Kaaperdatud loomaõigusliikumine

Christopher Sebastian: „Minu nägemus oleks selline, et kogukond taandab end kapitalismist ja saab tagasi oma jõulise vaimsuse läbi rohujuuretasandi, mis hoidis elus eelmisi põlvkondi.“

KADRI TAPERSON

IX Rahvusvaheline loomaõiguste konverents „Animal futures 2024. Loomaõigusluse (ümber)hindamine: strateegiad, dilemmad ja suunad“ 17.-18. V 2024, veebis. Korraldavad Loomus ja Eesti Vegan Selts.

Eestis toimub 17. mail veebiülekandena järjekorras üheksas kriitilise loomaõiguste konverents „Loomaõigusluse (ümber)hindamine: strateegiad, dilemmad ja suunad“.¹ Tänavu analüüsitakse loomade eestkostet, veganliikumisi ning veganlust üle maailma ja uuritakse, kuhu need teel on.

Üks esinejatest, Christopher Sebastian, on ajakirjanik ja õppejõud, kes õpetab praegu ühismeedia uudiste kirjutamist angloameerika ülikoolis Prahas. Ja ehkki ta kirjutab poliitikast popkultuurini, on loomaõigusliikumises teda ikka kirjutavaks aktivistiks peetud, kuigi ta ise end niimoodi ei nimetaks. „Lõppeks olen ma ajakirjanik ja meediauurija – kui ebaõigluse kirjalik dokumenteerimine nii ausalt ja objektiivselt, kui ma oskan, ja selle jagamine nooremate põlvkondadega on aktivism, siis olen uhke, et ma seda olen.“

Sebastian arvab, et aktivism on eri aegadel, ühel või teisel moel meie kõigi kohustus. „Kirjanik Alice Walker ütles: „Aktivism on rent, mida me sel planeedil elamise eest maksame“ ja arvan, et tal oli õigus. Meil on üksteise ja maailma ees kohustus järjepidevalt kollektiivse vabaduse eest sõdida.“

Sinu ettekanne konverentsil räägib desinformatsioonist, sotsiaalsete liikumiste sisevõitlusest ja nende eliidipoolsest kaaperdamisest (elite capture). Räägi neist teemadest: mis vahe on sisevõitlusel ja lihtsalt eriarvamustel? Võib-olla on asi selles, et loomaõiguste liikumine on suhteliselt noor ja seetõttu puuduvad korralik struktuur ja traditsioonid?

Minu mõtted sisevõitlusest erinevad suuresti peavoolu omast. Viimasel ajal on sisevõitlust süüdistatud mitmetes liikumise hädades. Näiteks kirjeldab New Yorkeri artiklis sisevõitlust Ameerika loomaaktivist Wayne Hsiung.² Hsiung toob seal välja mõndagi huvitavat ja paikapidavat, aga võtta sisevõitluse teemal kuulda inimesi, keda on usutavalt seksuaalses ahistamises süüdistatud, on väga ohtlik standard. Teisedki liikumise arvamusliidrid on viimasel aastal sisevõitlemise kohta kõva häält teinud. Minu arvates kasutavad need arvamusliidrid seda mõistet selleks, et süüdistada neid, kes näevad korruptsiooni, rassilist vastandumist ja seksuaalvägivalda eriarvamusel olemises ja liikumise lõhestamises. Kas see on siis sihilik või mitte, kuid selle tagajärjel näidatakse neid inimesi ohtlike ideoloogide ja ekstremistidena ja viiakse nii tähelepanu kõrvale oma pattudelt, mis on kahjulikud nii liikumisele kui ka loomadele, kelle kaitsmise nad on ülesandeks võtnud.

