Laureaat – Keelt mõtestades uute avastusteni

Helle Metslang: „Grammatika võimust käib mu meelest nii mõnigi kord üle pragmaatika ehk see, kuidas keelevahendeid kasutuses tõlgendatakse.“

AILI KÜNSTLER

Helle Metslang sai Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna viljaka ja mitmekülgse pühendunud keeleteadlasena grammatika uurimisel, aga ka keeletoimetajate ja keeleuurijate põlvkondade harimise ning keelehuviliste innustamise eest. Auhinnale vaatamata on laureaadil palju töid alles pooleli.

Praegu tundub olevat su laiaulatuslikul uurimisväljal esikohal siiski tänapäeva keel. Muutuva keele päeva algatasite koos Ilona Trageliga juba 2005. aastal.

Tänapäeva keel on mu uurimistöö keskmes tõepoolest: milline on ta struktuur ja kuidas see tegelikus keelekasutuses ilmneb, muutub ja varieerub; millised jooned on tunnuslikud eri allkeeltele; milline on ühiskeele ja kirjakeele suhe. See keele horisontaalne mõõde hõlmab ka eesti keele suhet muude keeltega: mida on ühist ja erinevat eesti keelel muude Läänemere areaali keeltega, Euroopa ja maailma keeltega; milliseid jälgi on eesti keele ehitusse jätnud varasemad keelekontaktid ja milliseid muutusi ilmneb nüüdisajal. Praeguse keele puhul ei saa aga mööda vaadata vertikaalsest mõõtmest, muutumisest ja varieerumisest ajas. Keeleauhinna eelmine laureaat Krista Kerge on arutlenud piiri üle, kust alates võiks rääkida tänapäeva eesti keelest, ja leidnud, et piiri võib panna XIX sajandi lõpuossa või 1930. aastatesse. Mind on huvitanud, kuidas kirja­keele morfosüntaks neist aegadest läbi on tulnud. Tee saksapärasest kirjakeelest kohati soomemõjuliste hoiakute, vene keele mõjude ja nende tõrjumise, normingute austamise ja põlgamise kaudu tänapäeva, kus maailm on valla ja seda suuresti inglise keele vahendusel, pakub põnevaid peegeldusi eri aegade tekstides.

Muutuva keele päeva mõte tuli meil Ilona Trageliga, kui leidsime end juhtimas kahte keele muutumist käsitlevat projekti, mina sel ajal Tallinna, Ilona Tartu ülikoolis. Kahe linna ülikoolides lingvistide koostöös vaheldumisi korraldatav teemapäev on osutunud meie muutlikus ajas elujõuliseks. Osalejaid on olnud Eesti keeleuurijate seast ja muudestki riikidest, kogenud keeleinimeste, üliõpilaste ja doktorantide seast. Temaatika on olnud väga lai: muutused ja varieerumine tänapäeva eesti keeles ja varasemas kirjakeeles, keelemuutuste ja keelekorralduse suhe, keelekontaktidest tingitud muutused, keeleõppija ja keelt omandava lapse keele kujunemine jne. Iga kord on olnud ka mõni kitsam teema­sektsioon. 2018. aastal pakkus suurt huvi nimetöötuba, kus käsitleti nii koha- kui ka isikunimede kujunemislugu. 6. novembril tuleb Tartus juba XVI muutuva keele päev. Tere tulemast osalema!

Ene Mihkelsoni raamatus „Matsi põhi“ on üks lõik: „Võiks arvata (siiski!), et tulevikus … võimutseb grammatika, nagu meie kõigi olemasolu vundament on ka vaid keeleline. Kõik, kes kunagi olid … Keele muutumine teisendab mineviku haaratavaks.“1 Kuidas see mõte sulle tundub?

Grammatika on keele kondikava, karkass, mis on välja kasvanud suhtlusest ja maailma mõistmisest ning võib omakorda vaikselt teiseneda suhtlemise ja maailma mõtestamise käigus. Grammatikavahendite funktsioon võib kasutuses nihkuda (sidesõnast või on kujunenud küsimarker või/; jaatus võib väljendada eitust ja vastupidi). Infoühiskonnas on keeleline suhtlus järjest tihedam ja grammatika on vältimatu, kuid grammatika võimust käib mu meelest nii mõnigi kord üle pragmaatika võim ehk see, kuidas keelevahendeid kasutuses tõlgendatakse ja mõistetakse.

