Sa ei saagi võib-olla kunagi teada

Kairi Prints

Inimene pole lihtsalt tõlgendav loom, ta on ületõlgendav loom. Tantsulavastus „Tõlgitud”, autorid ja esitajad Eike Ülevain, Kadri Põlluveer, Jaak Sapas ja Siim Tõniste. Esietendus 22. II Okasroosikese lossis. „Lavastuse „Tõlgitud” idee sai alguse tõdemusest, et kaasaegset tantsu vaadates on inimestel pahatihti tunne, et nad seda ei mõista. Tegemist oleks justkui siseringi salakeelega, millest arusaamiseks oleks tarvis tõlgi abi”. (Tsitaadid siin ja edaspidi lavastuse kavalehelt.) Oleks tarvis tõlgi abi. Muret, et nüüdistantsust ei ole võimalik aru saada, on mulle kurtnud peaaegu kõik tantsumaailmast väljaspool tegutsevad sõbrad, keda olen üritanud kutsuda endaga kaasa etendust vaatama. Siiski, need vaprad, kes lõpuks on kaasa tulnud, on pärast olnud suuremad tõlgendajad kui kogu Eesti tantsuvaldkonna tarkade kriitikute pihutäis kokku. Samasuguse kontseptsiooni ja liikumisega lavastusi on nähtud küll ühiskonnakriitiliste seisukohavõttude jadana, keerulise armastusloona, esoteerilise kaetamistantsuna, maailmaloomise müütilis-rituaalse taasesitusena ja millena kõik veel. Lahe on see, et esimene lause pärast etendust on tavaliselt „Ma ei saanud midagi aru!” ja siis tuleb „Aga!” ning tõlgendusi nagu oavarrest. Mida siit järeldada? Kui inimene on juba valmis vastu võtma, siis ta ka tõlgendab. Just inimese loomuomane mõistmisvajadus teeb inimesest tõlgendava looma. Asi pole mitte selles, et me ei suudaks tunnistada, et on midagi, mida me ei mõista (loomulikult tuleb ka seda ette, ja mitte vähe, aga praeguses arutelus ja kontekstis vaatame triviast natuke edasi), vaid selles, et kui me oma meeled avame, mõistame igal juhul, sest seoseid inimene leida juba oskab. See, kas me mõistame õigesti või valesti, on kunsti puhul juba pseudoprobleem, aga seda me vist teame enam-vähem kõik. Ja kes ei tea, ei hakkagi kunagi teadma – nii et ärme sellest rohkem räägi.

Räägime hoopis Siim Tõniste, Jaak Sapase, Eike Ülevainu ja Kadri Põlluveeru lavastusest „Tõlgitud”, sest see on rääkimist väärt. Autorid ei ole kartnud ette võtta teemat, mis äkki ei olegi „uudne, kontseptuaalne ja maailma muutev”, vaid võtnud paljudele tuttava probleemi endale pihku ja heitnud peast mõtted, ega ometi kedagi jäljendata ega kellelegi liiga sarnaneta. Juba selline lähtepunkt on väga sümpaatne, ammu juba on läinud tüütuks see tohutu uudsusevalu siin vanas maailmas.

Lavastus püstitab küsimuse, kui palju kattub adressandi edastatud informatsioon adressaadi omaga. Kui palju läheb ikkagi tõlkes kaduma? Või kui palju lisandub? Lavastuse tutvustuses on mainitud peamiselt kadumaminekut, aga mu meelest on lisandumise küsimus isegi huvitavam. Et omast arust ei tee nagu midagi, aga pärast tuleb välja, et oled maad ja ilmad kokku luuletanud, pool kuningriiki ja kuningatütre käe lubanud. Või siis vastupidi: kõik need asjad igaveseks keelanud. Lavastuses on ka sellised teemad tugevalt õhus.

„Sa vaata, ütled ühe sõna või teed ühe liigutuse, muigatuse, häälitsuse, eks ole, aga see võib selle teise jaoks tähendada mida iganes. Sa ei saagi võib-olla kunagi teada.”