Filosoof Olúfẹ́mi Táíwò määratleb seda nähtust oma raamatus „Eliidipoolne kaaperdamine: kuidas võimukad võtsid üle identiteedipoliitika (ja kõik muu)“.³ Ta räägib sellest, kuidas filantroopiasektoris on info loomine ja levitamine eriti tähtis, sest need filantroobid kontrollivad uuringuid tegevaid institutsioone, mis loovad ja levitavad infot selle kohta, kes kannatab, mis on kannatamine ja mis kannatusi leevendaks või seda näiliseltki teeks. Kui kasutada neid põhimõtteid loomaõigusluses, siis on näha, et liikumise „professionaliseerunud“ tiiba rahastab väike grupp filantroope. Oma dollaritega määravad need, kes loovad teadmisi, millised teadmised avaldatakse ja milliseid tulemusi võib pidada saavutuseks. Teisisõnu, tegu on koordineeritud desinformatsioonikampaaniatega, mis on orkestreeritud inimeste poolt, kelle huvides on jätta maailm täpselt sellesse seisu, nagu see praegu on. Minu hinnangul on sellel protsessil suur mõju organisatsioonide sisevõitlusele kuni selleni, et see tekitab aktivismis märgatavaid probleeme. Finantseliidi ja rõhutute (inimesed ja teised) huvid kattuvad üliharva.

Aga kas sul on nägemus, mis loomaõigusliikumisest paarikümne aasta pärast niimoodi saab?

Ma ei teagi enam, mis mu nägemus liikumisest on. Pean tunnistama, et mul ei ole enam eriti illusioone, sest raha on paljud aktivismikogukonnad korrumpeerinud. Kui üldse, siis minu nägemus oleks selline, et kogukond taandab end kapitalismist ja saab tagasi oma jõulise vaimsuse läbi rohujuuretasandi, mis hoidis elus eelmisi põlvkondi.

Rääkisin teiste aktivistidega ka ja kõigil oli sulle ainult üks küsimus: millal su raamat ilmub?

Ha-ha-haa! Töötan nii pagana paljude projektidega, et isegi ei luba enam raamatut. Kui keegi tahab mu kirjutatut toetada, siis võib alati lugeda esseesid teiste raamatutest. Näiteks „Anti-mustanahalisus ja efektiivne altruism“ kogumikus „Lubatud hea, tehtud kahju. Kriitilised esseed efektiivsest altruismist“⁴ arutleb valdava mustanahaliste vastase rassismi teemal loomaõigusliikumises. Olen avaldanud esseesid ka kogumikus „Edinburghi vegankirjandusteaduse käsiraamat“, kuidas „Nurjatu. Lääne kurja nõia elu ja ajad“ on plahvatusohtlik mõistujutt veganlusest, loomaõigustest, riigipoolsest vägivallast ja terrorismist.⁵

On sul soovitusi raamatute või sotsiaalse õigluse liikumise mõju­isikute kohta?

Minu soovitatud lugemisnimekirjas on alati mustanahaliste feministide⁶ Audre Lorde’i, bell hooksi ja Angela Davise töid. Eriti soovitan Davise raamatut „Vabadus on pidev võitlus. Ferguson, Palestiina ja liikumise alused“.⁷ Kui piirduda ainult loomaõiguste teemaga, siis soovitan Carol Adamsit ja Corey Lee Wrenni. Olen ka David Niberti toimetatud kogumiku „Loomade rõhumine ja kapitalism“⁸ suur fänn, see ilmus kahes osas ja ma pole ikka veel lugemist lõpetanud! Hiljuti ostsin Benny Malone’i eriti nutika raamatu „Kuidas veganitega vaielda“.⁹ Lemmikud on ka Dinesh Wadiwel, Lori Gruen ja veel mõned, neid on nii palju. Praegu loen Vincent Bevinsi „Kui me põleme. Massiprotestide kümnend ja puuduv revolutsioon“,¹⁰ Douglas Rushkoffi raamatut „Kõige rikkamate ellujäämine. Tehnomiljardäride põgenemisfantaasiad“¹¹ ja J. B. MacKinnoni teost „Päev, mil maailm lõpetab ostlemise“.¹² Ükski neist raamatutest ei toetu otseselt loomaõiguste kaanonile, aga ma ei usu, et loomade vabastamine oleks saavutatav, saamata aru sotsiaalsete liikumiste dünaamikast nii minevikus kui olevikus (Bevins) või valitseva eliidi psühhopaatia (Rushkoff) ja tarbimise riskide (MacKinnon) mõistmiseta.