Mineviku haaratavuse koha pealt on mind jäänud vaevama küsimus, miks ja kuidas kinnitusid eestlaste emakeele struktuuris saksapärased jooned. Oleme koos vana kirjakeele tundja Külli Habichtiga vaadanud eri sajandite eesti­keelseid tekste ja jõudnud järeldusele, et kui sakslaste eesti keelt võib pidada omapäraseks kollektiivseks vahekeeleks, siis XIX sajandi eestlaste kirjutatud tekstidest vaatab ehtsa eesti keele asemel vastu sulandkeel, kus on saksapäraseid jooni vahel rohkemgi kui sakslaste tollastes eestikeelsetes tekstides. Eks need kirjutajad olid ju kakskeelsed, ja saksa keel oli kultuurkeele-eeskujuks. XIX sajand oli Euroopas suurte muutuste aeg, murranguline ka Eesti alal. Muutused ühiskonnas peegelduvad ka kirjakeeles. XIX sajandi kirjakeele mõistatuslikud muutumised väärivad uurimist viimasel ajal esile kerkinud suuna, ajaloolise sotsiolingvistika toel (sealhulgas eesti keele sotsioperioodide raamistikus, mille esitas juba 1990. aastatel Tiit Hennoste).

Wiedemanni keeleauhinna 2020. aasta laureaat, Tartu ülikooli tänapäeva eesti keele professor Helle Metslang projekti „Pane vaim valmis! Tartu ülikooli sada nägu“ tarvis tehtud fotol.

Birgit Püve

Praegu oled aga 2023. aastani kestva grandiprojekti „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides“ koordinaator. Mida tähendab õigupoolest „pragmaatika grammatika kohal“?

Grammatikale kui keele põhistruktuurile lisanduvad kasutuses suhtlusfunktsioonid. Uurime kahte suhtlusfunktsioonide rühma, mis on viimasel ajal maailma keeleteaduses huvi äratanud: seda, kuidas kõneleja väljendab enda suhtumist lausutava sisusse (subjektiivsust) ja kuulajasse/lugejasse (intersubjektiivsust). Vähe on aga teada nende funktsioonide avaldumisest allkeeltes. Ka tegeliku keelekasutuse, keeleõppe ja tekstiloome puhul on oluline teada, mil määral ja milliste vahenditega ühes või teises registris on tavaks kõneleja suhtumist väljendada. Näiteks saab oletust väljendada lausega ma arvan – pealausega, mille juurde käib kõrvallause: „Ma arvan, et saan selle artikli täna valmis“. Seesama lause (nagu ka inglise I think) on aga kasutusel ka tähenduses ’arvatavasti, minu arvates’, nii et see ei ole enam mingi kõneleja mõttelõnga harutav pealause, vaid lausesse kiilutud oletusmarker: „giid on selline muidu hästi tore, lastesõbralik, aga siin jätkub ka huvitavat, ma arvan, täiskasvanutele“. Suulises keeles ja netitekstides on seniste uurimistulemuste põhjal subjektiivsuse määr suurem, näiteks selles markeris viide kõnelejale sõnaga ma enamasti säilib. Ajakirjandustekstides leidub aga rohkem kuju arvan, et: endale sõnaselgelt ei viidata, küll aga on sidesõna et korralikult olemas. Hinnangusõnade kasutuse järgi koonduvad uuritavad tekstiliigid rühmadesse. Seejuures ilmneb vastavusi selliste teguritega nagu teksti suulisus-kirjalikkus, monoloogilisus-dialoogilisus, avalikkus, adressaadi konkreetsus jne. Uuritavaid tekstiliike on praegu 12.

Üks tähiseid su uurijateel on aga hoopis regilaulu uurimus, millega kaitsesid 1978. aastal kandidaadikraadi. Siiski – ikkagi süntaks. Miks on sind huvitanud just süntaks?

