, kui neid on, ja õppida juurde muid asju. Aga ega andest ei piisa, peab olema külma närvi ja suutma oma rida ajada, tööd teha ja ennast distsiplineerida ka siis, kui tunned pettumust, et sind tahetakse nivelleerida. Kellegi originaalse hääle tunnustamine saab alguse pisiasjadest: pean häirivaks seda, kui minu pikaajalise tekstikogemuse juures soovib keegi suhteliselt uus tulija võimukalt mu tekste „eestikeelsemaks“ (siia sobiks kaplinskilik küsimärk) toimetama hakata. Ma ei saa nendest trohheilistest normidest aru; minu meelest peab keeletoimetaja olema musikaalne ja tajuma teksti rütmi. Kui seda oskust ei ole, ei peaks ta luuletekstidega jahmerdama.

Tänavu täitub 15 aastat teile osaks saanud väga erilisest tunnustusest: aastal 2009 andis Ave Alavainu teile üle Betti Alveri käevõru, mis pärandatakse naisluuletajalt naisluuletajale. Tõdesite toona, et Alveri käevõru võib sümboliseerida luulet – on ju seegi „mis võib vahel olla nagu külm ja raske metall randmel, mis tundub ebamugav või millest esmase mõju järel vabaneda sooviks“. Tõdesite, et käevõru julgustab teid külma metalli ka kirjanduses mitte pelgama, vaid märkama ja ära tundma. Tundub, et just nii ongi läinud.

Ave Alavainule olen ma tänulik. Ja kuigi mul ei ole kunagi olnud soovi ennast võõraste sulgede ja käevõrudega ehtida, saan ma tema žestist aru: ta ei oleks pidanud seda ehet üldse edasi kinkima, aga ta pani aluse omamoodi kirjanduspreemiale.

Mina tajusin seda teatava anarhismi aktina peavoolukirjanduse- ja auhindade suhtes, mulle oli see otsekui Woodstocki vaimus (ja A. A. esindas seda parimal moel!) bling– või piraatkirjanduspreemia, copycat-Alver: arbujaliku teksti loomine ongi raske, aga kunagi pole mõtet tahta olla kellegi moodi või kirjutada kellegi teise vaimus. Inspireerumine ja mõjutused on muidugi teine asi.

Loe lisa:

Elo Viidingu luulekogu „Ellujäämisrežiim“ arvustus