Kes leiutas hoomamatu populisti?

Mati Hint

I Kui üks mu Tallinna ülikooli kolleeg pärast pikemat USAs viibimist Eestisse naasis, oli ta üllatunud, kui kergekäeliselt ja vastuoluliselt kasutatakse Eestis sõnu populist ja populism. Ta väitis, et läänemaailma soliidses ajakirjanduses need sõnad Eestis kasutatavas tähenduses niisuguste moesõnadena ei esine. Kontrollisin nende sõnade tähenduse akadeemilist staatust meil kõige kättesaadavamates  teatmeteostes. „Bolšaja Sovetskaja Entsiklopedija” eelmise täieliku väljaande 20. köide (1975) tunneb sõna populism kahes tähenduses: 1) prantsuse kirjanduses naturalismi variant, mis seadis eesmärgiks elu äärmuslikult tõetruu kirjeldamise; 2) XIX sajandi lõpu USA farmeritepartei, mis esines üsna demokraatlike nõudmistega ja oli 1896. aasta presidendivalimistel liidus Demokraatliku Parteiga; umbes 1900. aasta paiku lakkas olemast. Ja kõik; populist  on siis nende liikumiste esindaja. Lennart Mere lemmikentsüklopeedia „Brockhaus Enzyklopädie” samaaegne väljaanne annab 14. köites (1972) populismile ja populistile samad tähendused. „Meyers Enzyklopädisches Lexicon” (1975) annab ainult prantsuse kirjandusvoolu tähenduse, DDRi „Meyers Neues Lexicon” (1963) neid sõnu ei tunne.

USA paljud entsüklopeedilised teatmeteosed tunnevad ainult farmerite (Rahva)parteiga seotud  populiste, mõned entsüklopeediad märgivad ka, et vene narodniku sõnavastena võidi LääneEuroopa keeltes kasutada populisti. Ka varasemad eesti sõnavaraallikad ei tunne nende sõnade meieaegset põhitähendust. „Eesti entsüklopeedia” VI (1936) tunneb populismi ainult eespool nimetatud prantsuse kirjandusvoolu tähenduses. Gustav Naani peatoimetatud ENE VI köide (1974) esitleb populismi all USA farmerite ja tööliste Rahvaparteid.  ENE kaasaegsed – õigekeelsuse sõnaraamat (1976) ning Kleisi, Silveti ja Vääri võõrsõnade leksikoni 2. trükk (1978), nagu ka sama ajajärgu suur Ameerikas ilmunud Paul Saagpaku eestiinglise sõnaraamat (1982) ei esita neid sõnu. Näib, et Eestis käepärasematest teatmeteostest annab üknes „Nykysuomen sanakirja” IV, võõrsõnaköide (1980) populismile peale prantsuse kirjandusvoolu teisel kohal ka meil levinud tähenduse: rahva poolehoiu taotlemine demagoogiliste vahenditega; vastavalt on ka populistil selles sõnaraamatus USA poliitilise partei liikme, prantsuse kirjandusvoolu esindaja ja kolmandana demagoogiliste vahenditega rahva poolehoiu taotleja tähendus.

Eesti Entsüklopeediakirjastuse EE VII köide (1994) esitab selle sõna praegu kasutusel tähenduses: „populism, poliitiline tegevus, mille põhieesmärk on oma erakonnale poolehoiu saavutamine ja võimule pürgimine. Sellest  eesmärgist juhindutakse kõigis tegudes, paljudel juhtudel vahendeid valimata. Kasut. laialdaselt demagoogiat ja antakse katteta lubadusi…” EE 1994 tunneb siiski ka USA populisti ajaloolist tähendust, kuid mitte prantsuse kirjandusvoolu. EE ga (aga tõenäoliselt ka elu enesega) unisoonis ilmuvad need sõnad õigekeelsuse sõnaraamatu uuematesse valjaannetesse (nt 1999) ning Kleisi-Silveti-Vääri võõrsõnade leksikoni  uustrükki (2000). Viimase sõnaseletus „poliitiline demagoogiline tegevus oma erakonnale poolehoiu saavutamiseks ja võimule pürgimiseks” on lähedal tähendusele, milles seda sõna Eesti poliitmaadlustes juba aastaid kasutatakse. Lihtsustatud sõnastuse pakub TEA võõrsõnastik (1999): „rahvapärasust, (odavat) populaarsust taotlev poliitika”. Juba sõna erakond KleisiSilveti-Vääri võõrsõnade leksikoni uustrükis ütleb selgelt, et tegemist on uue iseseisvuse  aja sõnaseletusega.