Õnnelik juhus viis mu Tartu ülikoolis esimese kursuse kevadel kokku Huno Rätsepa juhitud töörühmaga GGG (generatiivse grammatika grupp), kus rakendati keelesüsteemi uurimisel moodsaid teooriaid. Kuulasin arutelusid nii morfoloogiast, fonoloogiast kui ka süntaksist – ja süntaks paelus. Samal ajal uuris Juhan Peegel eesti rahvalaulude keelt ja soovis, et keegi uuriks regilaulude parallelismi süntaktilist struktuuri. Nii Rätsep seda teemat mulle pakkus, tegin nende kahe juhendamisel oma kursusetööd ja ülikooli lõputöö, Rätsepa juhendamisel ka venekeelse kandidaaditöö „Süntaktilisi aspekte eesti regilaulu värsiparallelismis“.2 Rakendasin seal sõltuvusgrammatikat ja kommunikatiivse dünamismi teooriat. Nii süntaks kui ka parallelism läksid kätte huvitavaks, süntaksiga jätkasin Keele ja Kirjanduse Instituudis „Eesti keele grammatika“ koostamisel, parallelismi teemal olen juhendanud üliõpilasuurimusi. 1990. aastatel, kui maailm avanema hakkas ja kandidaadikraadi staatus magistri ja doktori vahel kõikus, tekkis võimalus minna doktorantuuri Oulu ülikooli. Kaitsesin seal 1994. aastal ingliskeelse doktoritöö „Predikaadi ajasuhted ning eesti ja soome keele grammatiline süsteem“.3 Teema kasvas välja EKG koostamisel tehtud ajasüsteemi uurimisest, kokkupuutest üleeuroopalise projektiga Eurotyp ning osalemisest soome ja eesti keele kontrastiivuurimise projektis. Kahe keele ajasüsteemi võrdlus viis keelesüsteemide üldisema võrdlemiseni: leidsin, et soome keel on n-ö grammatilisem kui eesti keel.

Vaevalt on nüüd 2017. aastal ilmunud kapitaalse koguteosega „Eesti keele süntaks“, mis on ilmunud sinu ja Mati Erelti toimetatuna „Eesti keele varamu“ sarjas ja kus sinu kanda on muuhulgas sihitise teema, süntaksi ja sihitise kohta kõik öeldud?

Kindlasti mitte, seal on kokku võetud põhiline ja antud olulisemad viited uurimustele. Sihitise kohta on toodud kõige üldisemad reeglipärasused, sihitise käändevahelduses on veel palju tabamatut. Sihitise teemat uurib edasi Tallinna ülikooli doktorant Natalia Vaiss, keda me Reili Argusega juhendame. Doktoritöö da-infinitiivi laiendavatest sihitistest kaitses 2018. aastal imelise eesti keele tajuga ameeriklasest doktorant David Ogren (teda juhendasin koos oma lingvistist tütre Helena Metslangiga). Koos Külli Habichtiga juhendan Elen Pärti, kes käsitleb oma doktoritöös saksa­päraste adverbide arengut läbi kirjakeele ajaloo, vahekeele ja sulandkeele perioodide, juhendame ka magistritöid nii XIX sajandi kui ka tänapäeva kirjakeele korralduse ja kasutuse teemadel.

Sari „Eesti keele varamu“, mille peatoimetaja ma olen, jätkub. Just täna esitleme Tartus sõnamuutmise tervikkäsitlust (autorid Annika Viht ja Külli Habicht). Ilmunud on häälduse, sõnamoodustuse ja süntaksi raamat, peatselt tuleb murdegrammatika, valmimas on suulise keele, keeleajaloo ja kirjakeele monograafia. Nii saab põhiline info eesti keele kohta ühe sarjana riiulisse kokku.

Oled alati eestikeelse kõrghariduse pärast hädaldajatele rahulikult öelnud, et olukord pole sugugi nii halb. Selle garant, et eesti vanemad ka edaspidi oma lastega eesti keeles räägiksid, on ilmselt siiski eestikeelne ülikool – või mis?

