Tore mees see Vanapagan!

Urmas Reinmaa

Laval toimetav külarahvas kannab puhtast helehallist linasest kangast rõivaid, lavakujunduses domineerib hea ja tugev kahetolline saelaud.      Viljandi Ugala „Jürka”, autorid A. H.  Tammsaare ja Peeter Tammearu, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaak Vaus, muusikaline kujundaja Üllar Priks. Mängivad Peeter Jürgens, Martin Mill, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Vilma Luik, Anne Valge, Triinu Meriste, Margus Vaher ja Andres Oja. Esietendus 20. XI Ugala suures saalis.  Ugala uus Tammsaare-lavastus „Jürka” tekitab vaatajas kiiresti küsimuse, millega siin siis tegemist on? On see easy reading’u stiilis lihtne ja  rahvapärane ümberjutustus või kindla idee ja kontseptsiooniga autoritükk?          Mõeldes Tammsaare „Põrgupõhja uuele Vanapaganale” ja selles peituvatele probleemidele, on selge, kui suur võis olla tegijate kiusatus tõmmata see lugu n-ö tänapäeva liistude peale. Näiteks lasta Jürkal võita vähempakkumise kaudu maade kasutusõigus viiekümneks aastaks, mis juhataks ladusalt sisse kõik need teised maadevahetajate, askeldajate-sahkerdajate  ja Kaval-Antsude lood, mis moodustavad paraku suure osa meie tänapäevase moraali alustest.    

Kuid Ugala lavastus on läinud teist teed. Stiili poolest on Peeter Tammearu „Jürkas” nüüdisaja unustanud ja sellest üle vaadanud, see on museaalselt puhas ning isegi higi- ja porihülgav lugu, milles ei puudu ka rahvuslikromantiline iroonia. Laval toimetav külarahvas  kannab puhtast helehallist linasest kangast rõivaid, lavakujunduses domineerib hea ja tugev kahetolline saelaud.     

Lavastusest õhkuvat turvalist muuseumi tunnet rõhutab ka lavastuse aeg. Mängitakse aeglaselt, justkui soovides jätta vaatajale piisavalt  aega kõige nägemiseks ja kõigest arusaamiseks. Vaatad ja mõtled, kas tõesti on tükk sedavõrd läbi mõeldud, et publikule soovitaksegi kätte mängida ülevalt alla vaatav, maiseid toimetusi jälgiv ja hindav analüütiline Jumala vaatepunkt?     

Nagu pealkiri lubab, on Ugala lavastus  ennekõike Jürka lugu. Peeter Jürgensi mängitud Jürka on suveräänne peategelane. Tema helget üleolekut ja üleinimlikku suurust rõhutatakse ka sellega, et Juula ja Kaval-Antsu rollid on jagatud kolme näitleja vahel. Muidu oleks jõudude vahekord ilmselt liiga ebavõrdne. Lisaks on preester ja teised ametnikud-tegelased jäetud ilma oma võimu atribuutidest, seega siis ka näilisest võimust. Tõesti, mis ongi enam väärt kõik need maised seadused ja inimlikud  ihad, kui tuleb üks Vanapagan ja tahab õndsaks saada? 

Peeter Jürgensi kõrval õnnestub täpsete pisirollidega särada mitmel näitlejal. Hea võimaluse kasutab ära Arvi Mägi, kui mängib Kaval-Antsu kõhklused ja usukaotuse suureks stseeniks. Kuigi Tammearu „Jürkat” võiks pidada leidliku ja heas mõttes literatuurse kujunditeatri heaks näiteks, on lavastusele lisatud ka tähendust suunav žanrimääratlus „töötegemine kahes osas”. Küsimärk. Kui etendust  meenutada, siis laval tööd eriti ei murta. Korra lendavad laialt kuldsed höövlilaastud, aga muidu tegeletakse muuga: tehakse kõva häält, põrutatakse jalaga vastu maad, kolistatakse laudade-pinkidega või siis pööritatakse niisama pöidlaid. Tundub, et lavastusel oli tööga mingi oma mõte mõelda ja sõnum öelda, kuid päris selgelt seda välja ei mängita. Võimalikud variandid on olemas, kuid jäävad vaatajale lõpuni mõelda.         

Kes Ugala „Jürkat” vaatama läheb, saab õhtust kindlasti kaasa mõnusa tunde, et olid tunnistajaks pikalt ja põhjalikult ette valmistatud  lavastuse lõplikule valmimisele, s.t käisid ühel kordumatul etendusel. Samas jääb tunne, et paari viimase aasta sündmused on andnud lavastuse väljatoomisele veidi kiirustava tõuke.     

Ma pole kindel, kas tööd, tööinimesi ja  tööga seotud teemasid esile tõstev ajaline taust on lavastusele kõige paremini mõjunud. Mõtlemisja nägemisruumi „Jürkas” on, kui vaid jätkub kannatust kõik rahulikult ära vaadata.