Uuemates võõrsõnastikes need sõnaseletused korduvad (ebaoluliste muudatustega). Näib, et populism ja populist laidusõnadena on kujunenud ja kinnistunud suhteliselt hiljuti, neil ei ole sellise tähenduse traditsiooni ka meil tuntumates suurrahvaste keeltes. Ka LääneEuroopa suurtes keeltes tuli uus tähendus kasutusele alles 1990ndate paiku ning ilmselt just seal, kus demagoogilised poliitikud olid  ohtlikult edukad (Prantsusmaa ja Itaalia). Üks huvitav detail veel. Eesti Keele Sihtasutuse poolt välja antud suur neljaköiteline vene-eesti sõnaraamat (III k, 2000) ei tunne neid sõnu, aga kui eesti-vene sõnaraamatu II köidet (2003) toimetati, siis rikastati ka vene keelt sõnaraamatu tasemel populismi uue, ajakirjanduses ja poliitikas peamiseks muutunud tähendusega. Tähenduse sellises deformatsioonis ei ole küll midagi seletamatut, samas on see uue aja – „kõikevõitvate” ideoloogiate aja – nähtus, kus sõna või sümboli tähenduse kujundab poliitilinepropagandistlik kasutus, poliitreklaam.

Võõr- ja rahvusvahelised sõnadki pole tähenduse muutuse eest kaitstud, kusjuures see muutus võib piirduda ka ühe keelega või tugevasti üksteist mõjutavate keelte rühmaga. Populismi ja populisti uut lisatähendust tagasi suruda on sama võimatu kui piirata  avarii tähendust ainult mereõnnetusega (nagu algselt oli), või karkassi looma luukerega või konkurssi pankrotiga. Juhuslik tegija on lehvitanud oma liblikatiiba, päästnud lahti jäljendajate orkaani ning selle järel on maastik teistsugune: populisti rahvamehetähendusele loodi negatiivne sisu. Tõenäoselt on sellise loomingu mehhanismiks populisti ja populismi kontekstiline sidumine sõnaga demagoogia. Siingi on oma seaduspära peidus: Kreeka  de¯mago¯gos tähendab sõnasõnalises tõlgenduses rahvajuhti, kes algselt oli lihtsalt populaarne poliitik või kõnemees. Aja jooksul tekkis sellele tähendusele kõrvaltähendus, mida 1930. aastate akadeemilised Websterid seletavad sõna teise tähendusena (väikeste variatsioonidega) nii: ebasiiras poliitik, populaarne kõnemees või juht, kes võimu või mõjuvõimu saavutamiseks kütab üles lihtrahvalikke eelarvamusi. See on väga hea tähenduse seletus ka  80 aastat hiljem, sõna esialgses tähenduses ei olegi aga enam võimalik kasutada. Ka EE II (1933) defineerib demagoogi VanaKreeka tähenduseks rahvajuhi, kes oma lugupeetuse ja kõneande abil mõjutas rahvakoosoleku otsuseid ja riigiasjade juhtimist; nüüdisajal aga on demagoog EE II järgi isik, kes rahva madalaile kirgedele toetudes teeb ühiskondlikult kahjulikku kihutustööd, taotelles isiklikku kasu.  Kleisi, Silveti ja Vääri võõrsõnade leksikoni 2. trükk (1978) annab nii sõna Vana-Kreeka tähenduse (demokraatlik riigimees) kui ka selle hilisema tähendusmuunduse petiskõnelejaks. Ka TEA võõrsõnastik (1999) annab sõna ajaloolise ja nüüdisaegse tähenduse. Aga kes kasutajatest tunneks sõna esialgset tähendust? Veel võimatum on loota, et kellelegi lugejatest või kuulajatest tähendab demagoog demokraatlikku riigimeest. 

Kas pole siis mitte nii, et juhti-poliitikutvalitsejatkõnemeest tähistav positiivse sisuga sõna omandab peaaegu paratamatult negatiivse, tauniva kõrvaltähenduse? Negatiivne kõrvaltähendus kinnistub sõna külge nii kindlalt, et esialgne tuhmub täielikult, taandudes etümoloogilistesse teatmeteostesse. Demagoogiga juhtus see juba ammu, populistiga aga lausa meie silme all. Mõlema sõna aluseks on sealjuures kreeka ja ladina keeles positiivne  või neutraalne rahvas. Ja satraapki oli algselt lihtsalt asevalitseja, et aga valitseja on enamasti julm ja vägivaldne (ja asevalitseja veelgi enam!), siis oleks sõnaühend hea ja pehmeloomuline satraap päris ebaloomulik.