Mitte just väga rahulikult, aga vähemalt mullusuvisel Paide arvamusfestivalil sain öelda, et ingliskeelsete õppekavade lisandumine on pidurdunud. Ka küsitlused on näidanud eesti keele kasutamist toetavat suhtumist ülikoolides. Kõrgkoolides õpetatakse akadeemilist väljendusoskust, halduslepingud näevad ette päris suures mahus eesti keele õpetamist ingliskeelsetel õppekavadel. Eesti keele arengukava põhimõte vältida mis tahes eriala täielikku võõrkeelestumist, mille vormiliseks vasteks on eestikeelse õppe säilitamine kõigis õppekavarühmades, on peaaegu täidetud – üksikute väga väikeste rühmade erandiga. Rahvuskeelse kõrghariduse jätkumine on paljude maade mure. Leuveni ülikooli eestvedamisel on Euroopas neid probleeme ühiselt arutatud, võrgustamine jätkub. Ka näiteks eriti ingliskeelestuvas Hollandis on hakatud hollandi keele positsiooni taastama.

Vähe sellest, et oled viljakas teadlane ja õppejõud, hulgaliste magistri- ja doktoritööde juhendaja, oled ka organisatoorselt aktiivne: seltside, toimetuskolleegiumide jms liige, aga muu hulgas ka Emakeele Seltsi juhatuse esimees ja valitsust nõustava Eesti keelenõukogu liige. Oled olnud tegev ka kahe eesti keele arengukava koostamise ja seire juures. Viimane hõlmas tegemisi aastani 2017, kuid uute sihtide paikapanek on kahetsus­väärselt takerdunud.

Keelenõukogu koosseisu uuendati lõppenud aastal, ka uus arengukava on valmimas. Hiljuti arutas keelenõukogu selle tööversiooni. Eelmise arengukava kehtivusaega on pikendatud. Nii tundub mulle, et takerdumisest saame üle.

Ja lõpetuseks: kas on ehk põhjust oodata mõnd põnevat uut publikatsiooni või lased lõpuks ometi oma kandidaaditöö eestikeelsena trükki (seda ootab minu teada pikisilmi näiteks Wiedemanni auhinna laureaat Kristiina Ross)?

Valmimas on „Eesti grammatika“, mis toetub tervikkäsitlustele, olen selle peatoimetaja. EKGst on möödas juba üle 20 aasta, vahepeal on tulnud palju uut infot, mis nüüd ühtede kaante vahele saab. Koos Külli Habichti ja Tiit Hennos­tega toimetasime kirjastuse De Gruyter veebiajakirja Open Linguistics erinumbri „Linguistic variation“ ja see ilmub veebis jupikaupa. Koos Miina Norviku ja Andra Kalnačaga (Läti ülikool) hakkame koostama kirjastusele Peter Lang kogumikku Läänemere areaali keeltest. Meie pragmaatika-grammatika töörühmal on teoksil artikkel registrite subjektiivsusmarkeritest.

Mu kandidaaditöö algversioon ongi tegelikult eestikeelne (Tartu ülikooli repositooriumis DSpace on see muuseas koltunud masinakirjalehtedelt skaneerituna ka olemas), aga sai omal ajal olude sunnil vene keelde tõlgitud – sellega oleks üksjagu kõpitsemist. Tõsi, eestikeelse versiooni avaldamist olen ammu plaaninud, aga pole mahti saanud.

 

1 Ene Mihkelson, Matsi põhi. Toim J. Hallas. Eesti Raamat, Tallinn 1983, lk 115.

2 Helle Metslang, Nekotorõje sintaksitšeskije aspektõ stihhovogo parallelizma v estonskoi runitšeskoi pesnje. Kandidaadiväitekiri, juh Huno Rätsep. Tartu Riiklik Ülikool, 1978.

3 Helle Metslang, Temporal relations in the predicate and the grammatical system of Estonian and Finnish. Doktoritöö, juh Pauli Saukkonen. Oulu ülikool, 1994.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht