Üksnurme Saara üksildane elu

Sarah Bernhardt’i karakter on näitlejale kullaauk: jonniv laps, koketeeriv naine, staaritsev diiva, kes on oma etteastetesse surmani armunud, kapriisne vanamutt ja oma kaaslaste suhtes paras egomaniakk.

MARIS JOHANNES

„Sarah Bernhardt’i viimane suvi“, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, tõlkija Joel Sang, kunstnik Ann Lumiste. Mängivad Kersti Kreismann (Eesti Draamateater) ja Meelis Rämmeld (Endla). Esietendus 18. VI Harjumaal Saku vallas Rehe küünis.

Sarah Bernhardt on kui teatri võrdkuju, XIX sajandi kuulsaim näitlejanna, keda maailm tundis juba enne filmikunsti edulugu. Seekord ei ole seda näitekunsti kuningannat teatrisse lubatud, on hoopis küüni istutatud, sinna, kus võiks mängida Madis Kõivu „Küüni täitmist“. Lavastuse plakat on laenatud Alphonse Muncalt ja see kannab ajastu hõngu, aga midagi juugendlikku siit Rehe küünist välja ei pigista ja Vahemere-äärset suvituspaika see põldudevahe ei meenuta. Nii tekib kius asendada peen nimi Sarah kodusema Saaraga. Saku Saara ei sobi! Liiga palju konnotatsiooni ja alliteratsiooni. Poeetilisem on mõelda sellest loost kui Üksnurme Saara viimasest suvest. Kuigi kohamüüt seda näitemängu ei toeta, on Ann Lumiste andnud delikaatse kujundusega näitlejatele kena võimaluse toimetada. Ja saal koguneb rahvast täis. See on hea enne – äkki õnnestub kõik?

Nii palju teksti, muudkui räägivad ja räägivad, on valdav tunne, kui etendus on kümme minutit käinud. See tekstimassiiv mulle eelmistest kordadest ei meenu. Siis, kui Mati Unt võttis selle Hilja Varemi ja Andrus Vaarikuga mängida („Päike ja mina“, 1987, Noorsooteater), ning teisel korral, kui Velda Otsus ja Jüri Lumiste tegid seda Ülo Vilimaaga („Mälu“, 1988, Vanemuine).

Mälu petab. Pidasin Velda Otsust meie teatri esimeseks Sarah’ks. Ju siis sobis ta vanuse, natuuri, pikema teatri­slepi ja -skandaalide tõttu mustrisse paremini kui range ja kinnise loomuga Hilja Varem, kes oli Sarah’t mängides 53aastane ehk oma kangelannast 25 aastat noorem. Sarah’ rolli eest sai Otsus aasta naisnäitleja tiitli. Ehk oli siin ka killuke kriitikute salasoovi rehabiliteerida Velda Otsuse Piafi roll, mis oli kümme aastat varem madalaks kollaseks bulvariteatriks alandatud. Seda kollast eluloo p(a)istet on omal moel ka John Murrelli näitemängus. Kollane päike on magus, seda on ikka vaja, toob publiku saali. Andke meile kuulsusi ja skandaale! Sarah Bernhardt oli edukas skandalist. Peale selle oli ta kuulus näitleja, kes tuuritas Euroopas ja Ameerikas, nii et maailmanimi.