Ameerikas mäletatakse veel populismi positiivset algupära rahvaalgatusliku poliitika tähenduses. USA arengusuundade analüüsija William Greider käsitleb ühes sellekevadises kirjutises president Obama dilemmat: kas  tegutseda Wall Streeti staatuse ja mõjuvõimu taastamiseks, mille suunas kogu establishment teda survestab, või kuulata miljonite tõelist muutust ootavate ameeriklaste häält, mida on kerge alavääristada irratsionaalseks populistlikuks vihaks; seejuures tuletab analüütik meelde, et XIX sajandi lõpus oli populism USAs loov altpoolt kasvanud liikumine (Main Street is Speaking Out. But will Obama Listen? – Washington Post 22. III 2009). Populistlik viha  tuletab meelde Eesti poliitdebati ülimat argumenti – klassiviha silti.

II

Eesti praegune ajakirjanduskeel juhib mõtlema mehhanismidele, kuidas sõnade tähendus võib muutuda lähedastes sugulaskeeltes vastupidiseks. Näiteks ukraina ja poola keeles tähendab urod iludust või erakordset ilu, aga vene keeles tähendab urod värdjat ja koletist. Nn üleminekuaastatel läksid eesti keeles  täiesti segamini vasak- ja parempoolsuse mõiste: parempoolseteks nimetati range liini kommuniste, kes ju traditsioonilisel poliitskaalal olid lähedal äärmusvasakpoolsetele. See tobe sõnakasutus on nüüdseks õnneks siiski taganenud. Eesti ajakirjanike kindlameelse keeleignorantsuse toel on vastupidiseks muutumas sõna hoomamatu tähendus: väga väikest, vaevu märgatavat, vaevu tajutavat või mittemärgatavat  tähistavat sõna hoomamatu kasutavad paljud eesti ajakirjanikud vastupidises tähenduses ’väga suur, ülimärgatav’.

Kirjutatakse, et firmale on tekitatud väga suurt kahju, siis öeldakse, et see kahju on lausa hoomamatu (nt Holger Roonemaa, EPL 8. IV 2009). Selle sõna tähenduse osas valitseb suur segadus, kusjuures peagi võivad ülekaalu võtta uued (valed, algse tähendusega vastupidised) tähendused ja siis ei julge keegi sõna enam  algses õiges tähenduses kasutada. Nii ongi eesti ja soome keeles üks sõna jälle saanud vastupidise tähenduse. Hoomatav (s.t märgatav, tajutav) iroonia on selleski, et hoomama on Johannes Aaviku poolt soome keelest koos soome keeles kinnistunud tähendusega üle võetud sõna, mille ühe tuletise (hoomamatu) tähenduse nüüd muudab vastupidiseks käputäis ajakirjanikke. Aaviku 130. sünnipäevaks 2010. aastal on asi nähtavasti ühel pool. Mida  aga tähenduse uuendajate arvates tähendab siis hoomatav, kui hoomamatu hakkab tähendama ülisuurt, ülimärgatavat, pilguga haaramatut? Ja mida hoomamatu uue tähenduse kinnistumise järel võiks tähendada tegusõna hoomama?

Ühe tavalise keeleteadlase mõistus igatahes ei suuda mõtelda kaugemale, kui et hoomamatu peab siis eralduma teistest hoomamistest, või siis peavad need teised üldse kaduma. Ajakirjanikke nende õnneks nii keerulised  mõtted ei vaeva. Selle sõnaga juhtuv on keeleteadlasele nagu väike peegelpilt Eesti ühiskonnast, kus me teame veel vähem kui Vene ajal, kes on kes ja mis tähendus on millelgi. Seosed on sassis, tahtlikult või rumalusest sassi aetud. Vastuolulised signaalid varasemast ajast (varasemast tähendusest) ja praegune (keele)käitumine loovad segase, ebausaldusväärse (keele)keskkonna. Keel reedab ühiskonnas toimuva palju  suuremal määral kui arvamusliidrid, ajalehetoimetused ja parteikontorid suudavad aru saada. Läbi on aeg, kus kirjakeelt lõid eeskätt kirjanikud ja keelekorraldajad. Kurioosumite peale maias eestlane teab muidugi midagi Johannes Aaviku keeleuuendusest ja tema loodud sõnadest, aga keeleuuendusega samal ajal (ja keeleuuenduse üle ironiseerideski) tegid mehist kirjakeele loomise tööd ka kirjanikud. 

Eduard Vilde sotsiaaldemokraatlikku romaani „Lunastus” võib lugeda kas või ainult suurejoonelise keeleloomingu pärast. Nüüd teevad kirjakeelt ajakirjanikud, kes Eestis teadupärast kipuvad kolletama. Kahju, et nad sellesse allakäiku veavad kaasa ka oma tööriista – keele, mis nagunii on globaliseerumise, newspeak’i poole pürgimise, netikeele ja üleüldise kõigelubatavuse tõttu oma näo kaotamise ohus.