Aga mõjuisikutega on mu suhted keerulised. Ühelt poolt leian, et ühismeedia on väga viljakas koht, kust avastada ja kus hallata teadmisi. Kuid kuna internet koondub sisuloomemajanduse ümber (aitäh, kapitalism), siis keskendub influentserikultuur liigselt tarbimisele, elustiilile ja individuaalsusele. Nii et kui otsid inimesi, keda jälgida, siis olen täitsa vale inimene, kellelt küsida. Ma ei soovita isegi iseennast jälgida, sest tänu parasotsiaalsele suhtele vean ma teid niikuinii alt!

Kuulsin, et sa lähed maikuus Amsterdami, et osaleda üritusel „Animal Liberation Summit“. Kas arvad, et ikkagi on vajalik reisida ja teiste aktivistidega kohtuda?

Eelistan tegelikult veebis suhtlemist, sest sellised kohtumised sobivad rohkem inimestele, kellel ei ole võib-olla raha või mõne erivajaduse pärast võimalik reisida. Ja muidugi eelistan seda keskkonnahoiu ja ka tööpiirangute pärast.

Aga ma usun ikkagi, et kogu kommunikatsioonispekter on oluline, veebisuhtlusest isiklike kontaktideni ja kõik, mis sinna vahele jääb. Otsene suhtlemine on kasulik, et saada osa mitteverbaalsest suhtlusest ja toetada inimesi, kellel on seda vaja. Pealegi on otsene suhtlemine turvalisem, selle puhul ei ole samal tasemel jälgimiskultuuri nagu veebis, mis lubab palju tundlikumaid arutelusid. See on tohutult tähtis, kui räägime organiseerumisest türanlike tegelaste vastu, kes kontrollivad vaba sõna ja takistavad vabastusliikumisi. Nii et vahel on see parem kui veebis suhtlemine.

Zeynep Tüfekçi on türgi-ameerika tehnosotsioloog, kes kirjutas raamatu „Twitter ja pisargaas. Võrguprotesti jõud ja nõrkus“,¹³ milles kirjeldab, kuidas veebiliikumistel on lihtne organiseeruda, aga keeruline püsima jääda ja toob selle kohta mitmeid näiteid kogu maailmast, nagu Occupy Wall Street liikumine ja araabia kevad. XXI sajandil, sotsiaalse õigluse ajajärgul, on tulemuste saavutamiseks vajalik töötada mõlemal tasandil.

1 https://loomus.ee/konverents

2 Jay Caspian Kang, An Animal-Rights Activist and the Problem of Political Despair. – New Yorker 15. III 2024.

3 Olúfẹ́mi O. Táíwò, Elite Capture: How the Powerful Took Over Identity Politics (And Everything Else). Haymarket Books 2022.

4 Christopher Sebastian, Anti-Blackness and the Effective Altruist. Carol J. Adams, Alice Crary, Lori Gruen (toim), The Good It Promises, the Harm It Does. Oxford University Press 2023.

5 Christopher Sebastian, Wicked: The Life and Times of the Wicked Witch of the West. Emelia Quinn, Laura Wright (toim.), The Edinburgh Companion to Vegan Literary Studies. Edinburgh University Press 2022.

6 Black feminism.

https://en.wikipedia.org/wiki/Black_feminism.

7 Angela Y. Davis, Freedom Is a Constant Struggle. Ferguson, Palestine, and the Foundations of a Movement. Haymarket Books 2016.

8 David Nibert, Animal Oppression and Capitalism. Praeger 2017.

9 Benny Malone, How To Argue With Vegans. 2021.

10 Vincent Bevins, If We Burn: The Mass Protest Decade and the Missing Revolution. PublicAffairs 2023.

11 Douglas Rushkoff, Survival of the Richest: Escape Fantasies of the Tech Billionaires. W. W. Norton & Company 2022.

12 J. B. MacKinnon, The Day the World Stops Shopping: How Ending Consumerism Saves the Environment and Ourselves. Ecco 2021.

13 Zeynep Tüfekçi, Twitter and Tear Gas: The Power and Fragility of Networked Protest. Yale University Press 2018.