Sarah Bernhardt’i karakter on näitlejale kullaauk: jonniv laps, koketeeriv naine, staaritsev diiva, kes on oma etteastetesse surmani armunud, kapriisne vanamutt ja oma kaaslaste suhtes paras egomaniakk. Miks ta oma lugu jutustab? Ta ei tee seda ajaloo tarbeks. Igasugused süstematiseeritud mälestused on talle arusaamatud: sekretäri kaustad ja kartoteegi lennutab ta kõrges kaares tuba pidi laiali. (See stseen on meeles Hilja Varemi raskekaalulise vihapurskena, Kersti Kreismann teeb seda elegantse kergusega.) Mälestusi on vaja oma vanaduspäevade soojendamiseks. Kui keha on nõder, võib nooruse ja kuulsuse paiste isegi valu minema pühkida ja unetutele öödele sisu anda. Kes mäletab rolle, kes armsamaid, kes mõlemaid. Meie Velda Otsus olla teatrileksikoni koostamise ajal turtsunud, kui ankeedis oli küsimus elukaaslaste kohta, et milleks veel neid mehi tema loomeloo artiklisse lükkida. Meeste suhtes näikse Sarah leplikum olevat, aga kes teab, kuidas ta seda Murrelli näitemängu vaataks. Kas oleks alligaatorid kallale ässitanud või tähelepanus mõnulenud? Või omatahtsi päikesepaistes koos alligaatoritega šampanjat joonud?

Kersti Kreismann on skandaalideks liiga vaoshoitud. Ei kujuta teda ette sarahbernhardt’likult pillava ja arutuna. Liiga normaalne. Kirstus pikutades ta oma rolle juba ei õpi. Salliva inimesena suudab ta aga sellist ekstravagantsust arvatavasti tolereerida või vähemalt selle arvel nalja visata, nii et kõik eeldused niisugusega nagu Sarah sõbraks saada on tal olemas.

Kavalehel on imeline fotolavastus, kus noore Sarah’ pilt on sobitatud Kreismanni näoga. Sarah on ära kodustatud. Kreismann on teinud temast oma Saara, keda ta kõrvaltvaatajana mõistab. Mõne koha peal peab peenikest naeru, mõni kurb koht toob pisara silmanurka (seda viimast varjab näitleja suure hoolega, ei afišeeri). Kersti Kreismanni teene on nähtavasti ka see, et see värk ei ole melodraamaks keeratud, kuigi muusikalise kujunduse pealt võiks seda magusat valu ju karta. Aga ei lähe läbi see lavastaja salasoov. Kreismann hoiab lugu oma intelligentsel moel ohjes. Argipäevased podisemised köidavad selles lavastuses rohkem kui rollimängud. Üksnurme Saara pole kuri, naeratab tihti. Vahel on ta kurb ja pisut solvunud, kui sekretäripoiss ei allu käskudele, ei taha mängida ühte või teist rolli tema eluteelt. Sarah võis oma Georges Pitouga olla järsem, julmem ja kapriissem. Kreismann mängib ta paremaks inimeseks, tema kehastatud Üksnurme Saara on kindlasti loogilisem kui rolli prototüüp. Kindlasti on seda rolli – suurt ja uhket näitlejavõimalust – Kersti Kreismannile vaja.

Draamateatri tuntud lavatandem Kreismann-Veinmann on sedapuhku laiali löödud ja Meelis Rämmeld noorema ja haprama mehena mängus. Partnerid näikse olevat üllatustele avatud ja seejuures üksteisega arvestavad, nagu proffidele kohane. Rämmeldi mängitud Pitou on huvitavam siis, kui ta oma õnnetust elust pajatab (ja kui võluvalt Sarah teda kuulab!). Sarah’ etteantud rollimängudes on ta ebakindlam (või mängib näitleja tema ebakindlust sellise vindiga, et rollijoonis mõjub näitleja ebakindlusena?). Rämmeldi karakteritaju eeldaks värvikamat esitust, aga ju Sarah plaksutab piitsa ja kontrollib olukorda, nii et poiss peab ennast vaos hoidma. Või on lavastaja siin näitleja abilisena jänni jäänud, sest Pitou etüüdide rida kloostri nunnast Oscar Wilde’ini nõuab kiiret ja nappi ümberkehastumist ning lavastaja selgelt asetatud peeglit.