Sa ei saagi võib-olla kunagi teada. Kas hirmsamat väljavaadet on võimalik ette kujutada? Kas see pole samal ajal ka nii ilus? Kogu selles ratsionaalsuses, milles me elame, on siiski asju, mida me ei saa kunagi teada. Ei ole võimalik teha tehteid, luua valemeid ega teoreeme, mille abil vastused alati välja arvutada. See on vaimustav ja huvitav ning oleks kohutav, kui oleks teisiti – nii et see fakt ise ei ole üldsegi kurb. Aga väljavaade mingeid asju mitte kunagi teada saada on siiski väga kurb, sest hirmus ja ilus ongi kokku kurb, tundub mulle. Ei tahaks ju küll, et tunded on väljaarvutatavad, aga kahju on sellest, kui palju möödarääkimisi, -tegutsemisi, valesti tõlgendatud pilke ja nooli määravad meie elu kulu. Inimene pole lihtsalt tõlgendav loom, ta on ületõlgendav loom. Ei oska alamõelda, vaid ainult ülemõelda. Seda inimene teab ise ka ning see on ka põhjus, miks siiras olla on väga raske. Tunded on inimese kõige õrnem koht – umbes nagu teo jätked (need, mis kannavad silmi), mis väikseima puudutuse korral kohe tagasi oma pessa tõmbuvad. Mõtleme üle ja hoiame oma tundeid vaos, et jumala eest kellegi naerualuseks jäämisega ei riskiks. Nagu oleks inimese suurim iha teise üle naerda. (Võib-olla ongi, see on ju kõige lihtsam viis iseenda tõsiseltvõetavust kinnitada.) Kui tahame midagi öelda, midagi avaldada, teeme seda ettevaatlikult, kõhklevalt, rippudes vastuvõtja igas reaktsioonis oma tegevuse peale ja valmis igal hetkel jätked tagasi sisse tõmbama.

See on nii muidugi juhul, kui tahetakse ausalt rääkida. Valetada saab vapralt ja bravuurikalt, sest kui pole lõpuni aus, pole ka haavatav. Kui keegi avaldab julgelt oma seisukohti, siis ei ole see muidugi kohe automaatselt valetamine, aga kindlasti sisaldab selline käitumine alati midagi ebaausat. Kas või valetamine iseendale selle kohta, kuhumaani sa ise oma arvamust usud. Või kuhumaani sa usud, et sa seda usud. Aga siin kaob tõlgendamise probleem juba üsna ära, sest vale (selle alla kuulub ka valesisaldusega tõde) on alati ratsionaalne, allub süsteemile ega vaja tõlgendamist, sest sellel on tõlgenduskaitse peal.

Lavastuses „Tõlgitud” pole midagi tõlgitud. Või siis öelda nii, et tõlgitud on raskus tõlkida ausust. See, kuidas neli tantsijat oma soolosid teistele esitavad, on üks parimaid tõlkeid, mida olen siiani näinud keerulise ülesande puhul tõlkida tõelist siirust. See kohmetus, natuke vabandavad pilgud, naeratused, ootamatud lõpud, iga liigutus kandmas valmisolekut end kohe tagasi võtta – sellega tabatakse väga lihtsalt ja väga täpselt midagi, millest kõik need kolmekilomeetrise kontseptsiooni ja metatasandi mehed on järjekindlalt mööda lasknud. Muidugi ma ei arva, et kontseptuaalsus tähendab alati ülemõtlemist, kaugel sellest: lihtsalt on teemasid, kus tuleb kasuks vähem mõelda ja rohkem tunnetada.

Tore oli, kuidas tantsijad esitasid poestseeni Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvistist”. Üks luges raamatust ette ja ülejäänud kolm võtsid poose vastavalt tekstile. Osa liikumisi oli esitatud juba varem ja nii oli hästi edasi antud idee, kui erinevalt saab tõlgendada täpselt sama mustrit. Väga innustav oli ka tants igihaljale meloodiale „Kaelakee hääl”, millega pandi etendusele väga efektne ja positiivne punkt.

Samuti oli väärt leid jagada publikule enne etendust välja kõrvaklapid, kust sai kuulata nelja-viit kanalit. Enamik kanaleid edastas siiski enamiku aega puhast vaikust. Oli näha, kuidas inimesed saalis alguses närviliselt kanaleid edasi-tagasi kruttisid, et midagi ometi kaotsi ei läheks ja tõlgendamist ei pärsiks, aga aegamööda publik rahunes ja võttis vastu selle, mida anti. Natuke kruttimist tuli siiski kasuks: ma näiteks sattusin mingil hetkel väga huvitavale botaanikaalasele miniloengule, teemaks kibuvitsad.

„Üks inimene ei saa lihtsalt teisest aru! Ja mis seal täpselt kaduma läks, selle teise jaoks, mine võta kinni! No ei saa aru. Mis siis teha? Mismoodi siis tõlkida, ma küsin? Või mida?”

Või mida? Ei saagi öelda, mismoodi ja mida tuleb tõlkida. Võib-olla ongi ainuke asi, mida saab öelda, see, et tuleb tõlkida, kui see paistab vajalik. Kui ei paista, jätta tõlkimata. Kuulata oma sisemist tõlki, hoida kinni tõlgitava pilgust ja katsuda mitte ülemõelda. Aga võib-olla tuleb lihtsalt olla vapper ja küsida üle, kui midagi jääb arusaamatuks. Sest muidu sa ei saagi võib-olla kunagi teada.