Mälu-uurijatelegi on selles näitemängus magus teema peidus: sellised teatraliseeringud aitavad meenutada, ununenud detaile ilmutada, mälestusi kontrolli all hoida. Näeme, kuidas mälestused pinnale kerkivad, kuidas iga loo juures leiab jutustaja oma õigustuse. Inimese omailm on ikka huvitav. Enesekeskne tüüp ei kahetse midagi. Kõik on läinud kõige paremini. Ka siis, kui see lõpeb traagiliselt. Kuidas lavapoiss Pedro teema näidendisse sisse vupsab. See on tüüp, kelle lavahooletuse tõttu Sarah’ jalg amputeeritakse. Näeme Sarah’t vihasena, aga ei kuule mingit hädaldamist. Näitleja jaoks tähtsam on see, et ta suudab pärast õnnetust publikule kummardama tulla. Kas see kummardamise detail on nüüd kõikide Pitoude ja Murrellide fantaasia, ei tea, aga selles on suurust. Ei mingit valu ega hüsteeriat, pigem küünilised kommentaarid meedia aadressil. See jääb episoodiks, mida Kreismann oma mängus mitte üks teps ei dramatiseeri – on lihtsalt raevukam.

Lõpuks on küsimus selleski, kuidas väärikalt vananeda. Kust küll leida omastele pühendunud põetaja, kes toetaks mänguliselt vanainimese viimaseid suvesid? Oma viimasel suvel oli Sarah Bernhardt 78aastane. Sajand on möödunud, meditsiin hoiab füüsise kontrolli all, aga Alzheimeri tõbi ründab. Muidugi, kui mõelda Velda Otsuse või Kersti Kreismanni heale lavavormile, võiks endagi dementsuse vähemalt kahekümne viieks aastaks edasi lükata. See on siiski liiga heauskne lähenemine, sest sellist mälutreeningut, nagu teeb näitleja, pole meil teistel ette näidata. Kummalisel kombel on vananemise teemast saanud lavastaja Vilja Nyholm-Palmile lausa juhtmotiiv. Mitmed vaatajad meenutasid nagu ühest suust tema eelmist lavastust „Grace ja Gloria“ (Ülle Kaljuste ja Hilje Mureliga), mis etendus samas paigas.

Kui Sarah Bernhardt’i sajanditagune lugu enam nii palju pinget ei paku, hakkan vaatajana oma näitemängu komponeerima. Millised rollid võiks Kreismanni teelt üles noppida ja loosse sisse lavastada? Meenutan mälu järgi: „Eesti matuse“ ema, „Kadunud poja“ ema, „Tagasitulek isa juurde“ – jälle ema. Kersti Kreismanni emad on olnud ühed head kuulajad. Need ei sobi mitte. Sarah vahutab oma Kameeliadaamist, kes ameeriklastel pisara välja pigistas. Kersti Kreismanni rollide reas on suured armastajad Juudit ja Ophelia, mööndustega ka „Kolme õe“ Irina ja „Tõe ja õiguse“ Tiina. Tammsaare suurejooneline Juudit oleks sobinud ehk Sarah’legi, Ophelia asemel eelistas see primadonna mängida küll Hamletit ennast.

Kui teatrifantaasial lennata lasta, siis küll oleksin tahtnud näha Mati Unti lavastamas „Sarah Bernhardt’i viimast suve“. Just nüüd, just Kersti Kreismanniga tänase elu- ja teatrikogemuse pinnalt. Ja kui neid teatriloo paralleele selles olematus lavastuses polekski olnud, mõtleksin nad välja. Kui meil on näitlejanna, kelle võiks Juuditi rüüs hommepäev Olovernest võrgutama saata, siis Sarah Bernhardt’ini jõuab ta kiirkõnnil. Näita ainult rada ette ja erguta targal moel. Ka seekord läbitakse rada vurinal, aga kohti, kus peatuda, mõtiskleda ja mõnuleda, napib.

Kui poriseda, siis lavastaja arvel. Kas ta kaotas XX sajandi tekstiohtruses pea või jäi ettevalmistusaega napiks? See ei ole ju püstijalakomöödia, kus tuleb kõik kergel moel naljatades ette kanda, et rahvas jõuaks kiirelt koju jalkat vaatama. Mõnuleks õige natuke päikesepaistes.